Ristimiste arv luteri kirikus on aastatega tunduvalt langenud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Jumalateenistus Tallinna Kaarli kirikus.
Jumalateenistus Tallinna Kaarli kirikus. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kui 2002. aastal ristiti Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus (EELK) 3553 last, siis eelmisel aastal oli ristituid 1467 ning samamoodi on suure languse läbi teinud ka leeritamiste arv. Religioonisotsioloog Lea Altnurme sõnul on languse taga mitmeid tegureid, kuid selge on ka see, et kristlus kaotab individuaalsel tasandil oma positsioone.

EELK statistika näitab, et pärast 2012. aastat on ristimiste arv olnud igal aastal möödunust väiksem. Ka pikemas vaates on vähem inimesi ristitud, sest kui veel 2002. aastal ristiti üle 3500 inimese ja 2003. aastal ligi 3100, siis pärast seda langes ristimiste arv aastas alla 3000 ning on alates 2013. aastast jäänud alla 2000.

Siiski on selles ajavahemikus olnud ka aastaid, kus ristimiste arv on kasvanud: näiteks 2006. aastal ristiti 2520 inimest, aasta hiljem aga 2749 inimest ning üle 2700 ristitu oli ka 2008. aastal, pärast mida see arv taas langes.

Samal ajal on vähenenud ka leeritamiste arv: 2002. aastal käis leeris 2914 inimest, mullu aga 1185. Nii nagu ristimiste arv, kasvas ka leeriskäinute arv 2007. ja 2008. aastal, tehes 2009. aastal järsu hüppe 2883-ni. Seejärel tuli aga järsk langus, sest aasta hiljem käis leeris 1772 inimest.

Seejuures tuleb arvestada, et selles statistikas kajastub lisaks Eestis asuvatele kogudustele ka Välis-Eesti kogudustes ristitute ja leeritatute arv.

EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja Jaan Tammsalu kirjutas sel nädalal sotsiaalmeedias, et ei mäleta sellist aastat nagu tänavune, kus aprill on alanud, kuid Jaani kirikus pole sel aastal olnud ühtki ristimist.

"Ma olen veendunud, et praegu on meie koguduse liikmete lastest ristimata umbes neli tuhat – see on küll laest võetud number, aga suurusjärk peaks olema selline, kui ma vaatan, kui palju meil on liikmeid," tõdes Tammsalu.

Tartu Ülikooli religioonisotsioloogia vanemteadur Lea Altnurme ütles ERR-ile, et nende arvude tõlgendamiseks peaks arvestama kindlasti laste sündide, abiellumise ja surmade üldist statistikat.

"Kiriklikud kombetalitused – ristimine, laulatus ja kiriklik matus – on seotud isikliku elu pöördeliste sündmustega. Rituaalidega antakse neile püha dimensioon," selgitas ta.

Altnurme sõnul näitavad uurimused, et mitte kõik, kes lasevad end laulatada või lapsi ristida ning peavad kombetalitusi tähtsaks, ei pruugi samas kristlikke uskumusi uskuda, vaid lähtuvad kas pelgalt peretraditsioonidest, rituaalide ilust ja pühadusest või võtavad talitusi kui teatavat laadi kaitsemaagiat.

Siiski tõdes ta, et kristlus kaotab oma positsioone individuaalsel tasandil, samas kui ühiskondlikul tasandil soovib enamus kristluse püsimist.

"Religioossed muutused individuaalsel tasandil on päris hästi uuritud, sest enamik küsitlusi teeb seda, ent ühiskondlikul tasandil mitte nii väga. Siiski on teada, et kristluse püsimist sotsiaalkultuurilisel tasandil soovib ka suur osa neist, kes ise end kristlaseks ei pea. Neil on ootus, et kristlus kaitseks ja toetaks nende jaoks olulisi norme ja väärtusi, nagu näiteks traditsioonilisi soorolle ja peremudelit või tagaks Euroopa, sealhulgas Eesti kultuurilise järjepidevuse ja identiteedi islami kardetud mõju ees. Ka liberaalsete vaadetega inimeste seas on neid, kes soovivad kristluse püsimist oma väärtuste toeks," rääkis teadlane.

Altnurme lisas, et küsides mittekristlastelt, kes soovivad kristluse domineerimise jätkumist sotsiaalkultuurilisel tasandil, mis põhjusel nad ise seda pole, on vastused erinevad. Need inimesed on individuaalselt tasandil valinud mõne teise religioosse või vaimse maailmavaate ja sellele vastava praktika, enamasti uue vaimsuse oma. On ka sekulaarse maailmavaate pooldajaid, keda religioon mitte üheski vormis isiklikult ei huvita, kuid kes näevad kristlikus moraaliõpetuses ühiskondlikku kasu.

On salliva suhtumisega inimesi, kes arvavad, et kui teistel inimestel on religiooni vaja, siis olgu juba kristlus, sest see on harjumuspärane. Nähtust "soovin, et kristlus püsiks, kuid selle püsimise peavad tagama teised" võib nimetada asenduskristluseks. Nende teistena nähakse kirikut, kristlaskonda, riiki, kooli, massimeediat.

Seda, et inimesed lähiajal rohkem taas kristluse poole pöörduks, ei pidanud Altnurme tõenäoliseks.

"Eestis on religiooni vallas käimas paradigmade pööre. Kristlik paradigma on asendumas uue vaimsuse omaga, mille väärtused on modernsed ja õpetus põhineb modernsetel baasteooriatel. Kuna eestlase rahvuslik eneseteadvus on väga modernne, siis sobivad need omavahel hästi kokku. Uus vaimsus on kergelt omandatav. Pole mingisugust alust arvata, et see on lihtsalt moevool, mis varsti üle läheb, aga kes teab – tuleviku ennustamine on alati tänamatu töö, muutused ühiskonnas ei kulge sirgjooneliselt," sõnas ta.

Toimetaja: Karin Koppel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: