Sattusin hiljuti üle lugema kolme aasta tagust uuringut, mille tulemusel oli koostatud järjestus 63 erineva maa elanike empaatiavõimelisusest. Selle uuringu kohaselt kuulusid eestlased koos teiste postsotsialistlike riikide elanikega kõige empaatiavõimetumate inimeste hulka.

Tõepoolest võib koos uurimuse läbiviija endaga kahtluse alla seada selle uuringu meetodit ja heita ette lihtsustatud stereotüüpsete arvamuste levitamist, aga kaldun arvama, et tõsiasi eestlaste madalast empaatiavõimest ei vaja ilmtingimata teadusuuringute poolset tõestust.

Lihtsalt vaadakem empaatia vaatenurgast seda, mis toimub hetkel meie ümber avalikus ruumis. Vabandan juba ette nende ees, kelle igapäevase olemise osaks on kaastunne, hoolivus ja empaatia, aga kahjuks domineerivad need käitumismustrid, mis annavad tunnistust pigem nende omaduste puudumisest.

Nimetagem siinkohal näidetena paljuräägitud ärapanemise mentaliteeti, netikommentaariume, mida kasutatakse süljetopsidena oma isikliku viha ja rahulolematuse väljendamiseks, või üldist sallimatust kõige erineva suhtes. Inetu käitumise õigustamiseks kasutatakse sageli klišeelikke "raske elu" narratiive, mille küüsis väidetavalt vaevletakse ja mis olevat kõige kurja juureks.

Nendeks on näiteks lood meie kannatusi täis minevikust mis meid järjepanu kummitab ja ei lase end õnnelikuna tunda, halvast kliimast, mis meid pidevalt masendab või siis vereimejalikust kapitalismist, mis meid vaeseks teeb.

Vabandan "Tõe ja õiguse" apologeetide ees, ent täiendaksin seda nimekirja ka looga meie rahvuskirjanduse tüviteksti kangelasest Vargamäe Andresest, kes empaatia vaatenurgast tõlgendatuna muutus tõe ja õiguse tagaajamise nimel kaastundetuks naisepeksjaks.

Ja kui eelnevale lisada kaasaja eluga kaasas käivad sageli suhteliselt vähem teadvustatud aspektid nagu pidev agressiivse meedia väljas viibimine ja ihalusi tootev reklaamindus ning nutistumise võrku langemise läbi tekkinud võõrandumine siis jõuame kuvandini isikliku vabaduse ja otsustuse puudumisest. Kuid kas selline kirjeldus on tõene?

Individuaalne empaatiaruum

Jätaksin siinkohal kõrvale meie avalikus, ehk meist väljaspool olevas, ruumis toimuva, mille üle me siin ja praeguses hetkes elades tegelikku kontrolli omada ei suuda, kuigi paradoksaalsel kombel on viimasest saanud enamike inimeste kinnisidee.

Üritame kontrollida teisi, et need käituksid meile sobivalt ja tahame valitseda oma eesmärkide üle. Kontrolli mitte saavutamisele kaldutakse reageerima kas vihaselt teisi süüdistades või langedes enesehaletsusse.

Aga mis oleks, kui räägiks hoopis mikrotasandil meie individuaalsest empaatiaruumist? Puuduva empaatiaruumiga inimene on kui tillukesse karpi suletud olend, kelle liikumisvabadus on piiratud, ja kes igale impulsile, nii sisemisele kui ka välimisele, valuliselt reageerib.

Piiratud liikumisvabadusega karbistunud olekus puudub distants nii endast kui ka teistest ja iga muutust tajutakse kui rünnakut, sest karbis on kitsas ja iga liigutus tekitab ebamugavust. Inimesed, keda ümbritseb avar empaatiaruum omavad võimalust vaadelda distantsilt nii ennast kui ka teisi.

Selles empaatiaruumis on piisavalt kohta erinevatele vaadetele, mõistvusele ja inimväärikuse austamisele. Aga mis kõige olulisem - selles empaatiaruumis on piisavalt avarust, et vaadelda ennast, küsida ennast uudishimuga tundma õppides kes on see mina kellega ma igapäevaselt koos elan.

See võimaldab tunda enda suhtes kaastunnet ja mitte kahjustada minu "mina" pidevas enesekaitses ja välise rünnaku hirmus olemisega, lakkamatu enesepiitsutamise ja süüdistamisega, enda alavääristamise aga ka liigse ego upitamise ja tähtsustamisega.

Enesekaastunde läbi on võimalik jõuda egovälise tõdemuseni, et minu poolt tõlgendatud teise inimese halva käitumise põhjustajaks pole mitte mina vaid selle inimese sees pesitsevad automaatsed teadvustamata rektsioonid.

Tegelikult on see teine inimene minu kõrval oma õnnepüüdlustega, turvatunde ja läheduse vajadustega vägagi minu sarnane. Tal lihtsalt puudub teda ümbritsev inimlikust küpsusest tunnistust andev empaatiaruum. Võimet isikliku empaatiaruumi loomiseks ja selles elamiseks võib nimetada maakeeles enesega toimetuleku oskuseks, mille puudumisele saab taandada paljud meie praeguse ühiskonna hädad.

Ise Muutuv Eesti

Fakt on see, et toimetulekuoskusi pole võimalik omandada üleöö, sest muutuste läbiviimine on pikaajaline protsess. Ent kas ei võiks esimeseks sammuks empaatiaruumi tekitamise suunas olla lihtne märkamine? Kas ei võiks näiteks alustada selles väärtuste kriisis vaevlevas ühiskonnas muutuste tegemist iseenda märkamisest?

Et me õpiksime märkama enda reaktsioone ja suudaksime "suu vett täis võtta", kui tekib tahtmine teisele halvasti öelda. Et me teadvustaksime kui hakkame oma tujusid ja kannatamatust teiste peal välja elama. Et me oleksime võimelised tundma empaatilist rõõmu teiste õnnestumise üle, ega kallaks kaaslasi üle kadedustundest põhjustatud tigeduse pritsmetega.

Et me oleksime võimelised oma isiklikust turvastsoonist ja ebamugavustundest kaastunde ja teise inimese aitamise nimel välja astuma. Või et suudaksime sõnades tänulikkust väljendada, siiralt ja vahetult misiganes teise poolt kordasaadetud hea teo eest.

Kuidas oleks, kui teeks seda ilma loosungite, kampaaniateta, üleskutseteta ja muu propagandata? Mitte oodates välist tõuget ja vastutust iseenda olukorra eest kellegi teise kaela veeretades. Lihtsalt. Vahedalt eestlaslikku talupojamõistust kasutades. Vaat see võiks olla tõeline IME - Ise Muutuv Eesti.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.