Mäletan, kui vihane ma olin omal ajal ajakirjanik Kalle Muuli peale, kui ta Andrus Veerpalu esimese dopinguskandaali eel Mati Alaveri ja Veerpalu suunas küsivalt süüdistusi pildus. "Kurat võtaks, Muuli!" mõtlesin. "Me ei saa oma kangelasi esimeste kahtluste tekkides kohe maha kanda ja parastajate poolele asuda". Mu Veerpaluga seotud eituse-faas oli pikk.

Andrus Veerpalu mõistis mind juba siis paremini, kui mina ise, ja selle eest müts maha. Kõik see pisardamine pressikonverentsil, meelekindel süüdistuste eitamine ja siis võidukus pärast seda, kui advokaat oli suutnud Zürichis kõigil juhtme nii edukalt kokku ajada, et nad ei saanud ise ka enam aru, kas ja milles nad õigupoolest Veerpalu süüdistasid …

Saan Veerpalust ja Alaverist aru ja mõistan, miks nad siis nii käitusid ja miks nad nüüd nii käituvad. Miks nad jätkuvalt vassivad ja valetavad, miks nad ei tule avalikkuse ette nii, nagu see üks vahele jäänud kurjategija… vabandust, suusataja Karel Tammjärv.

Dopingu- ja kihlveoskandaalid spordis ja ahistamisskandaalid filmi- ja meelelahutusäris osutavad sellele, et kultuur laiemalt on vajadusel väga tõhus loor allmaailmale tegutsemiseks. On naiivne arvata, et allilm ei leia oma teed õilsate valda, kunsti- ja spordimaailma.

Doping ei ole enam kellelegi uudis, aga kui kaua aega, mitu aastakümmet (aastasada?) kulus, et paljastuks, kuidas filmi- ja meelelahutusäri valitsejad ja -kunstnikud osutusid ühtlasi organiseeritud seksuaalse kuritegevuse avangardiks?

Ilmselt oskavad kultuurantropoloogid vastata, miks kultuuri- ja spordimaailmas on kurjategijatel võimalik säilitada sportlase või kunstniku, muusiku, näitleja või režissööri tiitel ja aura pärast sedagi, kui on paljastunud, et nad on tegelikult süsteemsed kriminaalkurjategijad, eesriidetagused allilmaliidrid.

Spordiajakirjanik Peep Pahv kirjutas Delfis, et Tammjärv ei ole sellepärast veel parem mees, et ta pärast vahelejäämist kõik ausalt üles tunnistas. Ja tal on õigus. Aga Tammjärv käitub ka pärast vahelejäämist nagu sportlane, kes tuleb endiste toetajate ette, jagab selgitusi, põhjendab. Olgu Tammjärve kahetsus siiras või mitte, Veerpalu ja Alaver käitusid varem ja käituvad ka nüüd nagu organiseeritud kurjategijad.

Nende meeste jaoks ei eksisteeri aruandekohustust spordipubliku ees. Sarnaselt kurjategijatele avanevad nende pihtimustšakrad alles siis, kui keegi neid õigest kohast paragrahviga puudutab. Kui aru anda, siis olgu ikka kohus, advokaadid, politseinikud, täisvärk ühesõnaga, nagu kurjategijale staatusekohane.

Äkki me peaksime hakkama lõpuks asju nimetama õige nimega ka spordis ja kultuuris tervikuna?