Puhkus võib olla paras stress. Tähendab, pigem puhkuse plaanimine. Oletame, et teil on tõesti võimalik kuu aega järjest puhata. Ikkagi tundub see ülilühike aeg, kui vaadata festivalide, kontsertide, suvelavastuste ja muude ürituste kava ja mõelda, et vahepeal peaks käima rannas, kuskil maal (enda või sugulaste suvilas või (vana)vanemate maakodus, kus kellelgi varupesa on), ehk ka välismaal ja lugema läbi 11 kuuga pigem kasvanud kui kahanenud raamatuvirna.

Ja vahepeal tahaks niisama ka olla! Magada kaua ja passida tunnikese välikohvikus, või kui kellelgi on aed, siis vaadata, kuidas pojeng õitseb. Kui on lapsed, siis peab nendega kõike pöörast ette võtma: minema kõigisse nendesse laste tegevusparkidesse ja teise Eesti otsa telkima ja ujuma.

Mõni tubli inimene aga tahab hoopis puhkusel ühele poole saada remondiga, garaažiehitusega või aiakorrastustöödega, ja ikkagi käia ka festivalidel, küla- või asumipäevadel, klassikokkutulekul ja suvepäevil. Variante on!

Inimene ostab pileteid, tuulutab puhkusesummasid, teeb kalendrisse ringe ja vaatab: ei jõua, pooli asjugi ei jõua, mitte midagi ei jõua. Kuidas teised jõuavad?

Loetakse siis puhkusesoovitusi. Neid on erinevaid, sõltuvalt soovitaja maitsest, aga laias laastus jagunevad kaheks: ühed annavad lahkelt kultuuri- ja reisisoovitusi (lahkelt, sest ega soovitaja ise ju pea kõiki neid festivale omal nahal läbi tegema), soovitavad, mida lugeda, kuulata, vaadata, teha, kuhu minna, kuidas olla.

Teised ütlevad: ärge tehke! Ärge minge. Olge suvalt, täitsa vabalt. Milleks festivalid? Ja kindlasti ärge olge sotsiaalmeedias! Sellest peab ometi suvel puhkama. Mis puhkus see on, kui pead end igas asendis Instagramis tõestama: vaadake, ma päevitan seda külge, vaadake, ma küpsetasin vegan-grillkombo või hoopis krevetikese.

Nii satub puhkaja, kes seni oli ühele või teisele poole kaldu, et teha kõike või teha mitte midagi, veel enam segadusse: mitte midagi tehes tekivad süümekad, ainult pooli asju tehes jääb poolik tunne ja kõike jõuda püüdes avastab puhkaja, et midagi jäi ikka skoorimata.

Siis veel see ilm. Kas ilm ikka lubab? Või kui kuhugi sõita, kuidas me teame, et seal on ka soodne ilm? Ilm oleks justkui ju õnnestunud puhkuse garantii: muidu võiks ju novembris ka puhata, aga mis siis saab, kui juulis on ka november?

Reisile minnes inimene vastutab kliima eest ka. Ja ma ei mõtle praegu vähe saastamist ja kliimalepete austamist. Reisilt tulijalt ei küsita, kuidas seal Palermos või Kölnis ka inimesed või arhitektuur või eluolu või kultuur olid, küsitakse: kuidas seal ilm oli? Ja kui oli liiga palav või liiga külm, siis vaadatakse kaastundlikult: meil Eestis oli mahedam, oli siis vaja sõita või?

Mida siis peale hakata neil üürikestel viivudel, mida on 11 kuud välja teenitud ja kuhu peab mahtuma terve aasta jagu elamusi ja heaolu, kogu lõõgastus ja õnnis eneseküllasus?

Niikuinii teised küsivad, kuidas puhkasid. Ja see võib olla ebamugav küsimus.

Tegelikult võib vihmase ilmaga olla täitsa mõnus puhkus, vahid kodus, keedad hilisel hommikul kohvi, avad voodis raamatu, tõstad lillevaasi teise kohta, askeldad ilma tempota, vaatad mingi filmi ära, ajad abikaasaga või lastega juttu, lähed teed tiiru ümber kvartali, koju tagasi, õhtul klaas valget veini või hoopis iga lonksu väärt hinnaga rababerilimpsi, ühtegi kohustust ei ole.

Aga täiesti kena puhkus võib olla ka tõmmeldes ühest kohast teise, aktsiooni peab saama! Välismaal on ilusaid paiku, kus on iga ilmaga kaunis olla. Puhkus on see, kui teed, mis tahad. Aga kui tundub, et õige puhkus on see, kui teed seda, mida ei taha, jälle sobib. Pole lihtsalt teiste asi.

Võibolla siis ei tasu lugeda igasugu reisi- ja kultuuri- ja puhkusesoovitusi, keegi õpetab, kuidas elada. Ise elu peremees! Ei, võib lugeda küll. Kes tahab, võib 19/7 Facebookis ka olla, jättes ehk viis tundi siiski magamiseks. Kui ta nii välja puhkab. Ja isegi, kui ta ei puhka.

Peaasi, et säiliks elamise kergus ja et närvi ei läheks. Head puhkust neile, kel puhkus alles ees või käimas ja mitte mingeid süümekaid neile, kel puhkus juba läbi ja midagi jäi sooritamata või siis kellegi hinnangul liiga palju sai sooritatud!

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil[email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.