Aivar Toom: juubelilaulupeost, minu armust või armist ({{commentsTotal}})

Aivar Toom.
Aivar Toom. Autor/allikas: erakogu

Kui eestlasi iseloomustatakse pigem individualistidena, siis tegelikkuses oskame end suurepäraselt ja süsteemselt organiseerida mistahes üleriigiliseks pingutuseks ja laulupidu on sellise üleriigilise koostöövõime pikaajaline musternäide, mõtiskleb Aivar Toom.

Valdur Mikita on kirjutanud: "Niisiis, Eesti mõeldi välja Tartus ja lauldi kokku Liivimaal. Ainult nimi "Eesti" laenati Põhja-Eestist. Ühislaulmisest sai eestlaste etnogeneesi keskpunkt. Eepos ja laulupidu on eesti kultuuri kõige võimsamad tüvitekstid. Neis on varjul vägev loominguline küte, meeletu algkiirendus. Need viisid kosmosejaama nimega "Eesti" orbiidile."

Kui Valdur Mikita räägib eestlaste etnogeneesi keskpunktist üldiselt, siis ma proovin enda tagasihoidlikul näitel esitada, kuidas tekkis minu arm laulupeost ja mida see mulle tähendab.

Millal minu arm tuli?

Minu esimene laulupeo arm võiks olla pärit aastast 1975. Olin siis viieaastane ja elasin maal, Põlvamaal. Meil oli väike televiisor ja sellest ajast on meeles mitmeid ülekandeid, mis vaatajale emotsioone pakkusid.

Praegu ma ei oskagi teha vahet, mis üritusest konkreetne emotsioon meeles on, sest tol suvel juhtus vähemalt kolm suurt sündmust, mis kogu meie ühiskonda ja igaüht eraldi puudutas – juunis maeti Paul Keres, juulis oli laulupidu ning septembris maeti Georg Ots.

Mul on meeles ühes ülekandes nähtud suur rahvahulk ja mu ema väga kurvad silmad terve ülekande ajal, seega ei saa kindlalt väita, et laulupeo arm mul juba viieselt tekkis.

Meenutame edasi. Järgmine laulupidu oli 1980. aasta juulis ning tollest suvest on meeles emotsioon, mis tekkis vist raadioülekandest kuuldud Jaak Uudmäe võiduhüppe ajal, kuid laulupeost pole midagi meeles.

1985. aasta juulis, laulupeo ajal, olin Hiiumaal treeninglaagris, sealt on meeles raske füüsiline töö ja sellest tööst puhkuseks tehtud veel raskemad trennid.

1990. aasta juuni lõpus olin Venemaa avarustes, laulupeost ja sellega seotud meeleoludest väga kaugel. Seega mu elu esimese kahekümne aasta jooksul ei saanud mul tekkidagi ei armu, ega armi meie laulupeost, toimus see siis üld- või koolinoorte laulupeo vormingus.

Sellele eelloole vaatamata on mul väga selgelt meeles hetk, millal minu arm tuli. Oli 1994. aasta 18. juuni, Tartu juubelilaulupeo peaproov, ja hakkas kõlama Mart Saare "Leelo".

Ma ei usu kuidagi, et selle laulu väge saab samaväärselt tunda publikus, kui ühendkoori hulgas lauldes. Igatahes mind lõi see vägi siis oimetuks ja tekkis arm. Vahest polegi oluline, mismoodi see sõna käändub, vaid oluline on midagi muud. Kõige lühemalt öeldes on see miski muu minu arvates tahe kaasa aidata, osaleda, kogeda ja mõista kooslaulmise, -olemise ja -tegutsemise väge.

Siinkohal tekib tahes-tahtmata paradoksaalne olukord. Kui eestlasi iseloomustatakse pigem individualistidena, siis tegelikkuses oskame ise end suurepäraselt ja süsteemselt organiseerida mistahes üleriigiliseks pingutuseks ja laulupidu on sellise üleriigilise koostöövõime pikaajaline musternäide.

