Oma teoses "The Long Revolution" analüüsis Walesi päritolu kultuuriteoreetik Raymond Williams muuhulgas Suurbritannia haridussüsteemi ajaloolist kujunemist.

Williamsi kohaselt võib erinevate hariduskontseptsioonide baasil Suurbritannias eristada kolme vastandlikku gruppi: "demokraatlikud harijad", kelle jaoks on haridus eelkõige seotud ideaaliga võimestatud kodanikkonnaga osalusdemokraatiast; "tööstuslikud koolitajad", kelle jaoks on haridus majanduslik vahend oskusliku tööjõu koolitamiseks; "vanad humanistid", kes soovivad hariduse läbi kaitsta traditsioonilisi väärtusi ja hierarhiaid.¹

Haridussüsteem tegeleb muidugi nii kodanike harimise, ametialase ettevalmistuse kui ka kultuuri säilitamisega, kuid antud ülesannete vahel kerkivad tihti esile põhimõttelised vastuolud, mistõttu on erinevate hariduskontseptsioonide vaheline tasakaal igikestev poliitiline küsimus, millele pole leitud kõiki osalisi rahuldavat lõplikku vastust.

Teatud mööndustega on võimalik Williamsi raamistikku kohandada ka kaasaja Eesti kõrgharidusmaastikule. Rahvusvahelises majanduses viimaste kümnendite jooksul toimunud muutused ja sellega seonduva "teadmistepõhise majanduse" mõiste esilekerkimine on kindlasti tugevdanud "tööstuslike koolitajate" positsiooni Eesti haridus- ja teaduspoliitika kujundamisel. Majanduse järjest teadmusintensiivsemaks muutumine on kasvatanud ootust, et haridussüsteem suudaks pakkuda vastavate oskustega tööjõudu.

Aristokraatliku taustaga klassisüsteem, mida Briti "vanad humanistid" esindavad, on eestlastele muidugi võõras, kuid sarnaselt on traditsioonilise kallakuga "rahvuskultuuri säilitajad" Eesti hariduspoliitikas tugevalt esindatud – seda on kõige selgemalt ilmestanud hiljuti esile kerkinud poleemika ülikoolide rahvusvahelistumise teemal, mis märgistab sügavamat pinget majanduskeskse ja kultuurikeskse hariduskontseptsiooni vahel.

Kõige selle taustal on "demokraatlike harijate" ja nende esindatud n-ö kodanikukeskse hariduskontseptsiooni tähendus ja roll Eesti kõrgharidusmaastikul jäänud palju vähem selgeks ja nähtavaks. Peatselt valmiv haridus- ja teadusstrateegia aastateks 2021-2035 annab aga põhjust tõsisemalt reflekteerida kõikide väärtuste üle, mille realiseerimist me kõrghariduselt ootame, ning kaalutlema, milliseid ohverdusi me väljavalitud prioriteetide valguses oleme valmis tegema.

Kodanikukeskse hariduskontseptsiooni ideaal on väljendatud Eesti Üliõpilaskondade Liidu visioonis: "Eesti on haritud inimeste ühiskond, mida iseloomustavad algatusvõimelised ja vastutustundlikud kodanikud ning kus kõrghariduse omandamine on soodustatud norm." 

Algatusvõimeline ja vastutustundlik kodanik ei teki tühjast kohast. Selleks, et kõrgharidussüsteem suudaks antud visiooni realiseerida, ei piisa ainult kvaliteetsest erialasest koolitusest. Spetsialiste, kes suudaksid etteantud probleemi kõige efektiivsemal moel lahendada, on alati vaja  – kuid selleks, et olla lisaks erialaspetsialistile ka kodanik, peab suutma osaleda ka avalikkust puudutavate probleemide sisu mõtestamisel.

