Õndsatel kaheksakümnendatel tahtsime elada nagu soomlased. Olime tarbimisnäljas ja valmis selle nimel võitlema. Viimane tähendas meie oludes eelkõige kätest kinni hoidmist ja laulmist.

Odav, lihtne, püüdlik

Nüüdseks on elu küll kõvasti edenud, kuid rahas avalduv õnn pole ikka veel jõudnud kõigi õuele. Iga viies inimene on üsna vaene ja ilma pensioni ning  toetusteta jääks hätta vaat et pooled. On inimesi, kes peavad hakkama saama paarisaja euroga kuus. Ravikindlustuseta rahvast on eriti osaajaga töötajate seas täitsa palju.

Võetakse vastu kõiki töid, pirtsutada ei saa, rügatakse mitmel kohal, ropult korraldatud vahetustes.

Palgavaesuse lokkamise kõrval on muidugi piinlik lugeda arvamusi ettevõtjatelt, kes veelgi odavamaid inimesi soovivad. Kas nüüd otseselt pärisorje, kuid ikka neid, kelle pealt saaks kenasti kulusid optimeerida.

Vaene, olgu selleks näiteks maalt linna või lihtsalt kaugelt tulnu, on tööandjale muidugi apetiitne. Odav, lihtne, püüdlik ning oma õigustest kergesti loobuv ning sageli keele- ja kultuuribarjääri tõttu isoleeritud.

Ida-Virumaa tühjenemise kõrval annavad pealinnas tooni endiste vennasvabariikide esindajad. Nii müüb putkas ploome ukraina mammi ning alandlikult koogutades krohvib ka laupäeval ja pühapäeval seinu samast riigist pärit noorsand.

Töörännet ja soovi paremini elada muidugi keelata ei saa, kui just passe ära ei korjata ja sunnismaisust ei taastata. Olgu töö, mis tahes, ikka tahab see tegemist.

Ilmselt ei kulge kohalike ja kaugemalt pärit seksitöötajate elu nii furoorlikult kui Alexander Dumas' "Kameeliadaami" ja Giuseppe Verdi "Traviata" prototüübiks olnud neiul, kelle küll joodikust isa juba 14-aastaselt esimest korda maha müüs, kuid kes siiski provintsitarina pealinnas läbi lõi ja mõneks ajaks Pariisi moeikooniks sai.

Eluvõõruse või ehk kaleduse tahuna paistavad paljud inimesed nautivat vaesust kui eksootikat.

Paar sajandit tagasi riietasid moekamad prantsuse aadlikud end talupiigadeks ja lamburiteks ning etendasid ka romantiseeritud maaelu. Marie Antoinette´il oli näiteks selleks oma väike külake, kus disainlaudas sai värsket lehmapiima portselankannu lüpsta.

Nüüd õhkavad paar tuttavat härrat sarnaselt paljude teiste eurooplastega Kuuba järele. Seal on elu nagu meil sügaval Nõukogude ajal – napp, midagi pole saada, aga tundub kuidagi ehe ja aus. Paljud vanade kultuurriikide mehed ja naised puhkavad Tais. Sarnaselt ühele Michel Houellebecqi meie ajale ilmekale kangelasele leiavad nemadki sealt kui mitte just armastuse, siis vähemasti suguühte.

Tallinna tuntud särasilmad Helen Sildna juhtimisel tahtsid teha Narvast lausa kultuuripealinna. Vastuolulisused, jäätmaad, Sovetistan! Turistid oleks saanud tulla vaatama ehedat vaesust – mahajäetud maju, tehaseid, imelikke garaažikooperatiive, vanurite daatšasid, keldripoode ja rasvapirukaid.

Ja turvalises kauguses oleks terendanud miskit veelgi õudsemat – metsik ja vähearenenud Venemaa. On märgiline, et isegi Nublu sõpradele terendavad idapiiri (õieti vist kontrolljoone) lähistel orgastilised retropidustused joogiste tüdrukutega.

Vaesuse küütlus Telliskivis

Lasnamäe ja Kopli venelased on tulnud juba varem moodi. Mõnd näidati kurioosumina lausa Kumus, teine sai aga rahvalemmikuna Tallinna linnapeaks.

Ujumas käiakse ammugi endistes ihupesus päevitajatega pikitud pööblirandades – Stromkal ja Pikakaris. Kolima peaks aga otse loomulikult Kopli liinidele.

Vaesuse küütlust ei ole kaotanud Telliskivigi, kus silikaattellisest majad, euroalustest kolemööbel ja rõvedavõtu grafitid on osutunud jube menukaks. "Nagu Berliin," arvab mõni selle nässakesteetika iseloomustamiseks. Soome, inglise ja itaalia keele kõrval kuuleb eestikeelset jutuvada seal juba päris harva.

Läbu keskel on pesa arvukatel mainekatel firmadel, üks värskematest asukatest on Rahva Raamat. Nüüd on lisandunud veel miskit õige šikki – frantsiisiga saabus meile Fotografiska kunstimuuseum, kus on moodsalt rõhku pandud kestlikkuse kontseptsioonile.

"Isegi seakisa on ära kasutatud," ironiseeris tuttav restorani üle, kus tõepoolest jäätmeid tegelikult ei tekigi, kõik läheb toitu, ringlusesse ja komposti. Nagu muiste, nagu talus!

Kunstiakadeemia sai väga kehva majandamise tulemusel samuti edukaks. Kesklinna ja vanalinna majadest ilma jäädes koliti kunagisse sukavabrikusse. Mahakoorunud värviga shabby chic kompleks on ülimalt menukas mitte ainult kohaliku noorema kultuurrahva, vaid ka välismaalaste seas, kes ei soovi mitte ainult vahetusüliõpilaseks tulla, vaid tahavad kohe päriseks siia jääda.

Aineline kitsikus võiks seega aidata konstrueerida uut minapilti. Vaesus on uus must!

Nõnda on kehvast elujärjest tingitud elustiil popilt loodussõbralik. Ilma erilise pingutamiseta saab elada nagu maailma kuulsaim keskkonnaaktivist, rootsi laps Greta Thunberg: ei saa raiskavalt tarbida ning osooni auklikuks tulistavaid lennureisise pole ka põhjust ette võtte. Parem linnalaager ja seenelkäik!

Ka tervislikult kartulist ja porgandist toituvat pensionäri ootab taolise vaga ja vaese elu eest õnn – eelisjärjekorras paradiisi pääs. Lõpuks ometi saavad viimased esimesteks!