Hiljutisest Eesti Päevalehest sai lugeda intervjuud lugupeetud meestearsti dr Margus Punabiga. Dr Punab ütleb, et tal on Eesti mehest kahju, sest Eesti mehelt tahetakse liiga palju, Eesti mees ei suuda kõigile moodsa aja ootustele vastata: "kui tahad bioloogiliselt väga võimast meest, siis ei saa eeldada, et leiad kõrvalt ka pehmuse, empaatilisuse ja intellektuaalsuse [...] Priit Pulleritsu sugused on ajalugu" ütleb meestearst.

Jäin nii selle kui ka mõne teisegi üllatava väite üle ses intervjuus mõtlema. Miks levib arusaam, et pehmus, empaatilisus ja intelligents on kuidagi konfliktis kujutlusega "bioloogiliselt võimsast mehest"?

Mul on tulnud paarkümmend aastat töötada üsna maskuliinses seltskonnas, ka nendega, keda võib pidada "bioloogiliselt võimsateks" isasteks.

Mu senine kogemus isastega ütleb, et empaatilisus ega intelligentsus pole kuidagi välistanud ega vähendanud nende võimsust, vaid seda hoopis suurendanud. Ka enda läbikukkumisi analüüsides olen teinekord sunnitud tõdema, et liigse isatsemisega karikaid koju ei too.

Kõige mõjuvõimsamad juhid - soost sõltumata, st ka meeste seas - on need, kes ei torma pea ees igasse vaidlusesse sooviga see võita, kes ei võta vastu igat väljakutset rammukatsumisele, kes ei tunne vajadust igapäevaselt oma üleolekut, võimu demonstreerida, käituda vähemalt kord päevas n-ö isaselt, et päev mehena kirja saada.

Loomulikel liidritel pole seda vaja. Nad suudavad oma eesmärke saavutada punnitamata, jõudu kasutamata, mõttetäpsuse, kõneosavuse, veenvusega. Kui on vaja, siis tülitsetakse, aga sedagi oskuslikult ja hoolivalt, liigset jõudu rakendamata. Jõu talitsemises väljendubki liidri võimsus, sest võim ja võimukus ei ole sünonüümid. See on iidne idamaine tarkus, mitte feministide vandenõu.

Eesti mehe pärast muretsedes kiputakse üleüldse looma mingit veidi anekdootlikku kujutelma ohustatud liigist, onu Heinost või ehitaja Eerost või publitsist Priidust, kellel naised ja nende tuhvlialused ei laskvat enam päris mees olla.

Onu Heinot ei ole vaja kaitsta, nagu ei ole vaja kaitsta onu Krillot, seersant Trilli, kapten Trummi, Taaniel Tina, Kristjan Liblet, õpetaja Lauri, Puukkot, Sammalhabet, Kingpoolt, Muhvi, ja seda finantsnõustajast vanameest "Nukitsamehes", kes kõikseaeg ahju peal magas ja ainult siis alla kobis, kui pojad rahapada ei osanud maa seest välja nõiduda.

Kas kapten Trumm, kes oli otsustanud Kunksmoori tema tujudele vaatamata armastada, oli kuidagi ebamehelik? Kas "bioloogiliselt võimas" mereröövel Taaniel Tina polnud intelligentne? Kas Sammalhabe oli pehmo? Mu eriline lemmik on isa tegelaskuju Andrus Kiviräha jutusarjast "Sirli, Siim ja saladused". Tema oli eriti mehelik, sest tema julges unistada.

Meie ümber on palju eripalgeliselt ägedaid ja elujõulisi Eesti mehi. Kõiki põnevaid mehenatuure pole veel eesti lastekirjanduses, millest näiteid tõin, ega üldse eesti kirjanduses kujutada jõutud. Eesti mehed saavad hakkama ja oskavad olla mehelikud, igaüks meist veidi omal, isikupärasel moel.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.