Tehnoloogia areng mõjutab otsust, kas elada pigem kuulja või kurdina ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

Esmaspäeval algas kampaania "Ava meeli", mille eesmärk on tutvustada nägemis-, kuulmis- või kõnepuudega inimesi täisväärtuslike kaaskodanikena. "Pealtnägija" vestles sel puhul Taneli ja tema tädi Riinaga - neist üks on täiesti kurt ja viipleb ning loeb huultelt, teine kasutab moodsat tehnikat - pähe istutatud implantaati - ning kuuleb elektroonika abil peaaegu täielikult.

Statistika kohaselt sünnib 1000 inimese kohta üks-kaks kurti ehk Eestis on 1400-1600 kurti, mis on üks suuremaid meelepuudega gruppe.

Valga noormees Tanel Visnap ja tema tädi Riina Tirmaste sündisid mõlemad kurdina. Samas on kaks sugulast üsna erinevad näited, kuidas lapsepõlve ajal tehtud otsused ja tehnoloogia tormiline areng on mõjutanud, kas elada rohkem kuulja või kurdina.  

Riina sündis 45 aastat tagasi rohkem kui 90 protsendi ulatuses kuulmiskahjustusega. Arstid pole tänaseni veendunud, aga oletavad, et kuulmislanguse põhjustas parasiitnakkus toksoplasmoos, millesse Riina ema raseduse ajal nakatus.

Nelja-aastasest peale oli Riinal sisuliselt kaks elu: kodu, kus suheldi kõnes, ja Tartus asuv internaatkool, kus tuli õppida viipekeelt. Viis päeva nädalas perest eemal olemist ja teiste kuritega suhtlemist jättis ajapikku jälje - Riina emakeeleks kujunes viipekeel ning nädalavahetustel perega suhtlemiseks tuli piltlikult öeldes end ümber programmeerida.

Täna valdab Riina mitut võõrkeelt ja suhtleb kurdi kohta imekspandavalt soravalt ka eesti kõnekeeles - ehkki seda, mida ta räägib, ta ise põhimõtteliselt ei kuule. Vestluspartnerist arusaamise teeb mõnevõrra lihtsamaks kõrvas olev kuuldeaparaat.

"Kui midagi kukub, siis ma kuulen. Näiteks väljas autod sõidavad või koer haugub, siis ma kuulen küll. See on tähtis kuulda, aga kui inimestega suhelda, siis väga hästi ei kuule," ütles Riina.

Et elu veel pisut keerulisemaks teha, otsustas Riina 11 aastat tagasi kolida Šveitsi. Korvpallitreener Vincent, kellega nüüd kasvatakse maalilises mägikülas ka pisikest Jonast, oli sõna otseses mõttes armastus esimesest silmapilgust, kuna ka Vincent ei kuule mitte sõnagi.

Ka Vincent on sünnist saati kurt, kuid erinevalt Riinast puudub temal kuulmine täielikult ja igapäevane suhtlus toimub huultelt lugemise teel. See aga ei tähenda, et Vincent ei võiks oma kuuljast poja Jonasega näiteks eesti keelt õppida.

Praegu töötab Riina õmblejana oma koduses ateljees Šveitsi-Prantsusmaa piiriäärses linnakeses Ranceses ja teenib lisaraha kohalikus pesumajas. Sõprade-tuttavatega suhtleb ta prantsuse viipekeeles, aga näiteks poes või tänaval pole probleem minna hetkega üle prantuse kõnekeelele.

Viipekeele tõlgi Liivi Liiholmi sõnul on kahe täiesti omaette keele äraõppimine Riina puhul seda tähelepanuväärsem, et enamiku kurtide jaoks on juba ainuüksi emakeeles kõnelemine suur eneseületus.

"Eesti kurdile on suuline eesti keel võõrkeel sellepärast, et eesti viipekeel on temale ligipääsetav, suulist eesti keelt ta ei kuule, ta pääseb ligi selle kirjalikule vormile, ta saab õppida selle kirjalikku vormi. Selles mõttes on ta esimene võõrkeel selleks, et siin kultuuriruumis hakkama saada," selgitas Liiholm.

"Et kuulvas ühiskonnas hakkama saada, et see on veel topeltkoormus. Ma oletan, et mina näiteks ilmsesti küll eelistaksin õppida ära seda keelt, mis on mulle ligipääsetav, mulle omane, selle asemel, et näiteks õppida ära mingit suulist keelt," lisas ta.

