Mairold Vaik: loodussäästlikkuse edendamiseks pole vaja pidevalt noomida ({{commentsTotal}})

Mairold Vaik
Mairold Vaik Autor/allikas: Erakogu

Looduse taastamise osas on nii tootjad kui ka tarbijad tegelikult ühel poolel, mitte vastased. Ja nii väikesteks kui ka suurteks muutusteks on meil vaja mõjukate otsustajate tahet ja suunanäitamist, mitte aga inimeste pidevat noomimist, leiab Mairold Vaik.

Mulle on pikemat aega olnud arusaamatu, miks looduse hävimisel ja kliima stabiilsuse kõigutamisel veeretatakse süü üksikisikutele ja noomitakse nende igapäevakäitumist ning ärgitatakse harjumusi muutma. Nõnda teevad poliitikud, meedia ja inimesed omavahelgi. Kuid kas mul üksikisikuna on üldse valikut?

Raputame endale tuhka pähe

Manitsusi kõlab ette ja taha, iga päev saan igalt poolt signaale, et ma olen oma keskkonnateadlikus käitumises veel vähe kliima päästmiseks teinud. Ja et süütunnet suurendada, on ka ühismeedias hakatud iga vale tegu kaheksa miljardiga korrutama. Selle asemel, et ühiselt otsustajaid fakti ette seada, et nüüd tuleb teistmoodi edasi minna, me hoopis raputame koos endale tuhka pähe.

Häid näiteid raamide seadmisest riikidele, tootjatele, kaupmeestele jt on ajaloost võtta küll. Näiteks  osoonikihi päästmiseks kogu maailmas freooni kasutamise keelamine, kuigi otsest freooni mõju osoonikihile pole lõpuni selgeks tehtud, osooniaugud hakkasid vähenema ja see oli märk sellest, et globaalselt saadi konkreetses tegevuses või piirangutes kokkuleppele.

Ei süüdistatud inimesi, et ostavad freooni sisaldavaid külmkappe vaid mindi nendeni, kes tootmist mõjutavad. Freoon kui salakaup on siiani probleemiks, aga vähemalt ei tunne mina end igapäevaselt süüdi, et osooniaugud suurenevad.

Või tuleme argitasandile lähemale. Tuleb näiteks kehtestada nõue, et iga asja pakend peab olema ühest materjalist ja seda kõikide pakendite kohta, mitte ainult naftasaadustest toodetule ehk kilekottidele jm plastpakenditele.

See otsus muudaks prügi sorteerimise ja materjalide taaskasutuse kordades lihtsamaks ja odavamaks. Tootjate jaoks teeks see tegevuse keerulisemaks ja kallimaks, tekib näiteks küsimus, kuidas õrna või kergelt purunevat kaupa vaid ühte sorti pakendiga katta. Aga inimesed on nutikad ning leitakse viise, kuidas kasutada pakkimisel ühte pakendit, või meetodeid eri sorti pakendite lihtsaks eraldamiseks juba lahtipakkimise käigus.

Ümbrik ajab hinge täis

Hoolika sorteerijana ajab mul alati hinge täis, kui soovin tavalist ümbrikku panna paberjäätmete hulka, aga ümbrikult vaatab vastu plastikust "aken". Ja seda ei ole üldse lihtne eemaldada! Ja kui löön käega ja viskan ümbriku segaprügi hulka, sest plasti ju põletada ei või, siis tunnen end süüdi, sest pole kindel, kas jäätmejaamas need kaks asja teineteisest eraldatakse.

Erinevatest materjalidest pakendeid on tohutult palju ja mitmekesiste kombinatsioonidega (paber+plast+papp+metall+puit+...). Pean mõtlema veel sellele, et isegi siis, kui ümbrik ei sisalda plastosi, kas ikka võin seda põletada, kui ümbrik või muu pabermaterjal on värvitud või mingi liimiga koos. Ja niiviisi arutades läheb ikka kõik see üldprügi hulka ja vastutus selle valikuta tegevuse eest jääb mulle endale.

Iga päev on mul kokkupuuteid prügi või jäätmetega ja pea iga mõne tunni tagant on mul käes midagi, mille kohta ma ei tea, milliste jäätmete hulka panna. Olen end keskkonnateemadel igati harinud, palju lugenud, otsinud välja jäätmejaamad, kodus on nelja-seitset sorti jäätmed eraldatud ja mitte ainult selleks, et ära visata, vaid sellekski, et taaskasutada. Näiteks vana mööbli osasid taaskasutan riiulite ehitamisel.

Olen jäägitult selle põhimõtte poolt, et kõik, mis oled enda vajadustega seoses toonud, selle viid ka ise ära. Näiteks mere ääres aega viites tean, et kui mul on olnud piisavalt jõudu, et kogu kraam poest alates loodusesse vedada, on mul jaksu ka tekkinud praht tagasi viia. Ja enamatki. Kuid neid väikseid sammukesi keegi ei näe, paari tunni pärast leian meediast, ühismeediast ja mujalt taas sõnumi, et olen looduse säästmisel laisk ja rumal.

Anneli Ohvril kirjeldas ebameeldivat poeskäiku, mis on hea näide sellest, kuidas tarbimisvalikuid tehakse nii süüdimatult kui ka hiilivalt meie eest. Isegi siis, kui väldime pakendeid, pakendatakse sinu eest ja sinult küsimata. Kaupmees aga ei ole ju süüdi? Ise oled!

Soome Greenpeace'i juht Sini Harkki ütles Eesti Päevalehes: "On palju asju, mida inimesed ei saagi otsustada, näiteks Eestis ja Soomes tuleb soojusenergia tihti kaugküttest ja pole mingit võimalust seda valida. Peamine vastutus peaks olema poliitikutel. Sageli väldivad nad vastutuse võtmist, öeldes: kui te, inimesed, teete õigeid valikuid, saab kõik korda."

Kui alustaksime kõigepealt Eestis ning seejärel naabreid ja kogu maailma kaasates sellest, et pakendeid seataks pakkimise algusfaasist alates eri osadest kergesti eemaldatavaks või et kaupu pakendataks vaid ühest materjalist pakendisse, siis on tarbijatelgi lihtsam valikuid teha ja lahtipakkimise käigus saan juba ise otsustada, mis sorti prügiga on tegemist.

Sellest sammust järgneksid teised ja suuremadki otsused. Looduse taastamise osas on nii tootjad kui ka tarbijad tegelikult ühel poolel, mitte vastased. Ja nii väikesteks kui ka suurteks muutusteks on meil vaja mõjukate otsustajate tahet ja suunanäitamist. Mitte aga pidevat inimeste noomimist.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: