Olukord Eestis on Ameerika Ühendriikidest väga erinev, mitmes mõõtmes isegi võrreldamatu, sest erinevad nii poliitiline süsteem kui ka riigi roll laiemalt. Nii et kui USA-s jõuab mõni inimene professionaalidelt hingeabi otsima, sest Donald Trumpi rahvusvahelist olukorda pingestavad säutsud või hirm tervisekindlustuse kadumise pärast hakkab mõjutama tervist või peresuhteid, siis Eestis ehk päris selliseid teemasid pole. Siin ei koondu ühegi üksikisiku kätte nii palju võimu, pole võimalik teha niivõrd kiireid otsuseid ning ka riigi roll teenuste pakkujana on märksa laialdasem ja stabiilsem. 

Ometi on ka mitu sarnasust. Poliitiline retoorika on meilgi muutunud märksa radikaalsemaks. Seisukohti, mida varem poleks tahetud välja öelda, et mitte ühiskonnas ülemääraseid pingeid õhutada, kiputakse nüüd väljendama igal võimalusel. Poliitika toidab üha edukamalt ühiskonnas levivaid hirme. Ning 24-tunnine meediatsükkel aitab neid hirme üksnes süvendada. 

Poliitiline ärevus on haaranud ühtmoodi nii seda, kes kardab, et liigume sallimatuma ühiskonna suunas, kui ka seda, kes kardab massiimmigratsiooni. Poliitiline ärevus tõukab tagant pidevalt värskendama uudistevoogu, et olla täpselt kursis, kuidas arenevad sündmused Ukrainas. Poliitiline ärevus paneb veiniklaasi järele haarama mitte üksnes oma riigi valimistulemusi jälgivaid ameeriklasi, brasiillasi või sakslasi, vaid ka neid tulemusi sama pingsalt jälgivaid eestlasi. Poliitiline ärevus paneb vaatama arenguid teistes riikides ning küsima, kas meie võime olla järgmised.

Ärevus ei taba mitte üksnes neid, kes seisavad otsustusprotsessidest kaugemal ning kelle kohta võiks oletada, et äkki tulenevad nende hirmud alainformeeritusest või lausa infoga manipuleerimisest. Sarnane ärevus tundukse maad võtvat ka nende seas, kes seisavad otsustusprotsessidele väga lähedal.

Milline ekspert või ametnik tegelikult tahab sõna võtta ärevust külvaval teemal, kui on juba ette aimata, et pärast seda on ta postkast täidetud sõimuga? Kui mõne avaliku esinemise peale kohe laviini kirju või Facebooki ähvardusi ei laeku, tekib juba kahtlus, et äkki keegi ei pannudki tähele, mis mul öelda oli. 

Eelmine nädal andis tunnistust, et poliitilise ärevuse suhtes pole immuunsed isegi poliitikud. Ministriametist taandunud Andres Anvelti usutlused tekitavad küsimuse, kas poliitikuks sobibki üksnes inimene, kelle silm ka enam ei pilgu, kui ta lapsi põrgus mädanemas soovitakse näha.

Paljud põhivoolupoliitika vastased protestiliikumised on sündinud kujutlustest, et poliitikud on küünilised kalkuleerijad, südametud ja pimedad rahva arvamuse suhtus. Ent tundub, et tänane poliitiline vastuvool hoopis soodustab sellist eelvalikut. Sõimukiri poliitilisse vastasrinda jäävale poliitikule ei silluta teed idealistidele, vaid hoopis "Kaardimajast" nähtud küünikutele.

Poliitiline ärevus võib mõjutada ka meie igapäevaelu. Ameerika psühholoogide poole pöördub patsiente, kelles meedias lahtirulluvad poliitilised pinged on esile kutsunud nii unetust kui peavalusid, seedeprobleeme kui peresuhete pingestumist.

Poliitiline ärevus võib isegi mõjutada sündivust. Soomes on viimasel ajal palju arutatud rekordmadala sündivuse põhjuste üle ning meilgi kõneainet pakkunud teemade kõrval nagu noorte perede ebakindel majanduslik olukord või kindlustunne partneri osas on välja toodud, et noori naisi paneb pere loomise juures kõhklema ka keskkonna tuleviku aspekt. Miks tuua siia ilma lapsi, kes võib-olla peavad hakkama saama apokalüptiliste kliimakatastroofidega? 

Ent ärevus võtab ka teisi vorme. USA-s kasvas 2016. aasta presidendivalimiste eel kasvas vihakuritegude hulk üheksas suurlinnas lausa viiendiku võrra. Esmaspäevased sündmused riigikogu ees ning reaktsioon nendele on tekitanud küsimuse, kas me ikka oleme seesama Eesti, kes end vabaks laulis. Eesti, kus poliitikat on suudetud alati teha vägivallast hoidudes.

Mina tahaks uskuda, et on küll. Niipea, kui me oma ärevusest uuesti üle oleme saanud. 

Kuidas seda poliitilist ärevust maandada saaks? Kas peaks end poliitilistest teemadest üldse välja lülitama, et säästa oma vaimset tervist? Huvitaval kombel soovitavad USA psühholoogid hoopis vastupidist: selleks, et ärevust ületada, tasub hoopis tegutseda.

Väga oluline on oma hirmudest rääkida. Aga mitte nii, nagu suur osa avalikust ja sotsiaalmeedias debateerijatest seda praegu teeb, kus neid hirme pigem võimendatakse. Vaid pigem otsides vastust küsimusele, mis mind ärevaks teeb. Mida ma kardan?

Miks ma arvan, et Eestisse on tulemas massiimmigratsioon? Mida ma immigrantide puhul kardan? Miks ma arvan, et Eesti ühiskond on muutunud sallimatumaks? Kas see sallimatus on reaktsioon millelegi, ja kui, siis millele?

Oleks hea rääkida nendel teemadel päris inimestega. Oma lähedastega. Nendega, kellega meie poliitilised vaated tingimata ei kattu, aga keda me inimestena usaldame või austame. 

Samuti soovitavad psühholoogid sellistes olukordades üksi omaette muretsemise asemel organiseeruda. See aitab vähendada abituse tunnet, tekitada uut lootust ja tunda ennast suutlikumana. Tundub, et täitsa arvestatav hulk inimesi Eestis on seda ka teinud. Siiski tahaks neilegi südamele panna, et seda suutlikkust ei rakendataks uuesti poliitilise ärevuse genereerimise teenistusse.

Samuti soovitatakse pühendada rohkem aega endale, olla füüsiliselt aktiivne. Ning lõpetuseks, tasub korrastada ka oma uudistedieeti – mitte pidevalt uudisvoogu uuendada ning sellega pidevat ärevuse seisundit süvendada, vaid pigem süveneda uudistesse kord või paar päevas. •

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.