Kristi Joamets: kõrgharidus – kas tõesti tasuta? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Kristi Joamets
Kristi Joamets Autor/allikas: Õpetajate Leht

Kui ma kaks aastat tagasi lapse ülikooli saatsin, tegime põhjalikud arvutused, kui palju läheks see maksma Tartus, välismaal ja kodulinnas Tallinnas, kirjutab Kristi Joamets algselt Õpetajate Lehes ilmunud kommentaaris.

Kuna Tartu ülikool oli muutnud õppekava, millel laps õppida tahtis, otsustas ta Tallinnas edasi õppida. Hoidsime iga kuu kokku vähemalt 400 eurot.

Järgmisel sügisel jätkab tütar õpinguid magistriõppes ja laua peal on jälle nii õppekavade kui kulude võrdlus kodulinnas ja mujal, näiteks Saksamaal. Esmapilgul on õppimine Tartus veidi odavam kui Saksamaal, erinevus oleks selles, et kui Saksamaal on õpe päevane, siis Tartu ülikoolis on magistriõpe tsükliõpe, nii et niikuinii tuleks õppimise kõrvalt tööl käia. Kodulinnas õppida oleks muidugi kõige odavam.

Millest me räägime?

2017. aastal avaldas Praxis analüüsi "Eesti üliõpilaste eluolu 2016: rahvusvahelise üliõpilaste uuringu EUROSTUDENT VI Eesti analüüs". Selle kohaselt töötab 50% Eesti üliõpilastest õppeperioodil (st mitte ainult koolivaheaegadel) ja 66% ei saaks üldse õppida, kui ei töötaks. Suuremad kuluallikad on elamine ja toit, kuid muidugi kaasnevad ka n-ö varjatud kulud.

Ülikoolid on aastaid püüdnud võidelda selle vastu, et üliõpilane õpingute ajal töötab, kuid praeguseks on aru saadud, et tudeng ei ole rikkamaks muutunud, ning samm-sammult hakatud õppetööd paindlikumaks kohandama.

Ülikoolis õppimise ajal tullakse õppekavajuhi juurde arutama oma õppekava läbimist nii, et saaks ka tööl käia. Õppejõududelt palutakse vaheeksamite ja ettekannete tegemiseks teist aega, kuna ettenähtud ajal ollakse tööl.

Tööd jätkatakse kaugtööna ka Erasmusega vahetusõpilaseks olemise ajal. Õppimises tehakse paus, et selle jätkamiseks raha koguda. Tihti tullakse hommikul loengusse või eksamile otse öisest vahetusest. Tavaliselt on selliste üliõpilaste õpitulemused väga head.

Kui praegu arutatakse võimaluse üle lahendada ülikoolide rahamuresid õppemaksu kaudu, tuuakse Eestit kui erandit, kus on tasuta kõrgharidus. No vabandage väga, aga tasuta kõrgharidus ei tähenda ainult õppemaksu puudumist, vaid midagi palju rohkemat.

Eri konventsioonides, samuti Eesti põhiseaduses toodud õigus haridusele tähendab ka majanduslikult nõrgema, kuid võimetelt tugevama noore juurdepääsu kõrgharidusele. Juurdepääs ei tähenda vaid ülikooli sisse saamist, vaid ka õppimist. Kui riik ei suuda seda tagada, ei ole aus rääkida tasuta kõrgharidusest.

Mida peavad üksikvanemad tegema?

Kevadel lõpetab keskkooli mu teine laps, kes astub Tartu ülikooli. Keskkooli ajal tööl käies on ta kogunud ühe õppeaasta raha juhuks, kui ühiselamu kohta ei peaks saama ning tuleb elada üürikorteris.

Ta on ka planeerinud, et otsib endale kohe Tartus töökoha, kuid samas tunnistab, et kuna tahaks õppida suurel hulgal õppekavaväliseid aineid, siis ilmselt ei ole aega õppimise kõrvalt tööl käia.

Minu lapsed ei ole erandid. Kuuldes teiste noorte plaane ja unistusi, on see tavaline muster. Minul on ainult kaks last ja ma ei ole üksikema. Aga kui sul oleks kolm või enam last ja sa kasvataksid neid üksi? Ja sinu laps ei saa valida, kas minna ülikooli kodulinna või mujale.

