Oktoobris avaldati riigikontrolli kõrgharidusreformi audit. Reform tõi endaga kaasa n-ö tasuta kõrgharidussüsteemi, millele sarnaseid praktikaid kohtab ka mujal Euroopas ja mille peamine eesmärk on tagada võimekatele tudengitele võrdne ligipääs hoolimata nende sotsiaal-majanduslikust taustast.

Auditi eesmärk oli hinnata mõningaid kõrgharidusreformi eesmärke, mida pandi paika seaduseelnõu seletuskirjas (erineva sotsiaalse taustaga inimesed leiavad tee kõrghariduse juurde ning alustatud õpingud viiakse kiiremini lõpuni; õppima asutakse suurema tööjõuvajadusega erialadele; kõrgkoolid on muutunud rahvusvahelisemaks; tagatud on kõrgkoolide rahastamise jätkusuutlikkus). Järgnevalt käsitlen neist kolme.

Erialavalikud ja tööjõuvajadused

Üks reformi eesmärke oli arvestada eelnevast süsteemist paremini tööjõuvajadusega ja majanduse potentsiaaliga.

Seejuures viitab audit tsitaadile reformi eelnõu seletuskirjast: "Prioriteetsete valdkondade määratlemine ja nendesse riigieelarveliste kohtade loomine ei ole taganud nendes valdkondades piisavalt lõpetajaid. Tegevustoetuse süsteem kombineeritult prioriteetsete valdkondade stipendiumitega loob praeguse jäiga pearahapõhise rahastamissüsteemi ja üldise akadeemilisel edukusel põhineva õppetoetuste süsteemiga võrreldes paremad võimalused riiklikult olulistes valdkondades otsuste mõjutamiseks".

Seega oli kõrgharidusreformi eesmärgi saavutamine mõeldud läbi motiveerivate stipendiumite (kuigi tegelikkuses on palju tehtud ka stipendiumitele lisaks, näiteks õpetajaametit propageerivad algatused).

Kuna auditi järeldused on tehtud õppekava gruppide pealt, mitte erialaselt (näiteks mõne eriala puhul saab stipendiumit vaid magistriõppes, aga bakalaureuseõppes mitte), siis on täpsemalt stipendiumite mõjusust kohati raske hinnata. Varasemad uuringud on aga välja toonud stipendiumit saavate üliõpilaste väiksema katkestamise ja kiirema lõpetamise.

Prioriteetsed erialad on paratamatult spetsiifilised ja gümnaasiumi lõpetanud noorelt on ebarealistlik oodata teadlikkust geotehnoloogia, tehnotroonika või hajaenergeetika erialadest ning võimalustest.

Seega ei saa järeldada, et tööturu vaatest tingitud probleemid on kõrgharidusreformi puudujäägid, vaid kogu haridussüsteemi omad. Vastava soovituse audit ka teeb ja viimastel aastatel on haridus-ja teadusministeerium ka vastavaid muudatusi planeerimas.

Teha riigi jaoks "vajalike" erialade populaarsusest järeldust, et tasuta kõrgharidus ei tööta, näitab eelkõige seda, et ei teata tausta, millises olukorras olime siis, kui reformi tegema hakati.

Praeguse süsteemi muutmine tasulise(ma)ks toob kaasa eriala valikute aspektist rajasõltuvuse - olukorra, kus tudengi kodune taust määrab senisest suuremal määral, mida ta õppima läheb (kui üldse).

Tegelikult on praegugi võimalik näha erinevusi õppevaldkonna ja sotsiaal-majandusliku tausta vahel¹, kuid eestikeelse tasuta täiskoormus õppesüsteemi muutmisel tugevneks antud seos veelgi.

Sellele lisaks tooks tasuline kõrgharidus kaasa ka teisi negatiivseid aspekte, näiteks ligipääsetavuse vähenemise, kõrghariduse kaubastumise ja senisest suurema ajendi minna kõrgharidust omandama välismaale, millest on Eesti Üliõpilaskondade Liit kirjutanud ka varasemalt.

Ligipääsetavus ja lõpetamise soodustamine

Audit toob välja, et õpingute katkestamine on vähenenud ja nominaalajaga lõpetamine paranenud. Kui 2014. aastal lõpetas nominaalajaga 44 protsenti üliõpilastest, siis 2018. aastal 51 protsenti. Katkestamiste määr on kõikide õppeastmete arvestuses reformieelse 2012. aasta 16,8 protsendilt kahanenud 14 protsendini 2017. aastal.

Samuti on katkestamiste määr langenud ka stipendiumite ja vajaduspõhiste toetuste saajate seas. Tegemist on vaieldamatult positiivsete edasiminekutega ning loodetavasti ka selline trend jätkub.

Samal ajal ei tohiks näitajaid nagu eriala valiku muutmist, õpingute (ajutist) katkestamist või üle nominaalaja õppimist vaadelda ainult negatiivsetena.

Kui ühelt poolt võib eriala vahetamine või katkestamine näidata valesti valitud eriala, mida saab vähendada aidates ülikooli astujatel teha teadlikumaid karjäärivalikuid, siis teisalt võib katkestamine olla põhjustatud õpimotivatsiooni langusega, mis on põhjustatud näiteks hüppest karjääriredelil.

Nominaalaeg on aga rahastusmudeli jaoks välja mõeldud näitaja, mis ei pruugiks õppimise vaatest üldse oluline olla. Lisaks mõõdetakse nominaalaega mitte individuaalselt, vaid sisseastumise aja järgi, mistõttu võivad nominaalaega ületavad "pahad" üliõpilased olla need, kes käivad ajateenistuses ja osalevad välismobiilsuses või teevad õpingutesse pausi väikelapse hooldamiseks.

Seega ei ole tegemist näitajatega, mis ilmtingimata üliõpilasele endale või kasvõi Eesti riigile, midagi halba tähendaksid, vaid pigem rahastuse jaoks välja mõeldud mõõdikutega (mille peamine tingimus on see, et neid saab mõõta).

Vägagi murelikuks tegev on aga fakt, et kõrgharidusreform pole suutnud kõrgharidusse tuua suuremal määral nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga üliõpilasi. Murelikuks tegev, kuid mitte üllatav, arvestades, et kõrghariduse omandamine on küll õppemaksust suuremal määral vaba, kuid äraelamine maksab ka tudengiks olemise ajal.

Kui 2013. aastal loodi vajaduspõhine toetus (ja eritoetus), siis oli see eelnevast vaid tulemuste põhjal jagatavast stipendiumi süsteemist suur edasiminek. Samal ajal pole 2013. aastast toetuste määrad suurenenud ning toetussüsteemile ligipääsetavust takistavad ka mõningad toetuse jagamise tingimused. Sellele lisaks ei paku üliõpilastele tuge ka õppelaenusüsteem oma naeruväärselt kõrge intressi ja kahe käendaja nõudega.

Saame ka välja tuua grupi, kelle jaoks kahtlemata on reformijärgne olukord kõrghariduse omandamiseks ligipääsetavam.

Kuigi kõrgharidusreform ei ole siinkohal ainus muutuja, siis aasta-aastalt on tõusnud erivajadusega üliõpilaste arv kõrghariduses - seda näitavad nii Eurostudenti andmed, kui ka erivajadusega üliõpilastele mõeldud stipendium, mida näiteks 2015/2016 õppeaastal jagati 219 üliõpilasele ja 2018/2019 õppeaastal 308 üliõpilasele².

Kuigi erivajadusega üliõpilaste seas on kahtlemata palju neid, kes oleksid saanud ka reformieelses olukorras riigieelarvelisele kohale ja kohati pakkusid kõrgkoolid erivajadusega sisseastujatele ka eritingimusi, siis üldine tasuta õpe muudab erivajadusega õppija jaoks kõrghariduse omandamise otsuse riskivaba(ma)ks.

Arvestades, et puuetega inimeste hulgas on kõrgharidusega inimeste osakaal üle ühe kolmandiku väiksem, kui puueteta inimeste hulgas ³, siis on antud trend kõrghariduses eriti oluline nii erivajadusega inimestele endale, kui ka riigile ning ühiskonnale.

Kõrghariduse rahastamine ja rahastuse jätkusuutlikkus

Riigikontrolli audit tõdeb õigesti, et riik on endale võtnud kohustuse kõrgharidusõpet ülal pidada, kuid ei ole seda täitnud. See omakorda on pannud kõrgkoolid meeleheitlikku olukorda, et ainus käega katsutav lahendus tundub tasuline kõrghariduse taastamine.

Kuigi riigikontroll ei saa võtta poliitilist vastutust ja öelda ette, millisesse suunda peaks siinkohal kõrgharidussüsteem liikuma, siis Eesti Üliõpilaskondade Liit saab. Meie nägemuses ei suudaks tasuline kõrgharidus Eestis tagada hariduse ligipääsetavust, mis on ühelt poolt moraalne ja teiseks ühiskonnale vajalik, vältimaks kihistuse suurenemist.

Kuna rahastuse teema on keeruline ja nüansirikas, siis ei ole meil ehk mõtet igat auditis välja toodud kitsaskohta ja soovitust kommenteerida. Siiski tõstaks esile auditis välja toodut - kõrgharidusrahastuse tulemusrahastamise osa ei ole mõistlik finantskomponent, kui ainus viis, kuidas seeläbi rahastust kasvatada, on loota teiste kõrgkoolide "ebaõnnestumisele".

Kõrgharidusrahastus peaks olema kõrgkooli jaoks seotud nii elukallidust arvestava baasrahastuse kui ka tulemusrahastusega, mis poleks pelgalt senise (väikese) poti ümberjagamine, vaid reaalne võimalus eesmärkide täitmisel lisaraha saada.

Kokkuvõtteks

Oleme riigikontrolli välja toodud kitsaskohtade ja soovituste paljuski nõus ning rõhutaks, et rahastusega seonduv on muutunud juba kõrgkoolide ja erialade ellujäämisküsimuseks. Samas ei ole auditi näol tegemist terviklikult reformijärgse analüüsiga, sest reformi eesmärkide täitmiseks seatud meetmeid pole täielikult rakendatud. Seetõttu tuleb reformiga edasi liikuda.

EÜL-i hinnangul on ligipääsetavuse aspektist veel vara põhjapanevate järelduste tegemiseks. On oluline, et ennatlike järelduste tõttu ei langetataks kaalutlemata otsuseid, millel oleks negatiivne mõju juba saavutatud ligipääsetavuse tasemele.

Meie kõrgharidussüsteem on hapras seisundis - seetõttu tuleb teha teadlikke otsuseid, et saaksime ajas liikuda reformile seatud eesmärkidele lähemale ning jätkata tegevustega, mis on juba positiivseid muutuseid endaga kaasa toonud.