Hannes Kuhlbach: süü algpõhjused ja Seefeldi juhtum ({{commentsTotal}})

Hannes Kuhlbach.
Hannes Kuhlbach. Autor/allikas: Erakogu

Eesti suusatajate dopingusaaga tekitas kaks küsimust. Millal asjaosaliste sisetunne ütles, et nii ei tohi? Miks otsustati seejärel astuda teinegi samm? Edasine polegi enam nii oluline, sest tegemist pigem jälgede segamisega, kirjutab psühhoterapeut Hannes Kuhlbach oma kommentaaris.

Artikkel on algselt ilmunud portaalis Edasi.

Viimase aja sündmused spordivallas on moraali, süü ja kasu teemad tõstnud taaskord ühiskondlikku tähelepanu orbiiti. Võtaksin arutada, miks seekordne ilmsiks tulnud pettus on meie üldsust niivõrd selgelt puudutanud, pannes tundma nõutust, nördimust ja isegi viha. Süü oma raskuses on praktiliselt ajatu, seega ei pretendeeri ma sündmuste ajakorrektsele järjestamisele, vaid analüüsiksin inimlikku külge ja võimalusi lahenduseks.

Ei nõua eriti suurt pingutust, et meenutada mõnda rasket, süüga koormatud hetke lapsepõlvest. Sisse visatud aken, varastatud õunad, lõhutud mänguasi – kõikide üleastumiste hind on emotsionaalselt salvestunud ja toob sama tunde esile veel nüüdki, aastakümnete pärast.

Süü asub väikesesse inimesse elama arengu käigus, see on vajalik tema enda juhtimiseks ja ühiskonnas elamiseks, suhete hoidmiseks teistega. Süütunne on laiemalt moraalsuse või eetika süsteemi osaks, mida elu pidevalt arendab ja lihvib.

Väikelapse süütunne erineb täiskasvanu süütundest, olles äärmuslikum, karmim, kohati väga raskesti talutav. Arengu teel lapsest täiskasvanuks kasvab ka inimese sisemine moraalikompass, hakkavad eristuma pooltoonid õige ja vale vahel. Eristub suurema ja väiksema kasu mõistmine, mida arengupsühholoogid mõõdavad lastele jutustuste esitamisega, kus küsitakse umbes nii, et kas on lubatav murda sisse apteeki, et varastada kallist ravimit, mille ostmiseks raha pole, kui sellega õnnestub päästa pereliikme elu.

Alla 10-aastased on kategoorilised – ei tohi mingil juhul. Vanemad lapsed võtavad aluseks suurema kasu/kahju ning leiavad, et sellisel puhul on vargus õigustatud, kuigi muidu taunitav tegevus. Kavalamad lisavad veel, et kui vahele ei jää, võiks aeg-ajalt ikka näpata, ja mitte ainult apteegist.

Sport on tänapäeval osa kultuurist, isegi rahvuskultuurist, kuigi seda ehk alles viimased sadakond aastat. "Tõe ja õiguse"- aegsetel inimestel jooksmiseks või suusatamiseks energiat üle ei jäänud, mõistagi. Üheks tänapäeva olümpiamängude esilekutsumise eesmärgiks võis olla ka võitluslikkuse ning konkureerimise manööverdamine ohutumale areenile, vältimaks laastavaid sõdu ja hävitustööd, millest maailma ja Euroopa ajalugu nõretab. Sport on moodne sõda ilma inimohvriteta.

Süü algpõhjused

Süütunne tekkib inimeses siis ja alles siis, kui tema vale tegu, olgu see milline tahes, põhjustab teistes inimestes hukkamõistu ja võimalikku sidemete katkestamist.

Väikelapse maailmas on võimatu oma vanematest ilma jääda, see võrdub praktiliselt hukkumisega. Seega võib vale tegu (või siis pigem vanemate hinnang teole) olla potentsiaalselt eluohtlik. Samavõrd ohtlik on lapsele ilma jääda oma vanemate armastusest ja toetusest, mis ei pruugi olla n-ö surmaotsus, kuid siiski psüühiliselt äärmiselt raskesti talutav.

Avalõigu juurde naastes: süüteo raskus läheb südamesse just seetõttu, et laps tunneb ennast vähemväärtusliku või põlgusväärsena oluliste inimeste silmade läbi. Mäletate küll – kui ainult vanemad sellest teada ei saaks!

Siit tuleb arengus ka järgmine samm – kõike ei peagi vanemad teada saama! Valetamine on vajalik ja sisukas samm, see eristab minu tõe tema tõest ehk tekitab erinevad vaatenurgad. See, mis mulle sobilik, huvitav või ihaldusväärne ei pruugi olla seda teise jaoks.

Lühidalt, kusagil üsna varajases arengus tekib lapses mitu moraalset tõde, millest mõni omasem, mõni kaugem. Selge, et tema pere osakaal ja mõju on siin suurem, kui näiteks kasvataja või treeneri oma. Ega siis käbi kännust väga kaugele kuku. 

Seefeldi juhtum

Tulles nüüd pikal sammul tänapäeva, mil täiskasvanud mehed teevad otsuseid, mis teatud hetkel võivad ju vajalikud tunduda, isegi "hädavajalikud" Eesti kui suusariigi maine kestmiseks, tekib kaks küsimust. Esiteks, millal sisetunne ütles, et nii ei tohi? Ja miks otsustati seejärel astuda teinegi samm. Edasine polegi enam nii oluline, sest tegemist pigem jälgede segamisega.

Seefeldi sündmuste kahe peaosalise ja paljude kõrvalosaliste jaoks on vastused mõistagi erinevad. Vene keelest teame pärinevat nn vargamoraali koodeksisse kuuluvat "kui vahele ei jäänud, järelikult pole varas". See ütleb, et süüd on mõttetu tunda, kui keegi pahateost ei tea ning seda kaljukindlalt tõestada ei suuda.

Just sellisele argumentatsioonile – kaljukindlat tõestust ei ole – tugines ka rahvusvahelise spordiarbitraažikohtu otsus omal ajal, kui Eesti rahvas uskus meie kuldmedalite ehedust, moodustades näoraamatus lausa vastava ühenduse, kuhu kuulus kümneid tuhandeid kaasmaalasi. Usk on mõistagi natuke erinev kategooria õiglusest või moraalist.

Süü valesti talitanu hinges avaldab survet, et välja pääseda, et süüdlane saaks vabaks. Vahelejäämine dopingukontrollile oli seekord ilmne. Mingeid purke ei aetud sassi, proovi avamisel ei olnud kellelgi käes vale värvi kummikindaid või ei olnud testimisteooria aluseks liiga ahtake valim. Foto kanüülist veresoones levis meedias välgukiirusel ning kiire menetlus Austrias on tegelikult hea. Sest kahtlus, vindumine ja vaidlemine oleksid kõigile veel raskemad.

Väikerahval on vähem võimalusi suurte ja/või rikastega võistelda. Kui see mõnel alal õnnestub, paisub rahvustunne ning rõkkab iga põu. Meie sportlane poodiumil toob igasse perre ühe pidupäeva lisaks, kuldmedalivõidud lähevad ajalukku. Sellele teele asunud pühendunuid mehi-naisi hinnatakse, imetletakse ja seatakse eeskujuks oma lastele. Vaadake ja püüdke järele teha, mõtleb vaikselt iga oma last treeningule viiv vanem, see on võimalik. Ausalt. Ausalt?

Just pettuse räigus, kardetav pikaajalisus ja süsteemsus on viimasel nädalal raputanud Eesti rahva usku, pannud vanduma ja nutma. Pisarad on valusad eelkõige nende jaoks, kes uskusid aususesse. Küünilisemad võivad ütelda, et aimasid seda juba ammu.

Aus ülestunnistus on raske, paneb valesti käitunud ja otsustanud inimese psüühilise tugevuse tõsiselt proovile. Kui katkivisatud aken või varastatud õunad on nn kitsa ringi teema ning ülestunnistus ja loodetav andestamine jäävadki väheste teada, siis antud juhul on tegemist Eesti rahvaga, kellele tuleb üles tunnistada ja andestust paluda.

Üks mees on seda suutnud ning vabanenud valetamise ja varjamise koormast. Peale patukahetsust on võimalik elu jätkata, kuigi ilmselt mitte enam suusasportlasena Eestit esindades. Süü, mida aastaid on püütud tõrjuda, endast eemale hoida, vahelejäämist kartes ära peita, on viimaks omaks võetud ning seeläbi on võimalik loota üldsuse andestusele ja leppimisele juhtunuga. Ükskõik kui valus see ka poleks, on see puhastav.

Teised mehed on kangemast puust ning lähtuvad juriidilises keeles öeldes süütuse presumptsioonist. On täiesti võimalik, et meile kõigile tuntud JOKK nad isegi päästab. Kuid ühiskondlik moraal ei põhine juriidikal, vaid südametunnistusel ja eetikal (millest juura algupäraselt lähtubki). Meid kõiki on petetud ja see on südametu.

Õiged otsused põhinevad õigetel eeskujudel. Kui noored mehed vaatavad oma otsustes vanemate meeste otsa, siis lasub viimastel eriline vastutus.

Kui kiiremini suusatada soovijal on spordidressil Eesti Vabariigi trikoloor ja teda toetanute logod, ei tee ta otsuseid ainult enda eest. Ta on Eesti esindaja ning seepärast räägib rahvusvahelisele üldsusele ennekõike meie endi lugu. Paralleeli saame tõmmata pangaskandaaliga või isegi plagiaadiskandaaliga. Antud kaasuse osaliste jaoks on senine karjäär lõppenud, tagasiteed ei ole. Isegi aastatepikkune vaidlemine, trikitamine detektorite ja muude tõenditega ei väära juhtunut. Süüst pääsemise ainus tee on ülestunnistus. Sellest algab meeleparandus ja uue elu algus.

Kokkuvõtteks

Tegelikult võime selle loo lõppu isegi õnnelikuks pidada. Meie ühiskonnas jääb siiski ausus peale, pettus tuli välja. Hetkeline või pisut pikemgi moraalivääratus ei ole mitte ühiskonna normatiiv, vaid erand. Süüdlased võivad andestuse saavutada, kui oma süüd tunnistavad.

Terapeudina tean, et süü käsitlemine on vajalik. Elus tehtud eetiliselt väärad teod tulevad inimeseni igal juhul tagasi, olgu unenägudes, süümepiinades, valedes. Neil põhinev eluviis on pidev sisemine konflikt ja see on äärmiselt väsitav.

Sarnaselt väikelapsega töötab inimese alateadvus pidevalt sellega, et "mitte vahele jääda" ning kummalisel kombel viib see varem või hiljem eksimuseni, mis kogu süü ikkagi päevavalgele tirib.

Üks viis enesekontrolli ja -väärikust säilitada on siiski ise oma süüle näkku vaadata ja tehtut tunnistada. Kuidas, kellele ja millises olukorras seda teha, sõltub muidugi asjaoludest. Olles süüdlane oma lähedaste ees, tulekski alustada nendega rääkimisest. Samamoodi on töökaaslastega. Mõnikord aga on süü n-ö rahvuslik, krediiti on võetud nii rahalises kui sotsiaalses mõttes ning seda on valesti või suisa kuritahtlikult kasutatud.

Sporti panustavad riik, ettevõtted ja toetajad ikka eeldusel, et see on aus mäng. Kes tahaks kinni maksta teadlikult valetavate, keelatud võtetega ennast paremaks upitavate sportlaste ja nende abistajate tegevust? Mitte meie riik, mitte meie ühiskond, olen kindel. Praegu tundub küll tuntud spordiajakirjaniku sõnu laenates, et süüst püütakse kõrvale hoida ja istuda vaikselt kui kuldid rukkis. Ausam oleks kõik ühe korraga ausalt ära rääkida, sest vaikimine ainult süvendab kahtlusi ja spekulatsioone.

Süü kandmine ja selle raskuse talumine on psüühilise küpsuse tähistajaks. Ebaküps inimene näeb süüd endast väljaspool olevana: juhtunus on süüdi teised inimesed, asjaolud, dopingukütid, kusagil struktuurides on kallutatud jõud jne. Minu enda otsused tunduvad olevat teiste mõjutada ja tõugata. See pole täiskasvanulik, saati eeskujuks kellelegi.

Kõik me eksime elus, vahel ka rängasti. Ülestunnistus päästab eksinu vale võrgust ja loob andestust. See loob uue aluse, uue pinna süüdioleva inimese ja teiste inimeste, ühiskonna vahel, ning annab uue võimaluse elada. Endine elu on niikuinii läbi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: