Karol Kallas: seisus kohustab nahka turule viima ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Karol Kallas
Karol Kallas Autor/allikas: Erakogu

Selmet teha noortele selgeks, et ehk pole päris kõiki sotsiaalteaduste nime all turustatavaid valdkondi mõtet ülikoolis õppida ja võib-olla oleks mõistlik esimese hooga omandada mingi päris amet, on hoopis kodanikupalgast saanud kuidagi täiesti normaalne aruteluteema, kirjutab Karol Kallas.

Lüükia kuningas Sarpedon sedastas argoslaste laagrit laastades, et kui keegi tahab valitseda, "süüa rasvaseid lambaid ja juua meelõhnalist veini", siis peab nimet' inime vajadusel ka esireas võitlusesse sööstma.1 Moodsamal ajal ütlevad targemad inimesed selle kohta: "saavutused ja autoriteet nõuavad oma naha turule viimist"2.

Seisus kohustab

Peale Suurt Prantsuse revolutsiooni on inimestele üritatud jätta muljet, et me kõik oleme kuidagi vabad, võrdsed ja vennad. Kontseptsioonina oleks asi isegi tore, sest kellele ei meeldiks endasugused. Kuid loodus on inimeste toredatest mõtetest hoolimata hierarhiline ja inime tahes-tahtmata selle osa. Keegi on alati kellestki targem, tugevam, rikkam ja nii edasi. Mis omakorda täiesti loodusliku, vabandust loomuliku, arengu tulemusena on viinud selleni, et üle maailma on pisutki arenenumates ühiskondades inimesed jaotatud kastidesse, seisustesse või kuidas iganes kuskil konkreetse ühiskonna hierarhilist korda nimetatakse.

Kindlasti pole see kõigi osaliste suhtes kõige õiglasem (mida keegi siis õigluse all iganes mõistab), aga vähemalt tänaseni on selline kõige praktilisem inimestevaheliste suhete korraldamise viis.

Euroopas määratleti tööstusrevolutsioonini kolme seisust. Peale Suurt Prantsuse Hullust (SPH) lisati vaimulikele, aadlikele ja lihtrahvale pool-seisuse moodi ajakirjanikud. Vaimulikud Lääne ühiskonnas nüüd mingit rolli enam ei mängi ja eeldatakse, et kõik inimesed on piisavalt targad oma "vaimuasjade" iseseisvaks korraldamiseks.

Kuigi mõnes riigis on võimul kuningad-kuningannad ja jagatakse aadlitiitleid, ei kujuta ka aadelkond endast väga mõjukat klassi. Küll aga on lihtrahvas edasi lihtne ja ajakirjandus peaks vähemalt vormiliselt täitma samu ülesandeid, mis 18. sajandi lõpus. Riigikorralduseks on Läänes meritokraatlik (kõigil on võimalus tõusta tippu) demokraatia ja nii kõik inimesed kui ka ajakirjandus osalevad ausalt ning erapooletult demokraatlikes protsessides.

Kõik olekski tore kui see ainult oleks nii.

Ebapüha uusaadli klannivõim

Toimunud on kummaline konvergents. Kuigi väidetakse, et vaimulikke pole vaja, on nende vaimuharimise ülesanded võtnud üle poliitilised klannid ja ajakirjandus. Kuigi väidetakse, et meie elukorraldus on hirmus meritokraatlik, on poliitikutest ja riigiametnikest saanud uus, SPH-eelsele prantsuse aristokraatiale sarnaselt, tavaelust üha rohkem võõranduv uusaadel. (Siinkohal jätan sihilikult välja ülikoolide osa "vaimuharimises".)

Üle Lääne vaatab meile vastu kriis. Majanduslikult pole inimesed kollektiivina kunagi nii hästi elanud, kuid poliitikataevas näitavad pilved üpris segast pilti. Demokraatlikesse võimuorganitesse kuulumisest on saanud elukutse ja riigiasjade korraldamisest klannivõimu teostamine.

Klannidel pole isenesest viga midagi. Lääne praeguste poliitklannide probleem seisneb aga selles, et kui looduses on iga viimasegi eluka nahk iga päev turul, siis poliitloomad on osanud seaduste peenhäälestamisega ehitada omale võimu man säherdused tsitadellid, et kui nad just avalikult inimesi ei söö ega lapsi pilasta, siis on neid sealt väga keeruline välja tõsta. Keegi ei vastuta sisuliselt mitte millegi eest ja suuremate sigaduste peale kukutakse ainult õige natuke allapoole, kui sedagi.

Maksusüsteemi kapitaalselt urruauku keeranud ministrist saab taas parlamendisaadik ja sihikindlalt oma tööga mittehakkamasaavale autoritaarsele tippametnikule leitakse kõrge ametikoht mõnes teises ministeeriumis või riigiasutuses.

See pole ainult Eesti mure, see on samamoodi nii Euroopas kui ka Lombi taga. "Kukkumise" juurde käiv jutt "poliitilisest vastutusest" ei päde, sest sellises "vastutuse" puhul ei kannata inimese nahk, vaid vast ainult mõned karvad.

Õigused algavad naha turule viimisest

Paraku pole vastutuse puudus ainult poliitikute probleem. Praegu on kõigil igasuguseid "õigusi", "armastust" ja "väärikust" rohkem kui Mansa Musal kulda. Kohustused iseenda, pere, ühiskonna ja kolmandate osapoolte ees on samal ajal patriarhaalne türannia, mis kuulub ajaloo prügikasti.

Inimeseks olemine algab nahaturutajust. Meil on ohjeldamatult probleeme importiv Eesti Inimõiguste Keskus ja seda ajal, kui uksest-aknast sissepressivate murede haldamiseks vajaks me pigem Kuidas Olla Inimene Sihtasutust. Selmet teha noortele selgeks, et ehk pole päris kõiki sotsiaalteaduste nime all turustatavaid valdkondi mõtet ülikoolis õppida ja võib-olla oleks mõistlik esimese hooga omandada mingi päris amet, on hoopis kodanikupalgast saanud kuidagi täiesti normaalne aruteluteema.

Inime peab täisväärtusliku elu nimel õppima oma tegemiste-hakkamasaamise eest ise vastutama ja midagi on väga katki hetkest, kui vastutama hakkab riik. Ärgu aetagu seda nüüd segamini "mida sina saad teha Riigi jaoks" ideoloogiaga, kuid riik, sootsium, algab igast inimesest enesest. Riigi mihus koosneb iga hõlmatava üksikinimese kvaliteedist. Riigi nahk on lõpuks meie kõigi ühised karvad ja ebaõiglust sallivad ainult – tänaseid arvamusautoriteete tsiteerides – "moraalsed värdjad"3

Nahaturu puudus ajab mässama

Vastutustundetus lööb takka üles loodusseaduste ning terve mõistuse vastu. Üle Lääneilma on poliitikute ja ametnike sihikindel vastutuse eiramine viinud selleni, et inimeste klannide ja peavooluparteide vastane mässumeelsus on plahvatuslikult kasvanud. Klannid nimetavad sellist igati loomulikku arengut demokraatia kriisiks. Lisades kriisi paratamatutele kaasnähtudele üha kiirenevas tempos ja sagedusega nimetusi nagu "paremäärmuslus", "putin", "natsid", "pärauudised" ja nii edasi, andmata endale aru, et niinimet' "putini" ja "natside" populaarsuse põhjuseks on kõige suuremas osas klannide endi tõbrastumine.

Kui poliitik (või ametnik) ei vastuta mitte millegagi oma tegude eest, siis saab poliitikust nomenklatuur. Väärikus – oma väärtus – tuleb ühiskonnas välja teenida ja teenistus algab nii kõige tavalisema inimese kui saadiku-peaministri-presidendi puhul vastutuse võtmisest.

Seisus ei ole silt, mille saab suvalistele inimestele põhjuseta külge kleepida. Õigemini saab, aga ärgu nomenklatuur siis ka suuri silmi tehku kui situatsioon muutub revolutsiooniliseks ja Fidesz eesotsas ainuvõimu haarab.

Nahaturu puudus sööb hinge seest

Mel Gibsoni filmi "Apocalypto" moto, Lombitaguse populaarse ajaloolase ja filosoofi Will Durant'i monumentaalteosest "Tsivilisatsiooni lugu" pärit tsitaat, kõlab: "Ükski võimas tsivilisatsioon ei lange välise vaenlase kätte eelnevalt ennast sisemiselt hävitamata."

Kas me vaatame siis filmis kujutet' maia tsivilisatsiooni – pidagem siinkohal meeles, et Gibsoni filmil ja ajaloolistel faktidel pole väga palju ühist – või mõnda meile lähemat suuremat riiklikku hävingut, siis läbivaks probleemiks on eliit, kes sülitab seisusega kaasnevatele kohustustele ja kellest on saanud nomenklatuur. Kellest on saanud väärika eeskuju asemel korrumpeerunud tõprakari.

Romanovid ei kukkunud selle tõttu, et jäid karvupidi mitme "kõva kivi" vahele, vaid selle tõttu, et nad eirasid aastasadu seisusega kaasneva vastutuse põhimõtet. Või pidasid riigi ja aja arenedes põikpäiselt oma võimu jumalikuks ja need, kes pidid, ei reageerinud piisava otsustavusega poliitilistele arengutele ning kuhjuvatele ühiskondlikele probleemidele.

Kommunismi kokkukukkumisele Narva jõe taga aitas peale orjanduslikule korrale rajatud sotsialistliku majandussüsteemi kaasa ka kõike üllast ja inimlikku välistav ideoloogia. "Kõik loomad on võrdsed, aga notsud on kõige võrdsemad" süsteemi terroriga kehtestav loomuvastane riik ei tööta väga kaua.

