Kui sinult tahetakse ära võtta pool miljardit eurot, mille teenimiseks sa ei pea riskima ja millega sa oled juba arvestanud, siis see ajab ikka vihaseks küll ja parim relv on eesti viimase aja poliitikas edukalt kõik katsetused läbinud hüsteeria kütmine. Selle abil köetakse üles sekundaarsed asjaolud, et ei tekiks diskussiooni asjade olemuse üle.

Põhjus pool miljardit eurot

Kas te mäletate veel aasta tagasi tipus olnud hüsteeriat maksukaosest, mis pidi lämmatama nii ettevõtluse kui ka inimeste eraelu? Eesti kaput! Nüüd peaksime vaevalt hingama. Kui meelde tuletada, siis tuleb meelde, eks ju.

Aga selle hüsteeria laineharjal võitis Reformierakond valimised. Aga see hüsteeria oli ju pettus. Kas te ei tunne nii?

Tegelikult viidi ellu väga oluline asi, madalapalgalistele seati sisse tulumaksuvaba miinimum 500 eurot. Kuna ressurssi oli vähe, siis mõeldi välja mudel, millega paratamatult kaasnes ka puudus. Tulumaksu arvestamine muutus keerukamaks.

Olgugi, et mitte keegi ei pea ise oma tulumaksu taskukalkulaatoril arvutama, oli poliitilistel vastastel võimalus hirmutada sellega inimesi, jättes kõrvale peamise ja kõige tähtsama - selle, et nimetatud muudatuse tulemusel said nüüd sajad tuhanded inimesed rohkem palka kätte.

Samasugune on pensioni II samba reformi vastane hüsteeria, mille puhul unustatakse peamine - see, et praegune süsteem teeb eestlasi vaesemaks ning hirmutatakse neid poole sajandi pärast tuleva katastroofiga. Seekord on aga hüsteeriapasunad palju võimsamad, sest neid saab finantseerida kuni poole miljardi euroga. Just see on suurusjärk, mis on võimalik kaotada fondihalduritel kokku.

Reformi eesmärk on lõpetada eestlaste vaesustamine

Rauno Vinni väidab, et ei ole öeldud reformi eesmärki. Sada korda on öeldud. Tahetakse muuta süsteemi, mis teeb täna inimesed vaesemaks. Praegu töötab süsteem, mis võtab palgarahast 4 protsenti sealt, kus see kasvab kiiremini (palgad ja vastavalt esimene sammas) ja paneb sinna, kus see kasvab aeglasemalt (fondidesse), mille tulemusena jääb rahvas vaesemaks.

Ja põhjus on lihtne, ametlike ennustuste järgi, mida võib leida rahandusministeeriumi kodulehelt, kasvab palk veel järgmised pool sajandit kiiremini. Ja see on ka loogiline, sest me oleme konvergentsi ühiskonnas.

See tähendab, et me oleme avatud maailmas, kus ümberringi kõrgema palgaga riigid tõstavad meie palku kiirendatud korras ühtlustamise suunas nagu tõuseb vesi ühendatud anumates, kui ühes on tase palju kõrgem. Kas keegi usub, et majandusinimesed sellest aru ei saa? Kui saavad aru, siis on ainult üks põhjus hüsteeria kütmiseks: omakasu Eesti rahva arvelt.

Nõutakse müstilisi mõjuanalüüse tõestamaks, et kui võtad raha sealt, kus see rohkem toodab ja paned sinna, kus see vähem toodab, et siis saad rikkamaks, et maakera on lapik. Loomulikult on vaja teha mõjuanalüüse, aga ainult uurimaks, kuidas optimaalselt üle minna uuele süsteemile.

Hüsteeria näeb vaid asjade üht poolt

Raul Rebane näeb, et osa nendest 5 protsendist inimestest, kes raha kavatsevad tarbimisse võtta, võivad kulutada raha viina ostmiseks, aga ta vaikib maha selle, et poole sajandi jooksul võib meid tervitada päris mitu musta neljapäeva, mis räsivad 100 protsendi kogujate pensioni.

Samuti ka selle, et suurem osa sellest 5 protsendist, kes raha kasutusse võtavad, investeerivad endasse ja oma lastesse. Ja lastesse investeerimine toob tagasi raha järgmise põlvkonna pensionitena ka neile, kel lapsi ei ole.

Rauno Vinni näeb, et poole sajandi pärast võib tekkida ebamõistlik surve maksukoormusele, aga ei näe, et juba on tänu kogumispensionile ebamõistlik surve maksukoormusele, mille tulemusel paljud otsivad tööd välismaalt ja muudavad olukorra maksja-saaja suhtarvus veel halvemaks tulevikus.

Tuleks otsida lahendusi tegelikule probleemile

Hüsteerikud ei tunnista ka seda, et poole sajandi jooksul võib asju reguleerida hoopis mõistlikumalt, kui see on praegu, mil Eesti inimeste väljateenitud raha võetakse jõuga ära ja saadetakse nad piiri taha teisi majandusi nuumama.

Näiteks pensionile mineku ea dünaamiliseks muutmine. Kui lisada 40 aasta pärast pensionile mineku senisele planeeritavale eale neli aastat, siis lahendab see näiteks kogu probleemi. Miks me arvame, et see ei ole võimalik poole sajandi pärast? Lisame eelnevale sihiteadliku immigratsioonipoliitika, sündimuspoliitika, tervishoiupoliitika.

Tegemist on hüsteeriaga, kus leitakse omakasu eesmärkidel mingid kaasnevad nähtused ja pasundatakse need suuremaks, kui kasulik efekt, mida reformiga saavutatakse.

Aga elu läheb edasi, eestlased vabastatakse vaeseks maksmise sundusest, Eesti koht maailma majandusvabaduse edetabelis tõuseb, eestlastel on rohkem raha käes, nad elavad õnnelikumalt ja töötavad rohkem, investeerivad endasse ja lastesse, kes tulevikus suurendavad kõikide inimeste pensione efektiivsema tööga. Ja lõpuks ka fondidele jääb oma koht siin päikese all. Ja ka hüsteerial, mis jääb ootama järgmist ohvrit.