Igal kultuuril, mis on nii tekstide kogum kui ka selle kultuuri tähistuskord, on oma grammatika ehk ülesehituse ning toimimise reeglistik. Ja kus on grammatika, seal on ka lauseõpetus.

Keele süntaksis loetletakse pea- ja kõrvallauseid, kiil-, põim- ja rindlauseid. Kultuuri süntaksis mängivad olulist rolli tüvitekstid ning põhilaused. Tüvitekstid on need tekstid, millele me saame toetuda.

Nad on kultuurikaanoni elemendid. Põhilaused kujutavad endast aga erinevatest tekstidest pärit lausungeid, millest tänu rohketele tsiteerimistele ja tõlgendustele on saanud kinnislaused ehk kõnekäänud. Nad sisaldavad kokkusurutult informatsiooni selle ühiskonna ja kultuuri ajaloo, aga ka vaimsete hoiakute kohta. Ühe või teise kultuuri põhilaused on tema kujundlikud žestid.

Eesti kultuuris on niisugused laused ja ühtlasi kujundlikud žestid näiteks "Kas siis selle maa keel ei või laulutules taevani tõustes üles igavikku omale otsida?"; "Aga ükskord algab aega, mil kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama..."; "Olgem eestlased, aga saagem eurooplasteks"; "Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus" jmt.

Kõigil neil on oma päritolukoht ja autor, ent kultuuris toimivad nad identsusparoolidena, millega raamistame ühist äratundmisruumi.

Üheks eesti kultuuri põhilauseks on saanud ka "Tere, armas eesti rahvas," mis oli märguandeks rahva käsitlemisena iseendast teadliku kollektiivina, aga toimib tänagi ühtekuuluvuse ja ühtehoidmise kutsena.

Teretajal endal, mõistagi, peab sel juhul olema piisavalt sümboolset kapitali, et tema pöördumist tõsiselt võetaks. Aga just seda Johann Voldemar Jannsenil ka oli, kui ta Pärnus, kolmapäeval 5. (vkj 17.) juunil 1857. aastal ilmuma hakanud Perno Postimehe luulevormilises juhtkirjas "Postimehe esimene teretamine" pöördus lugejate poole.

Küllap samasuguse hingestatuse ja avala moega oli 23-aastane noormees pöördunud 1842. aastal, mil ta Vändra kösterkoolmeistrina oma elutööd alustas, nii koguduse kui ka õpilaste poole.

Jannseni pühapäevased palvetunnid olid kohaliku rahva seas vägagi populaarseks saanud, sest "jumalariigi asjadest rääkimise kõrval jaganud noor ladusa jutuga köster rahvale ka ilmalikku tarkust" – nõnda on noort Jannsenit portreteerinud kirjandusloolane Maie Kalda.

Poeetikaliselt kujutab pöördumise tekst personifikatsiooni ehk isikustamist. Lugejaid kõnetab ajaleht kui institutsioon, mida rõhutab kirjapildis ka ajalehe nime sõrendamine. Tsiteeritagu juhtkirja esimest salmi:       

Tere, armas Eesti rahvas!

Mina, P e r n o P o s t i m e e s,

Kuulutama olen vahvas

kõik, mis sünnib ilma sees

annan teada sulle heaks,

et ka sinu rahvas teaks,

kuda kõik maa-ilma maad

elavad ja tegevad.

Toimetaja ning ajaleht on siin üks-üheses seoses. Nii oli see ka 1821 – 1823 ning 1825. aastal ilmunud Otto Wilhelm Masingu Maa-rahva Nädalalehe puhul, mis sai Jannsenile üheks tõukeks asutada oma ajaleht.

Masingu ajalehe vanu köiteid oli poisipõlves Jaan Jenseni nime kandnud tulevane suurmees innukalt lugenud. Lisada tuleb sedagi, et Jannseni isikustatus ajalehe sisu edastamisel lugejaile matkis intiimses ringis aset leidvat rääkija (ettelugeja) ning kuulajaskonna suhet. Nii toimis see vennastekoguduse palvelateski.

Sõnumitooja

Lehe nimi ise, mida graafiliselt rõhutab ka päismik – "postimees" – osutab kirjakandja kõrval igivanale ametile, kulleri-, virgatsi- ehk kiirkäskjalateenistusele, millel tugines esmane kommunikatsioon võimukandjate erinevate tasandite vahel.

Vana-Kreeka mütoloogias oli selleks Hermes, reisikaabu, tiivuliste sandaalide ning heeroldi kepiga teede jumal ning rändajate kaitsja, kes saatis jumalaid ning edastas nende teateid inimestele. Kulleri arhetüübiks on ka käskjalg, kes 490. aastal eKr legendi kohaselt jooksis nelikümmend kilomeetrit Maratoni väljalt Ateenasse, et kohale viia teade ateenlaste võidust lahingus pärslastega, misjärel ta surnult maha langes.

Kõrvalmärkusena olgu lisatud, et Postimehe nimekaimudest suurim maailmas on prantsuskeelne Courrier, ent Courier'i-nimelisi lehti ilmub ka ingliskeelses meediaruumis.

Kulleri arhailine nimekuju eesti keeles on "sõnumitooja". Aga Sõnumitooja – niisiis, tegelikult sünonüüm Postimehele – nime kandis ka Jannseni käivitatud poolperioodiline mahukas rahvaraamat, millest ühtekokku ilmus seitse annet, neist kaks esimest Vändras 1848 ja 1849. aastal (ülejäänud köited ilmusid Laakmanni kirjastamisel aastatel 1850, 1851, 1856, 1857 ning 1860, tootes kirjastajale märkimisväärset tulu).

Olgu öeldud, et esimest korda taotles Jannsen Postimehe väljaandmiseks luba juba 1845. aastal, millele aga võimud vastasid keeldumisega.

Jannseni kui kirjamehe debüüt langeb samasse aastasse. Kolm aastat enne seda, köstriks saanuna oli Jannsen alustanud saksa teoloogi ning pastori, ortodokse luterlase Friedrich Wilhelm Krummacheri lauluraamatu "Zionsharfe" mugandavat tõlkimist, mille esimene, 1845. aastal vanas kirjaviisis kõlav "Sioni-Laulo-Kannel" sisaldas 333 laulu. Selle mitmes järgnevas trükis ilmunud raamatu tiraaž kujunes hiigelsuureks, üle 20 tuhande eksemplari, mille põhjuseks oli lihtne ja sorav keel ning laulmiseks suupäraselt seatud tekstid.

"Siioni laulukannel" ei olnud puhtalt kirikulaulude raamat. Musikaalne ning ilusa hääletämbriga Jannsen oli asutanud Vändras, nagu hiljem Pärnuski laulukoori ning raamatu eessõnas ütleb ta, et need laulud on mõeldud "koos laulmiseks vendadega igal ajal ja igas kohas".

Sõnumitooja pealkiri on tegelikult pikem ja kannab Jannseni põhitaotlust – olla rahvavalgustaja: Sannumetoja. Ehk: Uut ja Wanna Marahwa römuks ja öpetuseks. Nagu märkame, nimetab Jannsen siin veel oma kaasmaalasi "maarahvaks". Kuid olulisem on rõhutada pealkirjas sisalduvat eesmärki – "rõõmuks ja õpetuseks." Jannsen rõhutab mujalgi korduvalt, et Sõnumitooja ainsaks "igatsuseks on olla oma lugejaile kasuks ja rõõmuks".

Kui Jannseni tütar Lydia, kellest juba Perno Postimehe päevil on saanud Jannseni sõna otseseski mõttes parem käsi, debüteerib 1863. aastal oma esimese raamatukesega "Ojamölder ja tema minia", siis meenutab isa selle eessõnas, kuidas "Ojamöldri" autor 1848. aastal, mil Jannsen esimest Sõnumitoojat koostas – Lydia oli siis alles viieaastane, pea vaevalt ulatumas üle Jannseni põlve –; kuidas see lapsuke tema kirjutuslaua juurde tuli ning küsis: "Isa, pai isa, kellele sa kirjutad?" ja kuidas Jannsen oli siis vastanud: "Ma kirjutan eesti rahvale, mu laps, neile rõõmuks ja õpetuseks."

See on aga ka kristliku evangeeliumi (kr k. εὐαγγέλιον, euangelion; eu- "hea", -angelion "sõnum"), Uue Testamendi Jeesuse armuõpetuse sisuks. Uude Testamenti koondatud Jeesuse sõnumi mõjukaima tõlgendaja, apostel Pauluse kolmeteistkümnes kirjas kordub sõna "evangeelium" kuuekümnel korral.

See, et Jumal on kõigi inimeste jumalus ning armastab kõiki, leiab kehastuse püha Pauluse ütluses, mis meile, eestlastele, on eriti lähedaseks saanud Rudolf Tobiase 1900. aastal meeskoorile, orelile ja sümfooniaorkestrile kirjutatud ning 1902. aastal Peterburi Jaani kirikus esiettekandele tulnud teosest "Eks teie tea": "Eks teie tea, et te Jumala tempel olete ja et Jumala vaim teie sees elab."

Jannseni Sõnumitooja sisaldab nii sentimentaalseid kui ka humoristlikke (ajaviitelisi) jutukesi, nii tema enda kirjutatud kui ka mugandatud tõlketekste. Ilukirjandusliku aine kõrval leidub lugusid misjonitööst, aga Jannsen vahendab ka teadmisi (näiteks astronoomiast) ning esitab mõistatusi.

Pärnu perioodil lisandub Sõnumitooja kogumikule juturaamat "Püssipappa essimessed Külla-juttud külla rahwale" (1854), millega Jannsen paneb aluse eesti külaproosale.

Eestkõneleja

Aga naaskem Jannseni pöördumise juurde "Perno Postimehe" avanumbris. Eestlaste poole oldi varasematelgi aastakümnetel pöördutud, küll kirikukantslist saksa ja saksapärases kanges eesti keeles, küll baltisaksa estofiilide välja antud kalendrikirjanduses.

Esimene kirjalik jälg eestikeelsest pöördumisest pärineb Pühavaimu kiriku abipastori Georg Mülleri jutlustest 1600 – 1606. Neidki, ladina-ja alamsaksakeelsete sõnade ning väljenditega pikitud jutlusi iseloomustab lopsakas stiil, mis andis Müllerist monograafilise artikli kirjutanud Uku Masingule põhjust pidada Müllerit esimeseks eestlaseks vaimuliku ametis.

Mülleri jutlustest õhkuvat "meile kõikjalt vastu kosutavat soojust ja püha innukust", on Villem Reiman kirjutanud 1891. aastal jutluste esmatrüki saatesõnas, kurtes samas, et "puhta õpetuse ja eluviisi vahel haigutab sügav kuristik." Müller on pidanud kangelaslikku võitlust talurahva uskmatuse ning harimatuse vastu, sõideldes neid ka viletsa lauluoskuse pärast.

Jannseni eelkäijatest vaimuliku ja õpetliku kirjanduse autoritena tuleks nimetada 1782. aastal Friedrich Wilhelm Willmanni raamatuga "Jutud ja tegud" ning aasta hiljem ilmunud Friedrich Gustav Arveliust jutukoguga "Üks kaunis jutu- ja õpetuseraamat" (1783). 19. sajandi algusest kuulub samasse ritta kahtlemata Johann Wilhelm Ludwig v. Luce "Saaremaa juturaamat, mis rahva lustiks ja kasuks on üles pannud Johann Villem Luddi Luce, Koolide ülevaataja" (I osa 1807, II osa 1812) ning Lääne-Harju praostiks tõusnud kirjamehe Otto Reinhold Holtzi 1817. aastal ilmunud "Lugemised Eestimaa talurahva mõistuse ja südame juhatamiseks."

Pangem tähele, et Holtzi raamatu pealkirjas on juba talurahvas hõlmatud geograafiliselt. Holtzi "Lugemistest" pärineb ka ühe jutu pealkirjana figureeriv ning ühtlasi kogu seda tüüpi kirjandust iseloomustav maksiim: "Jutt on see kooruke, õpetus on see iva."

Eesti ajakirjanduse algust tähistavas ajakirjas, Põltsamaal 1766. aastal ilmunud "Lühhike[ses] õppetus[es]" pöördub selle arstist autor Peter Ernst Wilde lugejate poole sõnadega (siinkohal kirjakeelselt esitatud): "Armas sõber! Ära pane imeks, et ma sind oma sõbraks hüüan, sest et ma küll tean, et mina ei ole nõnda, nagu sina pärisorjaks vaid prii-inimeseks sündinud ning mina palju auväärsem sinust olen, siiski ei taha mina mitte selle tühja vahe peale uhke olla ehk suur; ma tunnen ja mõistan tõesti, et sina oled inimene nii hästi kui mina, ning et me sellepärast kõik ühesugused oleme."

Wilde käsikirja tõlkis eesti keelde Põltsamaa kirikuõpetaja August Wilhelm Hupel.

See, mida me siin näeme, on samuti ligimesearmastuse ning humanismi avaldumine, mis kumab läbi ka Jannseni pöördumises. Ent Wilde puhul on ütlejaks sakslasest valgustaja, pealegi saksa keeles.

Kogu tänu ja tunnustuse juures, mida võlgneme eesti kirja(ndus)kultuuri sünni- ja kujunemisloos baltisaksa valgustajatest estofiilidele, on nende looming kantud patroneerivast suhtumisest talurahvasse.

Johann Voldemar Jannsen oli esimene eestlaste eestkõneleja, mees, kes õpetas rahvast end kokku lugema ajakirjanduse ja kirjanduse kaudu, ja mees, kes – tõsi, laulupidugi sakslastelt laenates – andis rahvale läbi laulmise üheshingamise.

Sõnum on olemuselt suurem ning isegi teistsugusem kui teade või lausung. Jannseni pöördumiste, aga ka tema kui kirjaniku ja ajakirjaniku, ühiskonnategelase ning koorijuhi tegemiste sõnum on järjekindlalt üks: te ei ole lihtsalt rahvas, vaid kollektiivses eneseteadvuses ja pürgimuses õigustatud tundma oma erilisust samamoodi nagu kõik teisedki rahvad.

Jannseni evangeelium seisneb selles, et eestlanegi on olla privileeg. Kui Jannsen laseb endast teha esinduspildi – tajudes oma tähtsust rahvajuhina –, portreepildi, mille litograaf rippus postijaamades, kõrtsides, talutaredeski, siis laseb ta pildi allkirjaks rõhutatult trükkida Eesti Postimees ning usutunnistusena mõjuva imperatiivi: "Eestimees! Jää igas riides ja iga nime all Eestimeheks, siis oled aus mees ka oma rahva ees."

Ja kui ta koostöös oma tütre Lydia ja soome sõpradega kirjutab sõnad Fredrik Paciuse viisile, millest saab "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm", Eesti tulevane riigihümn, mis kõlab juba esimesel üldlaulupeol –, siis nii laulu pealkirjas kui ka selle esimeses reas kõlab evangeelne kuulutus, millele järgneb truuduse tõotus sünnimaale ning palve pälvida kaitset Kõiksuse Valitsejalt.

"Kaasaeglane"

Jah, Friedebert Tuglasel on õigus, kui ta "Eesti Kirjameeste Seltsi" monograafias kirjutab, et eestluse kui sotsiaalselt motiveeritud rahvuse ideoloogia oli juba "konspiratiivselt ja illegaalselt" olemas enne esimest üldlaulupidu ning jätnud seljataha ebamäärase estofiilsuse.

Jannsen ei olnud ideoloog. Tuglase sõnul oli ta "kaasaeglane" sõna parimas mõttes, tehes "Eesti" nime maarahva keskel populaarseks ning valmistades ette pinda 19. sajandi lõpu ja 20. sajandi alguse ideoloogilis-poliitiliseks rahvusluseks.

Jannsen oli evolutsionist, samm-sammulise arengu toetaja ning teostaja. Tuglas meenutab, kuidas Jannsen reageerib Eesti Postimehes rõõmuga rahva arenemisele: "Nihkub, nihkub!", olevat Jannseni korduv rõõmuhüüd, "Meie asjad lähevad edasi!", "Ikka edasi!".

See tähendab, et Jannsen uskus oma rahvasse niisama kindlalt, nagu ta uskus Jumalasse. Ja ta uskus oma rahva tulevikku, sest nii väikesel rahval ei saagi olla midagi muud peale usu, lootuse ja armastuse.

Jannseni eesti evangeeliumile kajab vastu eesti ühe suurima rahvusliku luuletaja Hando Runneli, 1982. aastal kogus "Punaste õhtute purpur" ilmunud luuletus:

ÜKS VÄGA VANA RAHVAS

kel muldne tarkus suus,

meid teretas aegade tagant

ja ütles, me olla uus,

ja ütles, me olla elus,

me päevad olla veel ees.

Ning seda õnne kuuldes

meil olid silmad vees.

* Essee aluseks on 15. mail Tartus Vanemuise seltsis ning 16. mail Pärnu muuseumis korraldatud konverentsidel "Johann Voldemar Jannsen – 200" peetud ettekanne.