10. juulil 2018 avaldas Postimees.ee Eesti Üliõpilaskondade Liidu volikogu liikme Jari Pärgma arvamusloo "Kas jätame viipekeelsed kurdid isolatsiooni?". Artiklis analüüsis Pärgma, millised on eesti viipekeele tõlgi eriala sulgemisotsuse mõjud ja tagajärjed kurtide kogukonna võimalustele täisväärtuslikult ühiskonnas osaleda.

Antud artiklile vastasid omapoolsete arvamuslugudega nii Eesti Kurtide Liit kui ka Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühing. Vabaerakond esitas koos Eesti Kurtide Liiduga haridus- ja teadusminister Mailis Repsile arupärimise küsimusega, millised on ministeeriumi väljavaated tagamaks eesti viipekeeletõlkide stabiilne järelkasv.

Arupärimisele vastas minister Reps 15.oktoobril riigikogu istungil, kus esmakordselt avalikustati haridus- ja teadusministeeriumi konkreetne seisukoht ja visioon antud olukorrast ning võimalikest lahendustest. Istungi stenogrammis võib korduvalt kohata väidet, justkui võiksid arenenud tehnoloogilised võimalused (nt sisekõrvaimplantaat ja kõnetuvastusprogramm) olla alternatiivne lahendus viipekeeletõlkide pakutavale tõlketeenusele. 

Viipekeelsed tudengid soovivad juhtida tähelepanu tõsiasjale, et kuigi mainitud tehnoloogilised lahendused võivad parendada teatud vormis õppetöös osalemist, ei paku tehnoloogia kurtidele terviklahendust täisväärtuslikult ja võrdväärselt kuuljatega kõikidest õppetöö vormidest osa saamiseks. Kuigi alternatiivsete ülesannete ja tegevuste pakkumine (nagu näiteks kirjalikud ülesanded grupidiskussioonide asemel) on üks näide lahenduste otsimisest, ei asenda need kuidagi kaastudengitega kogemuste ja seisukohtade jagamist ning diskuteerimist. Sellistes olukordades on viipekeeletõlk asendamatu abivahend. 

Neile, kes pole kunagi kogenud, kuidas ilma kuulmisvõimeta igapäevases elus ja haridusteel hakkama saada, võivad tunduda erinevate osaliste pakutud ideed lahendustena, kuid tegelikult on kõige õigem konsulteerida lahendusi otsides just lahenduste vajajate endiga. Neli viipekeelset tudengit on jaganud enda lugusid haridussüsteemis osalemisest.

Jaan-Raul Ojastu, Tartu ülikool, BA eripedagoogika eriala tudeng

Enamuse oma elust olen elanud Tartus ja hetkel õpin ma Tartu ülikoolis eripedagoogika eriala teisel kursusel. Tuginedes oma kogemustele julgen öelda, et loengutes ja seminaridel osalemiseks tõlketeenuse tellimine sõltub põhiliselt üliõpilase enda rahakoti suurusest. Riikliku erivajadusega üliõpilaste stipendiumi suurus, mis on ette nähtud üheks semestriks, ei ole piisav, et võimaldada osalemist kõigis ettenähtud loengutes ja seminarides. Just rahapuuduse tõttu pidin ma loobuma mõnes loengus ja seminaris osalemisest.

Küllap pakuks Tartu ülikool probleemi leevendamiseks kohustusliku õppe mahu vähendamist ja võimalust iseseisvaks õppeks. Ma ei leia, et see tagaks mulle võimaluse saada TÜ tudengina maksimaalselt osa kvaliteetsest kõrgharidusest, sest rahapuuduse tõttu puudub mul võimalus saavutada nõuetekohased õpiväljundid.

Kui toetusrahadest tõlketeenuse vajalikul määral tellimiseks ei piisa, pean ma tudengina ise otsima võimalusi tõlketeenuse kulude katteks. Seadusest tulenevalt on igal Tartu kurdil elanikul õigus kasutada kolm tundi viipekeele tõlketundi semestris/kuus. Ka need kolm tundi olin ma sunnitud kasutama vaid TÜ loengute ja seminaride tarbeks. Kui olen need kolm tundi ära kasutanud, puudub mul võimalus osaleda näiteks TÜ poolt korraldatud konverentsidel, koosolekutel ja teistel üritustel.

Ma pole häbenenud pöörduda ka ürituste korraldajate poole, et paluda neil võimalusel sündmustele organiseerida viipekeeletõlk, kuid enamasti on ühine vabandus piisava rahastuse puudumine. Üldistades võin öelda, et minu võimalused ühiskondlikus elus osaleda jäävadki justkui Tartu ülikooli toetusrahadest sõltuma.