Minu ema ei saanud minna ülikooli, sest tal ei olnud raha. Mina pidin lõpetama oma esimese ülikooli kaugõppes töö kõrvalt, kuna vanemad kaotasid "erastamise" järel töö ning pidin oma kõrghariduse eest ise maksma.

Tunnen ennast alati kohutavalt halvasti, kui pean lastele selgitama, kui palju või vähe ma saan rahaga nende õpinguid toetada. Kuidagi ei tahaks, et nad sellepärast loobuks, sest tean, kui tähtis õppimine nende jaoks on.

Saan hakkama oma laste toetamisega Eestis ja ka Saksamaal seni, kuni pole õppemaksu. Küll aga ei saa ma seda võimaldada, kui ühe elamiskulud ületavad 500 eurot. Ja mul on tõsiselt kahju nendest peredest, kes majanduslikul põhjusel oma last Eestis üldse ülikooli saata ei saa.

Töö või abita ei saa

Kui rõhutatakse, et meil on tasuta kõrgharidus, siis jah, kui võrdleme USA, Suurbritannia või Norraga, siis nii on – meil ei ole üldiselt õppemaksu (kui ingliskeelsed õppekavad välja jätta). Samas aga hakkavad paljud tasuta õppekaval õppivad üliõpilased oma õppe eest maksma, kui nad õpingutega n-ö toppama jäävad. Süsteem ise on õige, aga kindlasti ei peegelda tasuta kõrgharidust.

Ülikoolid teevad tugevat turundust, et meelitada kõige tublimaid. Aga kui oled juba sees, siis on su enda mure, kas pead õppimiseks ja elamiseks tööl käima või toetab sind pere. Sest kulud ei ole ainult majutus ja toit – üliõpilane kulutab ka transpordile, riietele, ravimitele, õppevahenditele (näit arvuti).

Ülikool tahaks ka, et tudengid osaleksid üritustel nii Eestis kui välismaal. Näiteks Erasmusega välismaa ülikoolis käimine üks või kaks semestrit on kui mitte kohustuslik, siis sundivalt soovituslik.

Reklaamides viidatakse stipendiumile, aga kui see tegelike kuludega jagada, siis sageli tuleb ise mitusada eurot iga kuu juurde maksta, sest vaid mõnes riigis tagatakse vahetusõpilasele fikseeritud hinnaga ühiselamukoht.

Riigi tugi – õppelaen, vajaduspõhine toetus, tulemusstipendium – on pigem näiline. Midagi saab, aga ainult sellest ei piisa, kui sa ei õpi just kodulinnas. Õppelaenu saad (kui leiad käendaja või on tagatiseks kinnisvara) 2500 eurot aastas (alates 2019, enne oli 2000 eurot), st 208 eurot kuus: üks voodikoht kaheses ühiselamutoas maksab ca 130 eurot kuus (koos elektri ja vee tarbimisega).

On veel vajaduspõhine toetus 75–220 eurot, kuid tuginedes haridus- ja teadusministeeriumi 2018. aasta andmetele, saab enamik taotlejaid 75 eurot. Parimad üliõpilased saavad tulemusstipendiumi – 100 eurot kuus kümne kuu eest aastas. Taotlemine toimub iga semestri kohta eraldi ja kuna taotlejaid on palju, oleks sellega arvestada liiga julge.

Tavalisest perest pärit tubli üliõpilane võiks seega saada kuus 208 + 100 eurot. Jah, see oleks abiks, aga õppelaenu pead sa ju pärast lõpetamist ka tagasi maksma, koos intressiga.

Nii et tõsiselt mõtlev noor hindab, kas tal üldse on mõtet raisata aega õppelaenu taotlemisele või minna parem tööle. Ehk siis meie tasuta kõrgharidus tähendab, et ka riigi võimaliku toetusega ei ole vanemate abita või tööl käimata võimalik ülikoolis õppida.

Õigus haridusele, sh kõrgharidusele, on inimõigus, millele juurdepääs ei tohi sõltuda õppija majanduslikust staatusest, vaid ainult tema võimekusest. Et õigus kõrgharidusele on ka sotsiaalne õigus, on riigil tõesti võimalus seda ligipääsu piirata põhjusel, et tal pole raha, kuid seda vaid kaitstavate väärtuste võrdlemise kaudu ning sisuliste põhjendustega selleks, miks üht õigust piiratakse ja teist mitte. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: