Aasta tagasi andis president Kaljulaid vabariigi aastapäeval teenetemärgi 166 inimesele ja 2017. aastal 113 inimesele. Kaljulaid on jätkanud president Ilvese ametiajal alanud konservatiivset liini teenetemärke suurel kiirusel ja hulgakaupa mitte jagada.

Üldse kõige vähem teenetemärke on aga andnud president Lennart Meri - 1996. aastal andis ta vaid 35 teenetemärki. See oli aasta, kui esimest korda hakati vabariigi aastapäeva eel teenetemärke oma kodanikele andma (1995 anti välisvisiitidel).

Enim teenetemärke andis president Arnold Rüütel 2006. aastal - toona sai presidendilt tunnustuse koguni 834 inimest. President Lennart Meri andis enim teenetemärke 2001. aastal - 795, mis oli tema viimane presidendiks oleku aasta.

Kõige konservatiivsem on presidentidest teenetemärkide andmisel olnud Toomas Hendrik Ilves. Kui oma kahel esimesel presidendiks oleku aastal jagas ta kokku ligi 600 teenetemärki, siis kaheksal järgneval aastal igal aastal vahemikus 97-99.

Teenetemärke hakati uuesti andma 1995

1994. aasta teenetemärkide seadusega taastati üldjoontes sõjaeelse Eesti Vabariigi riiklike teenetemärkide süsteem. 1995. aasta teenetemärkide seaduse muutmise seadusega loodi lisaks varasematele täiesti uus teenetemärk Maarjamaa Rist (kavandi autor Priit Herodes). See teenetemärk antakse presidendile, samuti kõrgeima astme teenetemärgina välismaalastele, kel on erilisi teeneid Eesti Vabariigi ees. Esimese Maarjamaa Risti teenetemärgi keti sai Soome president Martti Ahtisaari 16. mail 1995 seoses president Lennart Meri riigivisiidiga Soome.

Tookord antigi pärast rohkem kui poolesajandilist vaheaega välja esimesed tänapäeva Eesti riigi teenetemärgid. 1995. aastal anti teenetemärke välisvisiitidel ning alates 1996. aastast juba vabariigi aastapäevaga seoses.

Esimene teenetemärk oli Vabadusrist

Eesti Vabariigi esimene riiklik teenetemärk, Vabadusrist asutati 1919. aastal. Kuna Vabadusrist oli põhikirja kohaselt mõeldud annetamiseks sõja ajal osutatud teenete eest, lõpetati nende andmine 1925. aastal.

1920. aasta põhiseadus sätestas põhimõtte, et Eesti Vabariik ei anna rahuajal oma kodanikele teenetemärke. Riiklike teenetemärkide puudumine tekitas aga peagi keeruka olukorra, mistõttu kasutati 1920. aastal asutatud Eesti Punase Risti organisatsiooni teenetemärki poolriikliku tsiviilordenina ning 1928. aastal Kaitseliidu asutatud Kotkaristi teenetemärki riigikaitselise ja sõjalise aumärgina.

7. oktoobril 1936 dekreedina antud teenetemärkide seadusega muudeti Punase Risti mälestusmärk riiklikuks Punase Risti teenetemärgiks. Sama seadusega sai ka Kaitseliidu Kotkarist riiklikuks teenetemärgiks. 1936. aasta teenetemärkide seadusega asutati Riigivapi teenetemärk Eesti iseseisvuse väljakuulutamise päeva mälestamiseks ning Valgetähe teenetemärk. Esimesed Riigivapi teenetemärgid anti välja 1937. aastal. Kokku anti 1940. aastani välja vaid 21 Riigivapi teenetemärki, neist kümme Eesti kodanikele, kümme Soome kodanikele ja üks Poola kodanikule.