Reedel sai ERR-i portaalist lugeda ja Vikerraadiost kuulata Indrek Neivelti värskeid mõtteid teise pensionisamba kohta.

Kurb kokku võtta, aga asi on halvemaks läinud, teda võetakse endiselt tõe allikana, kuigi ise on ta tõejanu minetanud. See käib nii huvi kohta pensionisüsteemi tõsiasjade vastu, kui soovi kohta tegelikkust tõepäraselt esitada.

Kahe sambaga on pensionid suuremad kui ühega

Oma põhiteesi, et teise kogumispension oli viga, põhjendab ta põhiliselt ebaõiglusega. See oleks vaid hinnangu küsimus, kui ei põhineks ebatõdedel. Kõigepealt, teine sammas võtvat esimesest sambast pensionäride raha ära ja laskvat viimastel sellega kogujaid doteerida, mille tulemusena olla pensionärid "kindlad kaotajad" ja pensionid "juba" väiksemad.

Eksitus on siin elementaarses: teise sambasse minev raha kompenseeritakse pensionäridele tegelikult riigieelarvest. Korra Neivelt mainis ka, et siin olla peidus üks suur riiklik saladus, aga kordas siiski mitu korda üle, et esimese samba indekseerimise baas on teise samba arvel väiksem.

Tegelikult arvutatakse esimese samba pensioni suurus ehk väljamaksed mitte esimesse sambasse laekumise, vaid arvestusliku laekumise põhjal kahte sambasse kokku. Viiendiku ulatuses arvestatakse ka inflatsiooni nagu varem arvestati poole ulatuses, aga selle põhjus on olnud ainult majanduslike riskide hajutamine, mitte teine sammas.

Ekstra on esimese samba pensioni suurus kaitstud languse eest, indeks ei tohi olla alla ühe. Kuigi see on saladus olnud me kriitikule, on ilma salatsemata palju räägitud ja, nagu öeldud, ka seadustki muudetud hinnatõusu kaalu vähendamise suunas.

Artiklis läheb Neivelt veel kaugemale, esitades eri juhtumite omapoolsed arvutused selliselt, nagu ei võetaks teise samba õiguslastelt esimese samba õigusi nelja protsendipunkti jagu vähemaks.

Tegelikult muidugi võetakse ja pisike probleem võib olla hoopis selles, et omal ajal seda piisavalt ei selgitatud, mis on Neivelti mõttekaaslaste tavapärane etteheide süsteemile.

Seletamiste ajaloost sõltumata jääb siiski kõigi jaoks kehtima, et kahe sambaga on pensionid oluliselt suuremad kui ühega. Ümmarguselt võib öelda, et 30 protsenti, aga muidugi on tõsi, et väikeste sissetulekute korral on see erinevus väiksem ja suuremate puhul suurem.

Kogumist tuleb millalgi alustada

Veel üks metoodiline eksimine tegelikkuse esitamisel on, et Neivelt räägib oma numbritega 17 aastasest pensionikogumisest. Süsteem loodi tegelikult pika, ca 40 aastase kogumise järgi ja hinnangud lühema ja teadagi tormilisema aja peale pole ausad.

Kogumist tuleb millalgi alustada, aga see oli kuni 1984. aastal sündinute vabatahtlik just selle tõttu, et tasuvus nõuab aega. Samuti on juba lahendamisel väljamaksete kasvu probleem.

Neivelt viitab ka rahandusministeeriumile ja Eesti Pangale, justkui saaks neilt oma seisukohtadele tuge. Tegelikult on vastupidi, kumbki ei tunne oma analüüsides valitsuse poliitilisele otsuste vastu halastust. Viidatud rahandusministeeriumi eelnõu seletuskirja põhisõnum on, et pensionisambast raha välja viimine vähendab pensione ka madalapalgaliste jaoks.

Samuti ei saa ei rahandusministeerium ega EP prognoosidest kuidagi Neivelti moel järeldada, et kuna Eesti majanduskasv ületab Euroopa oma, ei saa teine sammas Eesti majandusest kiiremini kasvada ja raha ei tohtivat seega börsidele paigutada.

Tegelikkuses on finantsturud maailmas just kiiremini kasvanud kui majandus keskmiselt. Nad on kõikuvamad, aga tootlikumad, isegi kui võlakirjaturu seis on kriisi järel ja rahatrüki mõjul olnud kehv.

Eesti sammaste kidumine minevikus tulenebki neist kahest ning piirangutest, mis pensionifondidele kehtisid. Aga see kõik on minevik, nii sajandi kriis, võlakirjasõbralikud strateegiad kui ka piirangud, mis muutunud oludega ei klapi.

Sellist kommunismi ei soovi isegi sotsid

Erinevalt oma rahvuskonservatiivsetest mõttekaaslastest on Neivelti sõnavõttudes olemas teatav otsi kokku siduv loogika.

Kogumispensionid loodi põhjusel, et rahvastiku vananemise juurest ei suudeta elamisväärseid pensione jooksvatest maksutuludest maksta.

Neiveltil on isegi alternatiivne lahendus - immigratsioon. See maksaks suurusjärgus kümne tuhande võõrtöölise importi igal aastal, pereliikmed muidugi lisaks. Teised sambarüüstajad teatavasti ei taha sellest kuuldagi ega toeta seda loodetavasti ühiskondki.

Õigupoolest kostus üks loogikaelement veel - Neivelt ise lubas sambasse kogumist jätkata.

Neivelti valdav idee näib olevat, et ainult võrdsed pensionid on õiglased. Sellist kommunismi ei soovi isegi sotsid, sest kõigile on selge, et ühiskonna heaolu ning pensionidegi suurus sõltuvad kodanike isiklikust huvist pingutada ning (sotsiaal)maksu maksta.

Seega on tema idee vaesem, aga võrdsustav ühiskond. See, tõsi, on küsimus ilmavaatest. Ent kuidas konstrueerib ta väite, et 80 protsenti inimestest said teise pensionisamba loomisest kahju, on ikkagi täielik müstika. Teine sammas tõstab kõigi pensioni, kui anda talle aega, sest tööealiste arvu suhe pensioniealistesse omasse langeb vääramatult.