Naissaarel käis olukorraga tutvumas ERR-i fotograaf Priit Mürk.

Naissaare kitsarööpmelist raudteed hakati rajama seoses Peeter Suure merekindluse objektide ehitamisega saarel alates 1913. aastast. Raudteed oli hiljem vaja ka merekindluse patareide varustamiseks laskemoonaga. 1918. aastaks sai valmis 37,5 kilomeetrit raudteed. Eesti Vabariigi ajal, kahe maailmasõja vahel, ei võetud kõiki militaarobjekte kasutusele ja osa raudteest müüdi maha või likvideeriti. Alles jäi napilt üle kahekümne kilomeetri raudteed.

Nõukogude perioodil rajati saarele meremiinide tehas, mille tarvis rajati mõningal määral uut raudteed juurde ja taastati osaliselt likvideeritud raudteed. Raudteed kasutati peamiselt seoses meremiinide ja nende osade transpordiks ning sõjaväeosade varustamiseks.

Eesti iseseisvuse taastamise järel võeti Mati Õuna, Mehis Helme ja tollase muinsuskaitseameti juhi Jaan Tamme initsiatiivil võeti suurem osa raudteest muinsuskaitse alla.

Täna kuulub ca 15 kilomeetri ulatuses rohkem või vähem säilinud raudteed Viimsi vallale ja on Rannarahva Muuseumi hallata. Alates eelmisest aastast on remonditud 2,4 kilomeetrit raudteed, millele sel aastal lisandub veel 800 meetrit. Edaspidi on muuseumil plaanis remontida kõik 15 kilomeetrit, millega tekiks üks unikaalsemaid vastavaid turismiatraktsioone. Kitsarööpmeliste raudteede taastamine turismi eesmärgil on hetkel Euroopas tõusutrendis ja toimiv militaarraudtee oleks neist ainulaadseim.

Alguses olid saarel kasutusel auruvedurid, mida Nõukogude ajal hakati asendama diiselveduritega. Hetkel on Rannarahva Muuseum korda teinud veduri TU 6A, mis on valmistatud Kambarka tehases Udmurtias. Vedurile sai muretsetud Ukrainast uus originaalmootor Jaz 204, mida algselt kasutati MAZ-tüüpi veoautodel ja hiljem sõjaväe elektrigeneraatorites. Vedur sai ka originaalis olnud sinise värvi, mis on samuti oluline kuna vedur on samuti muinsuskaitse all olev ajaloomälestis. Järgmisel aastal on muuseumil kavas täiendada ka reisijaid teenindavat veeremit nii vedurite kui vagunite osas.

Naissaare seos Maarjamäe memoriaalkompleksiga

Naissaarel asub ka koht ja põhjus, mis ajendas Nõukogude ajal ehitama Tallinnasse Maarjamäele võimsat obeliski ja memoriaalkompleksi.

1912. aastal alustasid Naissaare kindlustuste rajamist Venemaa keiserliku laevastiku peamiselt poliitilise tegevuse eest süüdi mõistetud madrused, kellele rajati saarele vangilaager. 1918. aasta lõpus võttis Briti kuninglik laevastik teatavasti kinni kaks Tallinna alla uitama tulnud bolševike sõjalaeva Avtroil ja Spartak, mis anti siis üle noorele Eesti Vabariigile ning mis said nimedeks Lennuk ja Wambola. Nende laevade madruskoosseis viidi taas samasse vangilaagrisse, mille nüüd uus riik oli oma kasutusse võtnud. 1919. aasta veebruaris mõisteti seal surma 27 kommunistlike vaadetega madrust ja 26 neist lasti ka laagri kõrval maha.

Nõukogude aja alguses, 1940. aasta detsembris korraldati toonaste punavõimude poolt grandioosne vaatemäng, kui mahalastud madrused kaevati väidetavalt välja ja viidi tohutute auavalduste saatel saarelt mandrile ja maeti Maarjamäele, kuhu püstitati ka mälestussammas.

1941 aasta suvel sõja puhkedes maeti sinna ka nõukogude sõdureid. 1941. aastal hävitas Natsi-Saksamaa sõjavägi samba ja sinna rajati suur Saksa sõjaväekalmistu. Väidetavalt kaevati lahti sinna 1940. aastal maetud ohvrid. Jutu järgi olla kirstudes olnud puutükid. Siiski kirjutas 1942. aasta lehes Naissaare endine komandant, et õigeid haudu ei leitud lihtsalt üles. 1945. aastal lükati tasaseks omakorda sakslaste kalmistu ja taastati naissaarlaste mälestussammas.

Kui aga 1970. aastatel laiendati Maarjamäe obeliski rajatisi, Avtroili ja Spartaki mehi enam ei mainitud. Põhjus selleks on tõenäoliselt tõsiasi, et laevade omaaegne allaandmine Briti laevastikule oli Vene laevastiku jaoks suurim võimalik häbi ning seda ei soovitud enam kuidagi esile tuua. Naissaarele püstitati endise vangilaagri territooriumile samuti obelisk Naissaare "kangelastele." Aga ka seal hoiduti kunagiste sõjalaevade nimede ja kogu selle piinliku intsidendiga seonduva mainimisest. Püstitatud obelisk seisab aga Naissaarel tänaseni ning säilinud on ka kunagise vangilaagri rajatiste asukohad.