Kõrgharidus on kriitilise tähtsusega sild erasfääri ja avaliku sfääri vahel. See tutvustab õppijale laiemat sotsiaalset konteksti, mille sees tema eriala asetseb, ja õpetab seeläbi võtma vastutust maailma eest, mida me ühiselt jagame.

Kodanikukesksetest väärtustest innustatud lähenemine konkreetsematele kõrghariduspoliitika küsimustele leiab kajastust EÜLi 2019. aasta riigikogu valimiste platvormis. Üks keskne, tihti esile kerkiv teema kõrghariduspoliitikas puudutab kõrghariduse rahastamist, mis on juba pikemat aega proportsioonina SKTst aastast aastasse vähenenud². Kodanikukeskse kontseptsiooni kohaselt ei ole haridus kaup, vaid meie kõigi kollektiivne õigus ja vastutus – see tähendab, et peamine rahastus kõrgharidusele peab jätkuvalt tulema riigieelarvest.

Kuigi tasuta eestikeelse kõrghariduse kehtestamine oli märkimisväärne samm kõrghariduse kättesaadavuse laiendamisel, on antud valdkonnas kodanikukesksest vaatest veel vajakajäämisi. Selleks, et kvaliteetne kõrgharidus oleks ühiskondliku hüvena võrdselt kättesaadav kõigile võimekatele, sõltumata varalisest, sotsiaalsest või tervislikust staatusest, peab sotsiaalsete garantiide süsteem tagama üliõpilasele tema vajadustest lähtuvalt piisava toetuse, et õpingute ajal oleks võimalik rahus keskenduda vaid õppimisele. 

Avalikku sfääri iseloomustab ideaalis osalejate staatusevahede eiramine – avaliku huvi üle otsustamisel on määrav vaid esitatud argumentide tugevus. Sillana avaliku sfääri ja erasfääri vahel on kõrgkoolidel kohustus ideaali realiseerimiseks aktiivselt kaasa aidata sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamisele. Eesti paistab rahvusvahelises võrdluses jätkuvalt silma erakordselt suure soolise palgalõhega. Ülikoolidel on siinkohal oluline roll olla soolise võrdõiguslikkuse eestkõnelejad avalikkuse ees ning tagada, et nad ise ei aitaks oma turunduskampaaniate ja töökorraldusega kaasa sooliste lõhede (taas)tootmisele ühiskonnas. 

Erinevalt kultuuri- või majanduskesksest hariduskontseptsioonist ei pane kodanikukeskne lähenemine paika konkreetset arusaama sellest, mis see avalik huvi on, mida haritud inimene teenima hakkab. Iga värske kodaniku tärkamine tähendab uue autonoomse otsustaja sisenemist ruumi, kus pannakse paika avaliku huvi sisu.

See tähendab, et iga uue põlvkonnaga kaasneb ka võimalus selleks, mida meie ei suuda veel ette näha. Kodanikukeskse visiooni keskmes on soov hoida seda avalikku ruumi võimalikult vaba, pluralistliku ja järjepidevana. Üks kõrghariduse suurematest väärtustest on sellest lähtuvalt rikkalik perspektiivide mitmekesisus, mida see avalikku ellu toob – mitmekesisus, mis on jätkusuutliku demokraatliku ühiskonna elujõud.  

Filosoof Hannah Arendt on öelnud, et "hariduse valdkond on see koht, kus me otsustame, kas armastame maailma piisavalt, et selle eest vastutada, ning et päästa seda hävingust, mis oleks vältimatu, kui poleks uuenemist, kui siia ei sünniks uusi ja noori." Kõrghariduse ülesanne ei ole võtta üliõpilastelt võimalust teha midagi uut, mida meie pole ette näinud – "vaid et neid meie ühise maailma uuendamise ülesandeks ette valmistada."³ •

¹ Williams, R. (2001). The Long Revolution. Broadview Press.

² Haridussilm. (2019). Valitsussektori kulude % haridusliikide lõikes.

³ Arendt, H. (1954). The Crisis in Education.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.