Ajaloos oleksitega opereerimine on vahest tore mõtteharjutus: me ei tea seda, mis oleks bolševikest saanud kui Eesti Wabariigi toonane nomenklatuuriks mandunud eliit koos rootsi pankadega ei oleks aidanud bolševike kokkuröövitud kulda Läände vahendada. Või kui hästi läheks täna Vladimir Putini režiimil kui selle maffial ei oleks nii hõlbus Läänes – sealhulgas taas üle Eesti ja Rootsi – korruptsiooni importida ja oma raha pesta.

Targemad inimesed on ajaloo kulgu jälgides teinud järelduse, et halvad ajad loovad tugevaid inimesi, tugevad inimesed tekitavad häid aegu, head ajad sünnitavad nõrku inimesi ja nõrgad inimesed toovad kaasa halvad ajad.

Vajame looduslikku nahaturgu

Paljud probleemid oleksid lihtsamini lahendatavad ja arusaamatused jääksid olemata, kui me käsitleksime ühiskonda – mõistusepäraste mööndustega – looduse osana. Loodus ei ole demokraatlik ja tsivilisatsioon on emakese Looduse ning isakese Kultuuri järglane. Džunglist oleme me ammu väljas ja kõigi huvides on kõigi ühiskonnagruppidega arvestatamine. Mida arenenum on ühiskond, seda vähem on selles "looma".

Ühiskond vajab hädasti eliiti. Nagu eelpool sai näidatud, et kui – täiesti teenitult – eliidi kohale tõusnud Kaja ja Jüri kõlbeliselt laostuvad, siis pole ka ühiskonnal kui sellisel enam pikka pidu. Ühiskond jääb alles, kuid suur hulk inimesi kaotab elu, üha kasvavast vägivallast saab "uus normaalsus" ja konkreetse sootsiumi seaduseid teevad võõrad jõud4.

Korruptsioon sööb riigil hinge seest ja eliit on seisus, mille moraalsest palgest sõltub nii riigi kui ka kodanike olemas- ja heaolu. Kui me võime teatud optimismiga vaadata maffiariik Venemaa5 tulevikule (korruptsioon nõrgestab Venemaad ja tugev Venemaa on alati Eestile kallale tulnud), siis märksa tõsisemalt peame me vaatama oma riigi juhtide moraalsele palgele.

"Pool sulas", rahapesu, "ämma kapist" partei jaoks raha varastamise, seaduste müümise ja rahaümbrikele rajatud kinnisvaraarenduste ning infrastruktuuriprojektide ning riigi juhtide olematu moraalse palge tõttu jäi Eesti eelmine kord iseolemisest ilma.

Nahakaubanduse puudus teeb inimestest limukad

Vastutust eirav nomenklatuur on nii kodanikule üksikult kui ka riigile üldiselt ohtlik. Kui parteid oleksid võimelised ise ennast puhastama ja inimsööjaid enda seast eemale kupatama, siis poleks tänastel poliitelu reguleerivatel seadustel midagi viga, aga paraku on nomenklatuurist saanud omade eest viimse veretilgani võitlev kartell.

Meenub kunagi mingis jutusaates kõlanud tuntud poliitiku mõte: kui poliitikud peaksid oma otsuste eest kuidagi isiklikult vastutama, siis ei julgeks keegi enam midagi otsustada. Just nimelt: me ei vaja riigi etteotsa inimesi, kes pole valmis oma nahka turule viima. Nahahoidjad on moraalsed limukad. See võtab aega, kuid vastutuse pealt sõelutakse välja tugevad – moraalsed – inimesed.

Me tahame olla vabad ja vabadus tähendab vastutust. Kui poliitik millegi eest ei vastuta, siis poliitik ei ole vaba. Kui poliitik ei ole vaba, siis kelle huvides ta seda ei ole? Nomenklatuuri huvides mitte-vabadus on kurjus!

See on pika vinnaga unistus, kuid Eesti võiks olla Läänes teenäitaja, Eesti võiks olla riik, kus poliitikud vastutavad oma sõnade ja tegude eest. Päris toredaks nahaturu käivitajaks võiks olla näiteks rahvaalgatus. Aukartust elu ees lisaks valitsevatesse klannidesse võimalus poliitikuid tagasi kutsuda. Viimane on kindlasti "ohtlik", aga taas – selle juures on mängus meie kõigi nahk. Kindlasti juhtub rumalusi, kuid näiteks Šveits on üks maailma toredamaid riike. Kui Eesti suuremate rumalustega oma inimmihust väga untsu ei keera, on lootust meilgi oma riik paremaks teha.

1 Ilias, XII Laul, read 310–329.

2 Nassim Nicholas Taleb, "Skin in the Game". Random House 2018.

3 Rein Raud: Back in the USSR; Eesti Ekspress, 29.10.2012.

4 Enoch Powell: Rivers of Blood (kõne 20.04.1968).

5 Luke Harding, "Maffiariik". Tänapäev, 2012.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: