Krista Aru: hea ja õige eest ({{commentsTotal}})

Krista Aru
Krista Aru Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Krista Aru kirjutab Johann Voldemar Jannseni 200. ja Juhan Peegli 100. sünniaastapäeva puhul eesti ajakirjanduse kahe suurmehe tegevusest ja pärandist.

"Ma ei tahha mitte i s e e n n e s e l e, vaid E e s t i r a h v a l e  ellada," kinnitas Postimees 1862. aasta augustikuu ajalehes Perno Postimees külamees Mihklile. Dialoogid Postimehe ja külamehe vahel olid Perno Postimehes tavapärased ja neis arutati läbi suur hulk elu igapäevaseid küsimusi, viina liigjoomisest põllupidamise tarkusteni.

Nii Postimehe kui ka külamehe rollis oli üks ja seesama isik – Perno Postimehe toimetaja, kooliõpetaja, köster ja laulupidude ärataja Johann Voldemar Jannsen. Oma truudust eesti rahvale kinnitas ajaleht Perno Postimees ehk Näddalileht. Kuid et juba rohkem kui seitse aastat oli Jannsen selle kord nädalas ilmuva lehe kõik kaheksa lehekülge enamasti ise kirjutanud, oli see ka Jannseni enda kinnitus.

Jannsen õppis ise ja õpetas rahvast

Jannseni Postimees lükkas talutare uksed valla, avas need seni kuulmata maadele, kohtadele, sündmustele ja isikutele. Ta selgitas nii telegraafi ("immelik sannumeandmisse massing"), aurulaevade kui ka raudtee olemust ("raudteel ei olle mitte röped tee sees, vaid rattaste sees, nagu vokki ratastel, kus nörid peal jooksevad") ja tähtsust, valmistades lugejaid ette uute aegade ja võimaluste saabumiseks.  Jannseni ajaleht ei vaadanud mööda rahva elu raskustest, hädadest ja viletsusest.

Ta sarjas ebausku, majanduslikku viletsust, harimatust, kadedust ja laiskust. Kuid  tutvustas ja selgitas, keelitas ja õpetas kõike muhedas vestestiilis. Külamehe keeles seletas ta lahti, mis on parlament ja valitsuskriis, kes on William Shakespeare või Friedrich Schiller, miks eestlane on oma eelduste ja omaduste poolest teiste rahvastega võrdne ning et häbenema peab vaid rumalust, mitte kunagi oma rahvust.

Jannsen õppis ise ajalehte tegema ja õpetas rahva ajalehte lugema. Tema ajaleht sai osaks eestlase igapäevaelust. Vajadus teada kasvatas tahtmist ise teada anda. Juba 1857. aasta detsembri lõpus avas Jannsen ajalehele saabunud kaastöödele vastamiseks kirjavastuste rubriigi ning ajaleht sai ka sotsiaalse suhtluse vahendiks.

Jannsen vastas igale ajalehele saadetud kirjale isegi siis, kui kaastöö avaldamiseks ei sobinud: "Teie kõnned ja laulud venivad natuke liig pikkaks ja ei tahha ka muidu meile hästi kõlbbada."

Tänavu 16. mail, mil möödub kakssada aastat Johann Voldemar Jannseni sünnist, peame tänuga meenutama Jannsenit kui esimese üldlaulupeo korraldajat ja juhti. Aga ka kui inimest, kes suutis eestlastele anda esimese ajalehe, mis oma aega ja võimalusi tabanud meelelaadi ning elu erinevaid külgi ja nurkasid puudutanud inimlikkusega aitas maarahval eestlasteks saada. Jannsen lükkas lahkel meelel uksed valla, et kõik teised saaksid hiljem tulla.

Juhan Peegli tulek

Ja siis, aastal 1938 tuli ajakirjandusse ka Juhan Peegel, paljude eesti ajakirjanike õpetaja, keelemees ja kirjanik, akadeemik ja professor, kelle sünnist möödub 19. mail sada aastat.

2002. aastal, kui Peeglile anti Jannseni auhind, ütles ta tagasiteel Pärnust, et temale poleks seda auhinda küll pidanud andma, et tema on tahtnud erinevalt Jannsenist kogu aeg ajakirjandusest eemale ja see, et ta ajakirjandust õpetama hakkas, polnud muud kui elu vingerpuss. Ta mõtles seda tõsiselt ja omamoodi oli tal ju õigus.

Olles töötanud Saaremaa ajalehes 1938. aastal ja pärast sõjateed aastatel 1946 – 1952 ajalehes Edasi, oli ta ajalehetöölt lahkunud teadmisega, et ta ei taha teha ajalehte, kus peab valetama ja kus peab iseennast sundima. Ta otsustas siis eesti keele, rahvaluule ja regilaulu kasuks.

Aga võib-olla just see tahtmatus leppida valega ning teisalt usk eesti kultuuri ja hariduse elujõusse ühes elukogemuse ja teadmisega, et mitte miski ei sünni iseendast, kui selleks ei tehta tööd, viis ta eesti ajakirjanduspilti muutnud ja kujundanud sammuni – akadeemilise ajakirjandusõppe avamiseni Tartu Riiklikus Ülikoolis.

Sada aastat pärast seda, kui Pärnus oli ilmuma hakanud Jannseni Perno Postimees, aastal 1957, lõpetasid ülikooli esimesed inimesed, keda oli koolitatud, et nad teeksid ajakirjandust rahva jaoks, südametunnistuse ja mõistusega. See oli oluline, et nõukogudeaegses suletud süsteemis hoida oma eesti kultuuri, seda nii vajalikku eeldust rahvuse püsimiseks.

Jah, ju jäid seetõttu, et Juhan Peegel korraldas ajakirjanike õpet, sündimata mitmed tema vaimult suured ja tundliku sõnakasutusega kirjandusteosed. Jäid ilmumata mitmed asjatundlikud uurimused regivärsilise rahvalaulu poeetiliste sünonüümide vallast ning selle asemel oli ta sunnitud end kulutama lolluste ja bürokraatia peale.

Aga ma ei kujuta ette, et keegi peale Juhan Peegli oleks suutnud selles ajas ja nende võimaluste juures paremini selgeks teha, et ajakirjandus kannab vastutust oma rahva ja ühiskonna ees ning et ajakirjanik peab olema haritud, inimlik ja inimeselik.

Kui Jannsen õpetas ajalehte lugema, siis Peegel õpetas mõistma ajakirjanduse ja ajakirjaniku vastutust. Jannsenit ja Peeglit ühendas ja ühendab ka selle kauge maa tagant sügav ja helge headus. Headus andis nende tehtule ja öeldule usutavuse ja mõju. Aga ka usaldatavuse, sest nad seisid ja tegutsesid edasiviivas sihis ning kõigile mõistetavas keeles. Mitte niivõrd kellegi või millegi vastu, kuivõrd hea ja õige eest.

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: