Olen olnud valitud nelja riigikogu koosseisu liikmeks: VII koosseis (1992 - 1995) Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei nimekirjas, VIII koosseis (1995 - 1999) ERSP ja valimisliit Isamaa ühises nimekirjas, IX koosseis (1999 - 2003) Isamaaliidu nimekirjas.

X koosseisu kandideerisin Isamaaliidu nimekirjas, aga ei osutunud valituks. XI ja XII koosseisu ei kandideerinud. XIII koosseisu kandideerisin Vabaerakonna nimekirjas, sain taas riigikogu liikmeks. 

Eelolevatel valimistel ma ei kandideeri ja sellel on kaks peamist põhjust.

Esiteks: tervislik. Osa riigikogu tööpäevadest on minu jaoks liiga pikad ja nendest osavõtmine käib mulle üle jõu. Sama kehtib ka valijatega suhtlemise kohta.

Teiseks: riigikogu liige olemise kasuteguri küsimus. Mälestused tööst VII - IX koosseisus ja selle tulemused on olnud väga positiivsed. Tegevus XIII koosseisus on olnud frustreeriv ja peaaegu tulemusteta, see on paistnud pigem kui tagajärjetu ajaraiskamine.

Varem väljakujunenud olukord (võrdluspildina on selle kohta kasutatud nimetust "kummitempel") püsis samalaadne ka neli viimast aastat. Seda sai kritiseeritud lõputult, nii üldpoliitiliselt kui ka konkreetselt. Tahaks loota, et kunagi lõpuks tuleb murrang, aga eks see olene pigem juba järgmistest koosseisudest.

Siiski oli XIII koosseisu ajal paar positiivset arengut. Riigikogu komisjonide koosolekuid hakati uuesti protokollima sellisel määral, et nüüd peaks taas olema võimalik kindlaks teha, kes seal mida rääkis ja milliseid seisukohti esitati. Enne seda oli kümmekond aastat, mille kohta tulevastel uurijatel puudub igasugune võimalus midagi teada saada.

Kuid me ei suutnud taastada riigikogu liikmete õigust pidada täiskogus läbirääkimistel kõnesid (enamasti on see lubatud vaid fraktsioonide esindajatele). Üldiselt on riigikogu liige vaid fraktsiooni (või teisiti: erakonna juhtisikute) sõnakuulelik ori.

Kõike seda aheldab kokku 2004. aastast alanud erakondade ülerahastamise (sisuliselt kollektiivse riigivarguse) süsteem.

Vist ainuke positiivne poliitiline muutus oli nn peibutuspartide praktikast (tuletan meelde: tuntud tegelased kandideerisid kohalikel valimistel, aga volikogudesse tööle neil "ei olnud õigust minna")  jagusaamine. Seda võiks käsitleda eeskätt Vabaerakonna poliitilise tulemusena, kuigi ei jäänud peale nende eelistatud lahendus (kas üks või teine, aga mitte mõlemad esinduskogud korraga), vaid n-ö Soome variant (lubati taas olla nii riigikogus kui KOV volikogus korraga). 

Kuid üldisemas plaanis KOV volikogude demokraatia halvenes, sest nüüd, pärast "haldusreformi" on KOV-ide valimisringkonnad reeglina 25-35-mandaadilised, mis veelgi võõrandab inimesi omavalitsusüksustest ja paneb meie proportsionaalse valimissüsteemi alla aegsütikuga miini. 

Positiivselt ja mõneks ajaks kodurahu toovalt lõppes ka esimese aasta suur võitlus nn kooseluseaduse rakendamise seaduse eelnõu ümber, mis oleks meie maale kaasa toonud samasooliste abielu institutsiooni ja tõenäoliselt Eesti ühiskonna põhjalikult lõhestanud. Aga kui kauaks seda rahu?

Nii õudset "kummitembeldamist" kui haldusreformi seaduse eelnõu puhul ei osanud ma isegi ette kujutada. (Selle "reformi" läbiviimisel olid siiski mõned positiivsed tagajärjed, neist silmapaistvam Setumaa osade ühendamine.) Aga viimane mahukas asi, mida ka kummitembeldati – nimelt isikuandmete kaitse seaduse rakendamise seadus – oli ehk veel õudsem. Esimene tehti rahandusministeeriumis, seal ollakse vist juba ammu harjunud, et riigikogul ei peagi olema mingit rolli. Teine tehti justiitsministeeriumis, mis peaks olema ju õiguskorra esimene kaitseliin. See on pigem suur ohumärk tulevikuks. 

Õiguskantsler püüdis panna riigikogu tühistama aastate jooksul kogunenud suurt hulka automaatseid karistusi ja ametikeeldusid kui mitteõiguspäraseid, aga sai n-ö vastu nina. 

Rohkem ei tulegi midagi olulist ja tähelepanu väärivat meelde. Nimekiri asjadest, mis on hapuks läinud ja millega parlament oleks pidanud tegelema, aga millega ei püütudki tegeleda, tuleks hästi pikk. Näiteks valimisringkonnad, välismaal elavate eestlaste kodakondsuse küsimused, valitsuse töökorraldus, universaalministrite (loe: töövaldkonda mitte tundvate ministrite) kasutamise tagajärjed, ministeeriumide tööjaotus, metsaraie maht jne. 

Minu jaoks oli see olukord hulluks ajav ja üle jõu käiv. Reageerimata jätta ei saa, aga kõiki neid võitlusi võidelda ei ole jõudu, nn kartellierakondade häälte ülekaalust läbi murda ei ole lootust. 

Peamine poliitilise ja õigusliku võitluse väli ei ole praegusel ajal mitte riigikogus, vaid sellest väljaspool. Üleskutsed eneseparandusele riigikogu sees, kui seda ei toeta vastavad arvamused ühiskonnas, ei ole eriti tulusad. Püüaksin oma vähenevaid vana mehe võimeid rakendada sinna, kus neist võiks olla suuremat kasu. Riigikogu uuele koosseisule pakuksin ma ennast abiks pigem nõuandjana. •

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.