Kas lammutada või parandada ? Kui neid sõnu kuuldakse, siis on selge, et jutt käib pensioni teisest sambast. Tundub, et avalik väli on seda juttu täis. Minu väide on, et kaugeltki mitte piisavalt. Miks?

Tegemist on rahvusliku suurotsusega, mille tulevikuline mõju on hiigelsuur, see pole mingi viinahinna langetamine. Arutelu praeguse taseme juures on kiiresti otsustamine väga riskantne. Paljudel pani punase lambi põlema Eesti Panga endise presidendi Ardo Hanssoni selle reformi vandalismiks nimetamine.

Kõrgelt hinnatud rahandusspetsialist pole avalikult kunagi selliseid tugevaid sõnu tarvitanud, seega on asi tõsine. Ja vastuväited nagu "midagi hullu ei tohiks juhtuda" ja "ärge alahinnake tervet talupojamõistust", ei ole veenvad.

Praegu arutatakse kogu temaatikat põhiliselt majandusnäitajate seisukohalt. Inimlikest käitumismudelitest uues olukorras pole suurt räägitud, aga see on sama oluline kui majandus. Mida tuleks arvestada?

Enamik inimesi pole mitte kunagi tegelenud investeerimisega, sest pole olnud midagi investeerida. Oletada, et sajad tuhanded hüüavad homme: "Hurraa!", kui säästuraha lahti läheb, ja tormavad oma kolme, viit, või seitset tuhandet eurot kasudega investeerima, on nonsenss.

Absoluutse enamiku jaoks on see innovaatiline ja tundmatu tegevus ja sellesse suhtumist ka mõõdetakse. Enamik, umbes 85 protsenti inimestest, suhtub sellesse uude ülesandesse alguses nagu Tõnisson: "Mina kohe kardan selliseid asju".

3. septembri Postimehe artiklis kirjeldas Mihkel Mutt sama nähtust, et investeerivatele memmedele-taatidele pole see vanaduspuhkus, vaid nuhtlus.

Mõelge hetkeks, mis on teie järgmine samm, kui teil oma sambaraha arvel oleks, kuhu te investeeriks ja mis tunne teil sellega oleks? Jääb ju veel ka hirm, et minnes enda jaoks täitsa tundmatule maale, võite palju kaotada. Oleks vaja professionaalset abi, kuid palju see maksab?

On veel võimalus, et jätta kõik nagu on, aga milleks siis see reform? On ka märgata, et pangad ja finantsasutused reformiplaanide peale õnnetud ei ole, ehk loodavad suuremat kasumit kui varem. Huvitav, kelle raha arvelt?

Ühiskond ei ole üles ehitatud nende 20 protsendi peale, kes hästi hakkama saavad ja oskavad investeerida. Väga suur osa inimestest elab palgapäevast palgapäevani ja kiusatus see raha igapäevamurede lahendamiseks ära kulutada muutub suureks. Väga paljud seda ka teevad.

Lisaks on kümneid tuhandeid, kellel on muid muresid, viin meeldib liiga palju või veel midagi hullemat. Ka neile pakutakse nüüd õletulelist teenust - korraks on soe, siis hakkab jälle külm. On veel head vanaemad, kelle lapsed ja lapselapsed on hädas. Väga paljusid ahvatleb võimalus saada laenudest kasvõi osaliselt lahti.

Kavandatud reform lööb kõige valusamalt ühiskonna kõige nõrgemaid, seda rõhutavad paljud eksperdid. Järeldus - ilma tõsiste sotsioloogiliste, psühholoogiliste ja sotsiaalpsühholoogiliste uuringuteta nii oluliste muudatuste ettevõtmine on ebaprofessionaalne.

Saab ju ka arutada, et äkki ei ole vaja poolikut maja kohe maha lammutada, äkki piisab ehitusvigade parandamisest? Ja ei ole ka vastust peaküsimusele, mis muutub paremaks? Säästmise suur mõte on tulevikuliste riskide ja murede maandamine, sellega oleme vist kõik nõus. Aga väga raske on seletada, kuidas raha sirgekslöömine aastal 2020 aitab meid õnnelikumaks teha aastal 2035.

Nagu ütlesin, arutelu on vähe olnud. Hea meelega näeks mitte ainult erakondade kõneisikute, vaid ka riigikogu lihtliikmete seisukohti, kas nad ikka on veendunud selles, mida nad kavatsevad teha.

Ja millel see veendumus põhineb? Teadmistel, oletustel või poliitilisel ustavusel? Sest tulevikus tuleb ka vastust anda ja mitte ainult erakondlikult, vaid ka isiklikult. "Lammutaja" tiitel võiks vähemalt mõtlema panna.

Seega "Üheksa korda mõõda, üks kord lõika!" peaks olema tänane loosung.

Aga kui poliitilised kired peale jäävad ja tõesti ära lammutatakse, siis kuluks ära hea investeerimisidee. Pange raha nendesse firmadesse, mis toodavad supikööke. Tulevastelt valitsustelt ja omavalitsustelt tuleb nendele suuri tellimusi.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.