Nagu juba kombeks, tegi Vabariigi President ka seekord iseseisvuspäeva eel otsuse anda teenetemärgid inimestele, kelle pühendumus oma kutsetööle või kogukonnale on muutnud kogu Eesti paremaks. Nii sõnastas president Kersti Kaljulaid põhjuse, miks nüüd said teenetemärgid just need 112.

Aga ta andis veel ühe olulise selgituse oma valikule, sest teenetemärkide andmine on riigipea suveräänne otsus. Nimelt iseloomustab teenetemärkide saajaid lojaalsus põhimõtetele, millele toetub kaasaegne Eesti – avatusele ja demokraatiale, teadmistele ja ettevõtlikkusele, hoolimisele ja märkamisele.

See piiritlus aitab mõista ka tänavust teenetemärkide saajate nimekirja. Seal on ettevõtjaid, nõrgemate abistajaid, õpetajaid ja õppejõude, teadlasi, kultuuriinimesi, rahvusliku mälu ja eesti keele hoidjaid, sest on eesti keele aasta. Ning muidugi, mõeldes presidendi möödunud aastale, saavad seekord teenetemärgi mitmed Ida-Virumaa ja eriti Narvaga seotud inimesed.

Riigipea otsusest leiab ka kaks väärikat tänuavaldust – äsja ametist lahkunud kauaaegsele riigisekretärile ja peagi oma ametit üle andvale riigikohtu esimehele.

Tegevpoliitikuid selles nimekirjas traditsiooniliselt ei ole. Riigikogu ja Euroopa parlamendi valimiste kampaania ajal või eel olnuks presidendil ka keeruline neist kedagi nii tähelepandavalt esile tõsta, sest seda võinuks tõlgendada tema isikliku poliitilise eelistuse avaldusena. Vabariigi President, teadagi, on aga erakonnamaastikul neutraalne.

Teenetemärkide saajate nimekirjadest on ikka kiusatus otsida säravaid tähti ja avalikkusele tuntud nimesid, kelle panust on lihtne selgitada ka ühe lausega. Sellise suhtumisega seaksime ise endale lõksu. Eesti tänab teenetemärkidega mitte ainult neid, kes on meile teada teleekraanilt või ajalehtede esikülgedelt. Eesti tänab ka neid, kes on oma igapäevase, otsekui tavalise tööga teinud ometi rohkem kui ametijuhend nõuab või andnud vabatahtlikult oma aega ja kogemusi millegi paremaks muutmisse, sageli pereelu kõrvalt.

Tegelikult just neile toetubki Eesti. Ning nemad annavadki teenetemärkide saajate nimekirjale sära ja võlu. Eriti pärast seda, kui eelmine riigipea Toomas Hendrik Ilves kärpis iseseisvuspäeva eel antud riiklike autasude hulka mitmesajalt umbes sajani.

Üks mõte veel, kui tohib. Ikka tundub kellelegi, et keegi on sellest vaat et aasta oodatumast nimekirjast ebaõiglaselt välja jäänud.

Tahtmata pisendada presidendi ja tema meeskonna rolli… teenetemärkide saajate nimekiri on siiski ka nende esitajate nägu. Nii on meil kõigil võimalik seda kujundada, märgates enda ümber inimesi, kes meie arvates riigi teenetemärki vääriksid ja tehes julgelt asjakohase ettepaneku presidendi kantseleile.

Muidugi ei ole riigipeal kohustust teha just selline otsus, küll aga on see võimalus, mida kaaluda. Nii võivad mõnedki neist ettepanekutest jõuda järgmisel aastal nende nimekirja, kes saavad siis Eesti kõrgeima tänu osalisteks. •