Interrinne ehk Interliikumine, ametliku nimetusega Eesti NSV Töötajate Internatsionaalne Liikumine, asutati vastukaaluks Rahvarinde loomisele laulva revolutsiooni suvel 1988, kui Eesti astus esimesi samme teel tagasi iseseisvuse poole.

Valdavalt Moskvale allunud NSV Liidu sõjatööstuskompleksi suurettevõtete töötajaid koondanud Interrinne toetas Eesti jäämist NSV Liidu koosseisu, eitas Eesti iseseisvuspüüdlusi, eesti keelele riigikeele ja sinimustvalgele lipule riigilipu staatuse andmist.

Interrinne asutati Tallinnas 19. juulil 1988 ja selle asutamiskongress peeti 5. märtsil 1989.

15. mail 1990 korraldas Interrinne meeleavalduse Toompea lossi ees, kus toona töötas lisaks parlamendile ka Eesti valitsus. Räusklev miiting kasvas üle Toompea lossi ründamiseks – meeleavaldajad murdsid end läbi miilitsa ahelikust, sõitsid veoautoga lossihoovi, heiskasid hoonele Eesti NSV lipu.

Tollane peaminister Edgar Savisaar esines dramaatilise raadiopöördumisega "Toompead rünnatakse! Kordan, Toompead rünnatakse!", mispeale läksid valitsusele appi tuhanded tallinlased ja Interrinne sunniti Toompeal lahkuma läbi "Häbi!" karjuvate eestlaste spaleeri.

See oli Eesti iseseisvuse taastamise aastate üks värvikamaid lehekülgi, mis tugevdas nii eestlaste otsustavust kui ka Savisaare valitsuse populaarsust. Pärast 15. maid 1990 moodustas valitsus toonaste tipp-poliitikute turvalisuse tagamiseks ihukaitseteenistuse ja organisatsiooni Eesti Kodukaitse, mis muutus peagi piirivalveks.

Savisaare valitsus keelustas Interrinde tegevuse pärast riigipöördekatset NSV Liidus ja Eesti iseseisvuse taastamist 25. augustil 1991.

Kuula osaliselt venekeelset raadiolõiku ERR-i arhiivist 1990. aasta 15. mai Interrinde miitingust.