Liisi Moosaar: loomadest „hoolimisel“ ja hoolimisel on vahe ({{commentsTotal}})

Autor/allikas: erakogu

Suur osa inimestest nimetab end loomasõpradeks. Kellel on kodus armastatud kass ja kes tõdeb, et naabri koer on täitsa tore; kellele meeldib pidevalt loomaaias käia ja kes külastab hea meelega loomatsirkusi. Pole harvad ka olukorrad, kus maani rebasekasukas proua tormab chihuahuaga tema kaotamise hirmus keset ööd loomade kiirabikliinikusse või tänavatelt kodutuid lemmikloomi päästev perekond sööb pidulikel sündmustel hanemaksapasteeti foie gras´d.

Kõik nad on tegelikult heasüdamlikud inimesed, kes hoolivad loomadest. Hoolimisel ja hoolimisel on aga vahe: me kas hoolime sellest, mis on meie nina all ja kuidas asjad meile näivad, või hoolime ka sellest, mis ühiskonnas tervikuna toimub.

Ka loomaomanikuna on tegelikult väga lihtne võõranduda teistest loomadest ja neid puudutavatest probleemidest. Need jäävad pahatihti kaugele farmiseinte vahele või lavakardinate taha ning kaunilt pakendatud lihatükid säravatel lettidel või trikialtid loomad lavalaudadel ei reeda kannatusi, valu ega surmahirmu eriti kuidagi.

Loomatsirkuses seelikus tantsiv karu võib ju näida üsna õnnelik, olgugi, et tema elu kulisside taga on paras põrgu. Minu hea sõber, kes sööb meelsasti iga päev liha, hüüatab mulle alati juba enne kui ma jõuan oma loomakaitsja okkalise suu lahti teha, et ta ei taha kuulda, kust see liha pärit on, sest see rikuks söögiisu.

Hoolimise juures on kõige olulisem see, et me ei kaotaks huvi ühiskonnas toimuva vastu ega sulgeks oma silmi asjade ees, mis võivad meile emotsionaalset valu põhjustada.

Paar päeva tagasi sattusin armsas naisteseltskonnas vestlema sel sügisel varakult alanud tuisusest talveilmast ja soojadest ülerõivastest. Aukohale asetati karusnahk, sest sellest valmistatud rõivad olla nii soojad, pehmed ja pealegi moekad. Kui ma tutvustasin selle peale metsloomade rasket elu karusloomafarmides – nii vähe või palju kui ma sellest päriselt tean –, muutusid mu vestluskaaslaste silmad kurvaks. Peagi aga tõdeti, et kui nemad karusnahast loobuksid, säilitaks teiste tarbimine farmide töö põhimõtteliselt endises mahus, ja lõbus jutuvada jätkus karusnahka kiitvalt edasi.

Olen olnud alati see, kes leiab, et radikaalsete loosungitega maailma ei päästa. Nendega võib leida vaid kirglikke vastandujaid ja ka rahumeelsemad inimesed hoiavad päeva lõpuks igaks juhuks eemale. Teisalt ongi õiglane austada igaühe vabadust teha enda tarbimisvalikuid ise ja ilma hukkamõistuta.

Ka mina pole teab mis eeskujulik näide. Armastan küll oma koera võrdselt teiste pereliikmetega; olen Eesti Loomakaitse Seltsis tegutsedes aidanud sadadel hulkuvatel loomadel saada vajalikku arstiabi, kehakinnitust ja uued head kodud; eelistan taimset toitu loomsele; ei külasta loomatsirkusi ega kanna karusnahka; ent minu talvemantlit soojendavad pardisuled ja kevadet ootab kapis rippuv nahktagi.

Küll aga on mul hea meel teada, kust need suled ja nahkmaterjal on tegelikult pärit – siis vähemalt tean, mida tarbinud olen ja kes ning millisel viisil minu sooja- ja moearmastuse pärast kannatama on pidanud. Püsib lootus, et ehk siis järgmistel kordadel olen ostuvalikuid tehes pisutki targem ja hoolivam.

Õnneks on meie väikeses Eestis palju inimesi, kes loomadest hoolivad. Suures osas on probleem vaid teadmatuses ja oskamatuses loomasõbralikke valikuid teha.

Leian, et hoolimise juures on kõige olulisem see, et me ei kaotaks huvi ühiskonnas toimuva vastu ega sulgeks oma silmi asjade ees, mis võivad meile emotsionaalset valu põhjustada, vaid hangiksime võimalikult palju infot ja jagaksime seda teistegagi. Ega arvaks hetkekski, et indiviidi tarbimisvalikud midagi ei muuda.

Toitumis- ja muud tarbimisharjumused muutuvadki ühiskonnas pahatihti aeglaselt, ent rõõmustada saab siiski näiteks üha lisanduva loomasõbraliku tarbimise üle. Ka see, kes võtab vaevaks maitsta taimetoidumessil lihavaba vorsti, on astunud sammukese edasi.

Eesti Loomakaitse Seltsis aktiivselt tegutsedes olen tähele pannud, et õnneks on meie väikeses Eestis palju inimesi, kes loomadest hoolivad. Suures osas on probleem vaid teadmatuses ja oskamatuses loomasõbralikke valikuid teha. Kõik ei ole ka loodud vastutustundlikeks loomapidajateks ja kõik ei peagi selleks saama – oluline on mõistmine, millal on parem anda oma loom teadjamatesse kätesse ja leida seltskonda edaspidi mujalt kui uutest lemmikloomadest.

Ka ei ole iga abi vajavat looma märganu valmis teda oma tuppa laskma, ent suur edusamm on juba seegi, kui ta möödumise asemel loomast varjupaigale, kohalikule omavalitsusele või mõnele loomakaitseorganisatsioonile teatab.

Eriti hea meel on aga selle üle, et meie ümber elab ka üha enam neid inimesi, kes aitavad loomakaitseorganisatsioonidel päästa oluliselt rohkemaid loomi kui loomakaitsjad üksi suudaksid. Nii pakuvad mitmed vabatahtlikud hüljatud ja abivajavatele loomadele ajutist hoiukodu omaenda eluruumides, aitavad loomi terveks ravida ja armastavad oma pereliikmetena seni kuni õnnestub üheskoos päästetud loomadele uued head kodud leida.

Kui sellist „käed külge“ abi pole võimalik anda, saab loomakaitseorganisatsioonide tegevust toetada ka raha, loomatoidu või -tarvete annetamisega. Eesti Loomakaitse Selts näeb iga päev vaeva, et aidata võimalikult suurt hulka abivajavaid loomi ning tõsta inimeste teadlikkust loomasõbralikust käitumisest ja tarbimisest. Koos inimestega, kes päriselt hoolivad, õnnestub see seltsil iga aastaga järjest paremini.

Arvamuslugu ilmub Ühisnädala artiklitesarja „Hoolivusest” raames. Ühisnädal leiab aset 21.-27. novembrini 2016.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.



uudised
uudised
Aivar Sõerd

Aivar Sõerd pakub: eestlaste viinaralli Lätti siiski jätkub

Endine rahandusminister, Reformierakonda kuuluv riigikogu rahanduskomisjoni kuuluv Aivar Sõerd leiab, et valitsuse otsus alkoholiaktsiisi vähendada tähendab siiski piirikaubanduse jätkumist. Sama meelt on rahanduskomisjoni vabaerakondlasest liige Andres Ammas.

Jelena Gorbatšova

TTÜ naisteadlane vallutab NASAs kosmost, Weekend festivalil aitab politseid

Jelena Gorbatšova on noor Eesti teadlane, kes istus septembrikuu esimesel päeval lennukisse ja sõitis Ameerikasse, et veeta seal Fulbright Scholar programmi stipendiumiga akadeemiline aasta NASA-s. Seal tehtud teadustöö aitab aga igapäevaselt kaasa politsei tööle – näiteks Weekend festivalil tuvastas politsei tema välja töötatud narkootiliste ainete analüsaatoriga narkojoovet.

Mõju edetabel: kellele ja milleks?
Agu Uudelepp

Agu Uudelepa tudengite innustav üleskutse

Agu Uudelepa tudengid Tallinna tehnikaülikoolist soovivad toetada oma inspireerivat õppejõudu võitluses vähiga ning panid kirja innustavad mõtted ja humoorikad kooliseigad, et nii kutsuda inimesi üles tegema annetust Vähiravifondile "Kingitud Elu". Kirjapandust peegeldub mees, keda üliõpilased pikisilmi ülikooli tagasi õpetama ootavad.

ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: