Viimasest ja ühtlasi ainsast Suurest Eesti Hümnitülist ei ole küll palju aega möödunud, kuid küllap oleme märganud, et Eesti Vabariigi hümn on endiselt vägevas aus ja väes ning see püsib vaatamata sellele, et hümni esitamiskorda ei valva hümniseadus, vaid meie eneste süda ja hea tava.

Laulupidude 150. aastapäeva raames möödus just neil päevil 150 aastat hetkest, mil Tartus Maarja kirikus kõlas esmakordselt Fredrik Paciuse viisi ja Johann Voldemar Jannseni sõnadele kirjutatud koorilaul "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Mõned inimpõlved hiljem laulsime selle laulu iseeneste riigihümniks.

Meil on emakeelepäev. Meil on Eesti lipu päev, riigi sünnipäev ja meil on kauneid päevi isadele, emadele ja vanavanematele, kuid üks, mis neid kõike seob ja ilma milleta ei laulaks ka iseseisev riik, see on Eesti Vabariigi hümn.

Ma teen ettepaneku, et Eesti hümnil oleks oma päev, mil me sellele mõtleme, seda mõttes laulame ja mõtleme ajast, mil see laul meie juurde jõudis ja meie omaks sai.

See ei pea olema rohkete tseremooniate ja kõnedega "veel üks päev", sest hümn ise on ju kõne ja tseremoonia.

Kuid see päev võiks meile nüüd ja igavesti meelde tuletada aega, mil see viis ja sõnad esmakordselt Tartus kõlasid ehk siis meie esimest laulupidu, 18.-20. juunini Tartus, 1869. aastal.

Kõige õigem Eesti hümni päev võiks olla 19. juuni – päev ühele laulule, mis on laulupeoriigi hümniks olnud juba 150 aastat.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.