Tanel Paglant - Tartu ülikool, BA ajaloo eriala tudeng

Mina kasutan igapäevaselt luukuulmisimplantaati ja selle lisavahendit mikrofoni, mille abil jõuab õppejõu jutt otse minu aparaati. Klassikalises loenguformaadis on see suurs abi õppejõu jutu mõistmiseks.

Probleemid tekivad aga seminarides, vestlusringides ja ettekannetes, kus vestlus toimub mitme osalise vahel. Mikrofoni on võimalik paigaldada vaid ühele inimesele, mistõttu teiste vestluses osalejate jutt läheb minu jaoks kaotsi. Samuti on raskendatud minu osalemine vestlustes, sest tihti ei saa teised minu kõnest aru. Kasutades viipekeeletõlgi abi, saan ma täielikult aru, mida teised seminarides ja vestlusringides räägivad.

Need näited tõestavad eredalt, et nii minu mikrofon (silmusvõimendi) kui ka minu luukuulmisimplantaati ei ole perfektsed. Näiteks omast kogemusest leian, et mürarikkas keskkonnas on need abivahendid kasutud. Implantaadi ja mikrofoni kooslus toimib väga hästi nt loengus, kuid mitte seminarides. Ka mina sooviksin väga osaleda seminarides ning saada osa terviklikust infost, kuid mind ajavad segadusse näiteks mürarikkad rühmatööolukorrad. Kui kõrval rühmas mitu inimest korraga kõval häälel arutavad, kuulen ma neid rohkem kui enda rühmakaaslasi ning see segab. 

Kui seletan õppejõududele, et minule rühmatöö vorm kahjuks ei sobi, on nad olnud väga mõistvad ja ka ise täheldanud, et mul on olnud raskusi. Sellistel puhkudel on mulle antud eri ülesandeid, näiteks rohkem iseseisvaid kodutöid. Siiski pean tunnistama, et selline lahendus mulle ei meeldi, sest soovin samuti osa saada kaastudengite arvamustest ja kogemustest.

Seega on mulle viipekeeletõlgi teenus vajalik ja läbi selle tõuseb minu huvi seminarides osaleda oluliselt, sest saan jagatavast informatsioonis pea täies mahus osa. Edaspidi olengi otsustanud, et kui on tulemas veel seminare, tellin kindlasti selle tarbeks tõlketeenuse.

Isiklikult saan ma kombineerida viipekeele tõlketeenust luukuulmisimplantaadi ja mikrofoni kasutamisega. Seetõttu katavad toetussummad minu kontaktõppes osalemiseks vajaliku tõlketeenuse kulud. Siiski on ka minu jaoks probleem viipekeeletõlgi teenuse kättesaadavus, mis tõlkide pealekasvu vähenemise valguses tulevikus vaid kahaneb. 

Angelina Petrova, 21, Eesti Ettevõtluskõrgkool Mainor, graafiline disain

Sel aastal on mul käsil viimane ehk kolmas kursus graafilise disaini erialal Eesti Ettevõtluskõrgkoolis Mainor. Enne ülikooli astumist olin väga elevil ja valmis uut väljakutset vastu võtma - õpin koos kuuljatega ja jõuan edukalt ülikooli lõpetamiseni, sest olin lootusrikas, et viipekeele tõlketeenus on minu jaoks alati vajadusel kättesaadav.

Selle kolme ülikooliaasta jooksul on olnud nii toredaid kui ka raskeid hetki. Esimene õppeaasta sujus suurepäraselt ja tõlketeenuse kättesaadavus ei olnud halb - seetõttu sain ma osaleda igas loengus ning suutsin õpingutega edukalt graafikus püsida. 

Olukord muutus tugevalt teise ja kolmanda õppeaasta jooksul, mil järk-järgult halvenes tõlketeenuse kättesaadavus, mistõttu kannatasin õppemotivatsiooni languse all, sest mul polnud lihtsalt võimalik enam täies mahus loengutest osa võtta. Samuti pole erivajadusega tudengi stipendium piisav vajalikus mahus tõlketeenuse eest maksmiseks, seetõttu pidin hakkama õppetöö tarbeks kasutatavat tõlketeenust finantseerima ka omast taskust. Tõlketeenuse kättesaadavuse languse tõttu ja stipendiumi ebapiisava summa tõttu sain ma varasema igas loengus osalemise asemel loengutes osaleda vaid kaks kuni neli korda kuus. Loengutest puudumise tõttu määrati mulle rohkem kirjalikke kodutöid, mida teiste tudengitega sammu pidamiseks järjepidevalt esitama pidin.

Leian, et võrreldes kuuljatest tudengitega ei ole minu olukord õiglane, sest neil on võimalus loengutes täisväärtuslikult osaleda ning loengute raames ettenähtud töid sooritada. Samuti ei meeldi mulle pidevalt õppejõudude ees vabandada, et ma ei saa taas loengust osa võtta, sest mul puudub võimalus kasutada tõlketeenust. 

Tahan veel kord tugevalt rõhutada, et nii mina kui ka kõik teised kurdid vajame hädasti pädevaid viipekeeletõlke ning seda mistahes olukordades. Meie emakeel on eesti viipekeel ja meil on õigus tõlgi vahendusel nii õppida kui ka suhelda viipekeeles. See pole oluline mitte ainult praegusele, vaid ka järgnevatele põlvkondadele.

Armilde-Annete Jõgi - Eesti Maaülikool, BA maamajanduslik ettevõtlus ja finantsijuhtimine

Kohe peale gümnaasiumi lõpetamist 2016. aastal, astusin Tartu Ülikooli geenitehnoloogiat õppima. Üsna pea selgus, et viipekeeletõlke tagamine kõikides loengutes ja seminarides ei ole võimalik ebapiisava rahastuse tõttu. Seetõttu üleöö kadus motivatsioon ja katkestasin õpingud. Aasta hiljem astusin Eesti Maaülikooli maamajanduslikku ettevõtlust ja finantsjuhtimist õppima, ent seekord kaugõppesse. Kaugõppes oli kontaktõpet vähem ja see võimaldas mul viipekeeletõlget kasutades osaleda pea kõikides loengutes. 

Peagi oli selge, et tõlketeenust pakuvad vaid kaks kuni kolm konkreetset tõlki. Kui teised tõlgid olid hõivatud, siis käis mõnikord ainult üks tõlk terve koolipäeva vältel tõlkimas. 

Kuna olen kaugõppes, siis tavaliselt kasutatakse kontaktõppe aega maksimaalselt, see tähendab, et sageli kestsid koolipäevad kellast 9 hommikul kuni kella seitsme, kaheksa või isegi üheksani õhtul. Märkasin mõnikord, et kui vaid üks tõlk tõlgib terve koolipäeva, siis päeva lõpuks on ta väga väsinud. Mäletan üht olukorda- tegemist oli pika koolipäevaga, kool algas juba kell 9 hommikul ja pidi lõppema ligi pool üheksa õhtul. Sel päeval oli tõlkimas vaid üks tõlk ja kuigi loengute vahel olid pausid, siis päeva lõpupoole oli ta silmnähtavalt väsinud. Kuna tol hetkel olin ise ka väsinud, siis otsustasime tõlgiga loengust varem ära tulla ja koju puhkama minna. Samas tundsin ka ise tõlgile kaasa, et ta terve päeva vastu pidama peab ja tundsin isegi muret, kuidas see mõjutab tema heaolu. 

Seetõttu tuli Tartu Ülikooli viipekeeletõlkide õppekava sulgemine halva uudisena. Minu kogemuse järgi oleks kurtide kogukonnal vaja rohkem viipekeeletõlke, nii kurtide kui ka teiste hüvanguks.

Tuginedes nendele kogemuslugudele tuleb mõista, et viipekeeletõlget ei vaja ainult kurdid, vaid ka sisekõrvaimplantaadiga kuulmispuudega kodanikud. Tehnoloogilistel vahenditel on küll oluline roll ja suur kasufaktor, aga viipekeeletõlget need ei asenda. Vähemalt mitte veel praegu ega lähitulevikus.

On hädavajalik tagada kvalifitseeritud viipekeeletõlkide järelkasv ning luua neile võimalused vajalike kogemuste omandamiseks. Viipekeeletõlgi töö on ajas muutunud aina keerulisemaks, sest olukorrad, mille tarbeks tõlketeenust tellitakse, on muutunud spetsiifilisemaks. Kuigi kurtidele pakutakse juba praegu ja kindlasti ka tulevikus viipekeelele alternatiivseid suhtlusvahendeid, jääb nõudlus viipekeeletõlkide järele alles, sest eesti viipekeel on emakeel ning toimiv igapäevane suhtlusvahend kurtide jaoks.

Alates iseseisvuse taastamisest on Eesti teinud viipekeelse kogukonna ühiskonda integreerimisel suure arenguhüppe. Näiteks olime Euroopas esimesed, kes Eesti viipekeeletõlgi kutset reguleerisid ja viipekeeletõlkide kutse-eetikat kirjeldasid. Kuni õppekava sulgemise otsuseni olime Euroopas ka üks väheseid riike, kus oli lubatud viipekeeletõlgi erialale õppima minna ka kurtidel.

Viipekeeletõlgi eriala sulgemine ilma uue viipekeeletõlkide koolitusprogrammita oli samm taandarengu suunas. On aeg kuulata viipekeelse kogukonna vajadusi, et liikuda edasi, mitte tagasi. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.