Seega, erinevalt levinud müüdist pole viipekeel üks ja universaalne keel, mis kehtiks kogu maailmas. Nii näiteks ei pruugi Jaapani ja Eesti viipleja esmakohtumisel teineteisest arugi saada. Omaette teema ongi, kuidas uusi sõnu kokku lepitakse. Ei ole olemas mingit Eesti kurtide keeleinstituuti või sõrmlemise akadeemiat, vaid viiplemine on isetekkeline ja levib paljuski suust suhu ehk antud juhul käest kätte, näiteks spetsiaalsete veebisaitide kaudu.

Õepoeg kuuleb tehnoloogia abil 

Riina Valgas elav õde Tiina Visnap ei valda viipekeelt, aga on maast madalast harjunud kurte mõistma. Sellele vaatamata oli suur ehmatus, kui 27 aastat tagasi oma vanimat poega ilmale tuues selgus, et ka tema ei kuule. 

"Me kuidagi sattusime kohe väga heade arstide hoole alla, kes hakkasid meid suunama, siis see hirm läks üsna ruttu üle. /.../ Saime aru, et Tanel hakkab rääkima ja ta hakkas," ütles Tiina.

"Kui ma päris väike olin, siis ma selle peale ei mõelnudki nii palju, sest see kurtus oli minu jaoks täiesti loomulik asi, aga kui ma lasteaeda või kooli läksin ja teisi lapsi nägin, mõtlesin küll pidevalt, et ma tahaks olla nagu nemad, tahaks kuulda. Aga nüüdseks ma olen sellega ikkagi leppinud, et kurtus on minu osa, et mina olen kuulmispuudega ja pean sellega elama," rääkis Tanel.

Tänaseks on mees omandanud kõrghariduse, pooleli on magistriõpingud arvutilingvistikas ja sportlaskarjäär tipptasemel kergejõustiklasena. Väliselt ei reeda miski, et kui Tanel hommikuti masinat sisse ei lülitaks, oleks ta maailm sisuliselt helideta. Teises klassis sai Tanelist üks esimesi kõrvaimplantaadi omanikke ja kolmas eestlane, kellele tehti operatsioon haigekassa kulul. 

"See on kõneprotsessor ja see on ühendatud minu närvirakkudega, kõige lihtsamalt öeldes. Tänu sellele ma kuulengi," selgitas Visnap, kes ilma aparaadita ei kuuleks midagi.

"Ta järjest harjus, hakkas paremini kuulma. Ja siis ta käis ja katsetas helisid enda ümber. Oli näha, et näiteks kui ta kraanist vett lasi, siis ta polnud kunagi osanud tähelepanu pöörata, et sealt selline heli tuleb," meenutas Taneli ema.

"Näiteks väga hästi mäletan ma seda, et kui ma kodust uksest välja astusin, siis kuulsin kohe linnulaulu. See oli minu jaoks täiesti uudne kogemus," ütles Tanel.

"Ja minu jaoks kõige suurem muutus oli arvatavasti see, kui ma sain Taneliga rääkida nii, et ma ütlesin selja tagant midagi või hõikasin teda teiselt korruselt näiteks, et Tanel tule alla ja ta kuulis seda," ütles Tiina. 

Taneli sõnul on aga tema lemmikheli vaikus. "Pidevalt, kui mingi müra häirib, siis ma lülitan lihtsalt protsessori välja, naudin vaikust," sõnas ta.

Tiina sõnul võiks õde Riina olla täna samal tasemel kuulja nagu Tanel, kuid kui nooruses jäi areng meditsiini ja tehniliste võimaluste, siis hilisemas elus juba Riina enda tahtmise taha.

"Kindlasti see jäigi selle taha, et sel ajal ei olnud nii häid kuuldeparaate, ei teatud ilmselt sisekõrva implantaadist mitte midagi ja lapsed läksid nädalaks teise linna kooli, eraldusid, ja õppisid seal. Kindlasti koduses õhkkonnas ja tavakoolis teiste lastega koos oleks Riina absoluutselt samal tasemel nagu Tanel," arvas Tiina.

"Tartust isegi küsiti, kas Riina tahaks ka endale seda sisekõrva implantaati, siis ta ütles ei, kindlasti mitte, ma tahan, et oleks normaalne," lisas ta

Toimetaja: Merili Nael



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: