Urmas Vadi | Eakad ja vihased
Eks see tunne, et tahaks ikkagi oma kodumaa nimel verd valada, on sees nii mõnelgi. Ja võib juhtuda, et elu läheb mööda nii, et ei saagi relva haarata. See nördimus tekitab viha ja frustratsiooni, sunnib vibutama loosungeid ning aiateibaid, kirjeldab Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.
Minu hea sõber Rein Pakk kirjutas oma nõukogude armees veedetud ajast raamatu "Ajateenistus". Raamat on muidugi vaimukas, siiras ja meeleolukas. Kui palju on seal tõtt, kui palju fantaasiat, teab vaid Rein ise, aga ega tõde ei tohikski üht head lugu segada.
Kuid kui endast kirjutada, siis tekib alati küsimus, kuidas seda teha. Võimalusi on muidugi lõputult, aga üks oleks kindlasti selline: mina kui vabadusvõitleja, kes ma närisin ennast läbi betooni, õõnestasin juba sõjaväes Vene võimu ja tekitasin nõukogude korra kokkukukkumise! Teine äärmus oleks siis selline: mina kui kannataja, mida ma kõike seal sõjaväes pidin taluma, ennast ohvriks tooma, ime et elus olen, saate veidi sularaha laenata?
Rein Paku kujutamisviis on ambivalentsem. Ohver on ta kindlasti, kohati meenutab ta oma käitumisega isegi justkui looma, kes teeskleb surnut. On selge, et Rein Pakk seal raamatus pole mingi õige sõjard, ka sõjavägi ei teinud teda selleks. Jah, Reinuga luurele ei läheks.
Aga saab selgeks ka see, et seal sõjaväes on sõjardeid, kellele on loomuomane agressiivsus, kes kohe on sündinud sõdima. Ja siis on ka neid, kes küll võivad teisi alandada ja sõdida, kui nad kaasa kistakse, aga kui ei kista, võivad ka täiesti rahulikult olla.
Eile sada aastat tagasi algas Eesti Vabadussõda. Sel puhul on valmis saanud isegi soomusrong, mis on, nagu ütleb Margus Kasterpalu, üks Vabadussõja sümbolitest. Sest selle rongiga oli hea sõdida. Seda küll Margus Kasterpalu ei öelnud, aga nii see ju oli.
Varsti alustab see soomusrong sümboolset vabaduse teekonda. Ajaloolased on öelnud, et Vabadussõda sai paljuski nii edukalt aset leida, sest oli palju noori vihaseid mehi, kes olid valmis võitlema. Mõelgem kasvõi Albert Kivika romaanile "Nimed marmortahvlil" – kuidas gümnaasiumipoisid lähevad rindele, nad on väga aatelised, väga motiveeritud. Maakeeli äksi täis.
Möödunud on sada aastat ilma, et me oleks saanud enda vabaduse eest võidelda, relv käes. Seda on tehtud küll Venemaa, küll Saksamaa poolel, küll oleme me alistunud hääletult, siis saanud enda vabaduse tagasi lauldes. Aga eks see tunne, et tahaks ikkagi oma kodumaa nimel verd valada, on sees nii mõnelgi. Ja ei saaks öelda, et need mehed oleksid noored ja vihased, vaid pigem eakad ja vihased. Ja võib minna, et elu läheb mööda nii, et saagi relva haarata. See nördimus tekitab viha ja frustratsiooni, sunnib vibutama loosungeid ning aiateibaid.
Aga kui nüüd pöörduda tagasi Rein Paku raamatust "Ajateenistus" välja loetud mõttele, et osale inimestest lihtsalt meeldib sõdida – ja need inimesed tekitavad tihti pinevaid ja konfliktseid olukordi, algatavad sõdu –, siis tegelikult võiks välja selgitada, kui palju neid inimesi ikkagi on. Ja miks mitte alustada just Eestist.
Eesti on küll väike ja nii, aga siit on alguse saanud ka koristustalgud "Teeme ära". Kui me kutsuks sotsiaalmeedia, raadio ja televisiooni kaudu inimesi üles, kuulutaks ka ajalehes, et kõik need, kes tahavad täna ränderaamistiku tõttu või mõnel muul põhjusel veidi verd valada, käsipidi kokku minna või sõda pidada, andke endid üles, korraldame neile inimestele mobilisatsiooni. Sest miks peavad kannatama need, kes sõdida ega seda ka pealt vaadata ei taha?
Võibolla neid üleskutsutuid ei tulegi väga palju kokku? Ja nii saaks nii mõnegi sõja ära hoida. Ning kui see vabaduse soomusrong liikuma hakkab, saaksime me need inimesed sinna rongile kokku koguda, et see teekond poleks pelgalt sümboolne, vaid läheks asja ette.
Ühes vagunis oleks näiteks EKRE, teises Indrek Tarand, kolmandas oma penisonipõlve hetkeks peatanud vihased mehed, neljandas välisvaatlejad ja press, viiendas Andrei Hvostov ja Lauri Vahtre. •
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.
Toimetaja: Rain Kooli