Teine näide pikaajalisest vaba tahte avaldusest on muidugi Kaitseliit ja kolmas ere näide on üleilmseks paisunud "Teeme ära" liikumine. Aga räägime ikka laulupeost ja armist või armust - vaimuväest, mis selle traditsiooniga kaasas käib.

Pidu ja töö

Mulle tundub, et meie vaimuväge on aegade jooksul püütud ohjeldada, maha suruda, suunata rahvaste sõpruse suunas ja uuemal ajal on kindlasti proovitud seda kindlasti ka Exceli-tabelisse suruda või siis sotsiaalselt rekonstrueerida.

See pole õnnestunud ja ma olen kindel, et see ei õnnestu vähemalt niikaua, kui laulupeol laulavad tuhanded mudilased koos vanemate ja vanavanematega, koorijuhtide järelkasv on järjepidev ning koolide õppekavas püsib elujõulisena muusikaõpetus koos koorilauluga.

Tulen uuesti selle paradoksi juurde meie individuaalsusest ja koostööoskuste puudumisest, mida isegi PISA testide suurepärastele tulemustele vaatamata meie lastele ja nende kaudu nii vanematele, kui ka kogu haridussüsteemile ja ühiskonnale ette heidetakse.

Ilmselt tajutakse neid puudulikke koostööoskusi kuidagi teisiti ja teistsugusel skaalal, kuid meie ajalugu koos tänase reaalse eluga moodustab hoopis teistsuguse kuvandi – meie koostööoskused on tegelikult väga tõhusad ja põhinevad vabal tahtel, mitte ettekirjutuste piires kohustuslikul tegutsemisel või lõpmatul diskussioonil koostöö vajalikkusest.

Meile on vaja selget eesmärki, mida soovitakse saavutada ja juba me tegutseme. Näiteks on kokku lepitud, et iga viie aasta järel toimub laulu- ja tantsupidu ning selle ürituse korraldamisega tegeletaksegi süsteemselt terve pidude vahelise perioodi vältel.

Inimesed päriselt pingutavad, et kokkuleppest kinni pidada. Sellisest kokkuleppest on aga keeruline või isegi võimatu aru saada meie kultuuriruumist väljaspool olijatel.

Ei ole vähe näiteid, et kohe algavale peole esinema pääsenud lauljad ning tantsijad on pidanud valima töökoha säilimise ja peol esinemise vahel, pidanud ära ütlema soodsatest pakkumistest või pidanud maksma trahve selle eest, et peonädalal tegelevad nad millegi neile olulisemaga, kui töö, õppimine või mingi teine hobi.

See on tänase päeva traagika, sest teistest kultuuridest pärit omanikud või lihtsalt juhmid juhid ei mõista või ei süvene "eestlaste etnogeneesi keskpunkti". Ometi on laulu- ja tantsupidu alati toimunud ühel kõige kibedamal tööajal – heinategu oli selle töö nimi ja organiseeriti seegi tegu selliselt, et peod pidamata ei jäänud.

Fakte reastades võib laulu- ja tantsupeo fenomen näida ratsionaalsusest kaugel – kümned tuhanded inimesed tulevad iga viie aasta järel südasuvel tule paistele kokku laulma ja tantsima, neid kuulavad ja vaatavad harduses sajad tuhanded ning kõik vaimustuvad pisarateni samade laulude ja tantsude kordumatult omanäolise ilu peale.

Aga see ongi päriselt ja seletamatult meie oma asi, mida meilt keegi ära võtta ei saa. Leian, et "Minu arm" on väga õnnestunud valik juubelilaulupeo tunnusena, mis paneb omaette ja kõigiga koos mõtisklema eestlaseks olemise väärtustest ning kääna seda sõna, arm, kuidas tahad, ikka on ilus ja oma. Kohtumiseni Lauluväljakul!

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: