Mari Järvelaid: vihkamise anatoomia ({{commentsTotal}})

Mari Järvelaid
Mari Järvelaid Autor/allikas: Erakogu

Vihkamisest juhitud inimene minetab võime oma käitumist kontrollida ja ratsionaalne mõtlemine ei saa sellest jagu, arutleb meditsiiniteaduste doktor Mari Järvelaid.

Kui keegi on meile millegi poolest vastumeelne, võib see tunne kergesti paisuda vihkamiseks. Vihkamine võib muutuda nii vastupandamatuks, et selle ajel pannakse toime nii terroriakte kui ka kõige julmemaid piinamisi ja hävingut.

Vihkamine on mõistuse tuumarelv. Vihkamisest ajendatud metsikused on inimkonna ajaloos liigagi sagedased, meenutagem kasvõi stalinistliku vihkamise ja hirmu genereerimisele põhineva ideoloogia pealesurumist, küüditamisi, vangilaagreid, kodust põgenemisi, mille mälujälge me endas kanname.

Kust tuleb vihkamine? Praegu ja juba tükk aega manipuleerib meie põhiväärtuste ja uskumistega meedia, mis mängib meie aju nõrkadele kohtadele, kasutades ära primitiivset vastandamist "meie ja nemad". Koht, mille nõrkust ära saab kasutada, on aju kõige ürgsemas osas paiknev ellujäämisinstinkt, millel on vaid kolm kiiret reaktsiooni – vihka ja võitle, tunne hirmu ja põgene või püüa jääda märkamatuks teeseldes surnut kui puudub võimalus rünnata või põgeneda. Seega on vihkamine loodud mobiliseerimaks meid võitluseks ähvardava ohuga.

Inimesel on instinktidele ülemuslik mõtlemine, kuid instinktide kõrval on mõtlemine aeglane ja ebatäiuslik. Nii on meie nõrkus uskuda pimesi kõike, mis lubab meile elu ja viljakuse parandamist. Täielikult religioonile või ideoloogiale andunud inimene kogeb sellest kõikehõlmavat rõõmu ja heaolutunnet isegi siis, kui see usk või ideoloogia on teda hävitav. Toogem näiteks tsölibaadile või suitsiidile kutsumise.

Eelnev on võimalik seetõttu, et inimese aju ürgsed piirkonnad eeldavad kahtluseta, et see on parim viis elu ja viljakuse tagamiseks, kuigi tulemus on ju tegelikult vastupidine. Kui ideoloogia on inimese jaoks ülima tähtsusega, siis meie aju nõrk koht annab võimaluse fanatismiks ja fanaatiliseks vihkamiseks. Ideoloogia aitab inimesel sellisel juhul leida elu mõtet ja eesmärki. Uskudes midagi, kipume tõlgendama meist erinevat ähvardusena meie elule ja viljakusele. Julmimad teod inimkonna ajaloos on enamasti tekkinud tülist religiooni, poliitika ja kultuuri pärast.

Kui mõtlemine küllastub vihkamisest, ei ole enam mingeid piiranguid vihatu hävitamiseks. Siinkohal pole abi inimmõistusest – see ei taga ratsionaalset käitumist. Kui vihkamist ja märterlust ülistav rühmitus või rahvas saab enda kätte mõjusad relvad, siis on kerge tulema soov neid käiku lasta. Relvadeks võivad olla nii meedia kui ka tank. Seejärel rõõmustatakse siiralt ja südamest kui vihatavale saab vahendeid valimata kahju ja hävingut tekitada.

Vihkamine on irratsionaalne. Reaktsioon on automaatne ja stereotüüpne. Enam pole oluline, milline on vihatavasse usurühma või parteisse kuuluva inimese isikuomadused, enam ei eristata häid ja halbu omadusi, vaid automaatselt tekib vajadus reageerida agressiivselt.

Vihkamisest juhitud inimene minetab võime oma käitumist kontrollida ja ratsionaalne mõtlemine ei saa sellest jagu. Rabav on see, kuidas inimesed kaotavad vihates võime vihatavale kaasa tunda. Vihkamine on vihatava kannatuste suhtes pime. See teeb võimalikuks ilma igasuguse halastuseta piinamise ja piirideta julmuse.

Vihkamine on ürgse vaenulikkuse kõige intensiivsem ja kauakestvam vorm. Vihkamine võib positiivse emotsiooni negatiivseks muuta – ka naer võib olla kuri ja julm. Vihkamine võib normaalse empaatia pahupidi pöörata, võimaldades teiste inimeste kannatustest tunda suurt rõõmu.

Kõige mürgisem, järeleandmatum ja vägivaldsem vihkamine on tüüpiline olukordades, kus võitlevad pooled asuvad samal territooriumil, meenutagem Põhja-Iirimaal kahe kiriku vahelist konflikti, kus vastastikuste rünnakute ja terroriga vihkamist elus hoiti ja õhutati.

Kättemaksuhimuline vihkamine hoiab meid mineviku vangis. Kõik maailma konfliktid on laetud inimrühmade omavahelisest vihkamisest. Vihkamise ajel tegutsevad inimesed usuvad ikka, et nad ajavad õiget asja. Kui vihatakse, siis ratsionaalsed arutelud on sama viljatud kui foobiate puhul – sarnaselt ämblikukartuse või kõrgusehirmuga – loogilised arutelud inimest sellest ei vabasta. Vihkamisest lähtunud ülekohut ei unustata paraku kunagi.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: