Kõigepealt tuleb märkida ära midagi väga enesestmõistetavat: inimeste ränne maailmas leiab aset sõltumata sellest, kas see meile meeldib; sõltumata sellest, mida arvavad ränderaamistikust Sven Mikser või Urmas Reinsalu; sõltumata sellest, kas president Kaljulaid sõidab Marrakechi või ei sõida — tegelikult sõltumata ka sellest, kas keegi üldse sinna sõidab.

Viimase poole sajandi jooksul on rahvusvahelise rände maht kolmekordistunud, ainuüksi sellel sajandil on kasv olnud 50%. Täna on maailmas ca. 258 miljonit rahvusvahelist rändajat, mis moodustab maailma rahvastikust juba umbes 3,4% ning ei ole ette näha, et see tendents lähemas tulevikus ka kuidagi kahanema hakkaks. See kõik on miski, mille osas Eesti on sõltumatu nagu Mongoolia mainitud naljas — meist ei sõltu neis asjus praktiliselt mitte midagi.

Tõele au andes ei ole maailmas täna ühtegi riiki, mis rände osas üksinda suudaks midagi olulist ette võtta. See arusaam jõudis maailma—ja eeskätt Euroopa—avalikkusele rõhutatud aktuaalsusega pärale kolm aastat tagasi, seoses Süüria põgenikekriisi järsu eskaleerumisega. Selle tõdemuse valguses võttis ÜRO peaassamblee 2016. aasta septembris ühehäälselt vastu New Yorgi deklaratsiooni, milles muuhulgas lepiti kokku, et 2018. aastaks töötatakse välja kaks ränderaamistikku: üks, mis puudutab pagulasi ja nende rahvusvahelist kaitset ning teine, mis reguleerib üldiselt turvalist ja korrapärast rännet. Eestit esindasid toona New Yorgis president Toomas Hendrik Ilves ja välisminister Jürgen Ligi. Ja nüüd, kaks aastat hiljem, ongi see kokkuleppes mainitud dokument olemas.

Nagu nüüdseks igaüks, kellel on silmad ja kõrvad, juba kahtlemata mitmeid kordi lugeda ja kuulda on saanud, ei ole selle dokumendi puhul tegemist lepinguga, millega Eesti täna mingeid siduvaid kohustusi võtaks. Samas on kogu protsessi kaugemaks eesmärgiks kahtlemata just nimelt sedalaadi kokkulepeteni jõudmine, mis lõpuks muu hulgas ka siduvateks kohustusteks vormuksid. Selles mõttes on ränderaamistiku protsess sarnane sellega, kuidas maailma riigid on püüdnud tegeleda teise globaalse, kõiki puudutava probleemi, kliimamuutusega. Ka selle puhul läksid asjad liikvele 1992. aasta ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooniga, mille eesmärgiks oli sõnastada probleem ning deklareerida ühised huvid ja koostöö vajalikkus. Sellele järgnes 1997. aastal Kyoto protokoll ja lõpuks 2015. aasta Pariisi kliimakokkulepe. Kui esimene oli mitte-siduv deklaratsioon, siis viimases võtsid 195 erinevat riiki endale õiguslikult siduvad kohustused, mille eesmärgiks oli otsida üheskoos leevendust kõiki osapooli puudutavale probleemile, mida ükski riik üksinda lahendada ei suuda.

Niisiis oleme rändesse puutuvas täna selle pika teekonna esimeses otsas. Kahtlemata tuleb sellel teekonnal võtta arvesse Eesti riiklikke huvisid, kuid seda on keeruline teha, kui meid selle laua taga ei ole, kus neid otsuseid kaalutakse, vaieldakse ja lõpuks vastu võetakse. Eesti suveräänsuse allajoonimise kõrval on hea mõte meeles pidada, et seda on ka kõik teised maailma riigid—on nad rände osas siis siht-, transiit- või lähtemaad. Meil ei ole neile oma tingimusi millegi poolest lihtsam ette kirjutada, kui nendel meile. Enne, kui asume seisukohale, et rahvusvahelisi reegleid rände osas pole vaja ning igaüks võiks neis asjus lähtuda vaid omaenda kitsastest huvidest, võiksime võtta põhjalikult kaaluda, kas see ikka on meie endi jaoks parim võimalik variant.

Sedalaadi reeglid ja kokkulepped kipuvad olema olulisemad just nimelt väiksemate riikide jaoks, kelle võimalused teisi, suuremaid ja võimsamaid suveräänseid riike muul moel enda huvisid arvestama panna on arusaadavalt ahtamad. Oma "Peloponnesose sõja ajaloo" viiendas raamatus kirjeldab Thukydides episoodi, kus ateenlased maabusid oma ülekaaluka armeega Spartaga liidus oleval Melose saarel ning lähetasid saadikud kohalikega alistumise osas läbirääkimisi pidama. Kui meloslased viitasid olukorra ebaõiglusele, vastasid ateenlased kuivalt, et õiglus on küsimus, mis tõstatub ainult nende vahel, kes on oma võimsuses võrdsed ning lisasid: "Tugevad teevad mida tahavad, nõrgad taluvad seda, mida peavad."

Nii on see tegelikult vägagi meie endi huvides, et meil on võimalus neis suurtes küsimustes omalt poolt teiste suveräänsete riikide seas võrdsetena kaasa rääkida. Nagu alguses öeldud, on ränne tõsiasi, mida meil ei ole võimalik olematuks soovida. Niisamuti on tõsiasi, et maailma erinevad riigid selle probleemiga oma erinevatest huvidest lähtuvalt tegelema asuvad ning kokkulepetele jõuavad. Neis asjus ei ole meil valikut. Me võime kõige selle juurest eemale jääda ja oma sõltumatust deklareerida. Ainult et siis oleme me ühtlasi rändeküsimustes tõepoolest samal moel sõltumatud, nagu Mongoolia selles vanas naljas.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.