Riigikontroll keskendus auditis "Kõrgharidusreform ja tööjõuvajadused" sellele, kas 2013. aastal rakendunud kõrgharidusreformi järel on kõrgharidusvaldkond soovitud suunas muutunud - kas on paranenud ligipääs kõrgharidusele ja kas haridussüsteem arvestab rohkem tööjõuvajadustega.

Auditi tulemusel selgus, et muutus on ainult osaline. Kõrgkooli astunute osakaal erinevate sotsiaalsete rühmade hulgas on jäänud peaaegu samaks. Kuna reform algas ajal, mil potentsiaalseid õppimaasujaid oli aasta-aastalt vähemaks jäänud, kahanes ka kõrgkooli astujate absoluutarv aastatel 2008-2018 umbes 17 000 üliõpilaselt 13 000 üliõpilaseni.

Sotsiaalselt kõige keerulisemas seisus oleva kahe rühma, registreeritud töötute ja toimetulekuraskustes inimeste vastuvõtt kõrgkooli on kasvanud võrdlemisi vähe. Palju pole muutunud ka nende inimeste hulk, kes on pärit toimetulekutoetust saanud leibkonnast ja läinud kõrgkooli: 2012. aastal oli neid 286, mullu aga 362.

Üliõpilaste töötamine ei ole reformi järel vähenenud - 2013. aastal töötas regulaarselt 50 protsenti ning ajavahemikul 2016-2018 keskmiselt 53 protsenti üliõpilastest. Eurostudenti uuringu järgi on töötavaid üliõpilasi Euroopa Liidu riikidest Eestist rohkem ainult Saksamaal.

Riigikontrolör Janar Holm ütles ERR-ile, et üliõpilaste töötamine pole probleem, kuid muutub probleemiks, kui töötamine hakkab õppimist segama või töötatakse seepärast, et muidu ei tulda toime. Audit näitas ka seda, et töötavate üliõpilaste tulemuslikkus õppes pole sugugi halb.

"Arvan, et tasub küll küsida, kas õppetoetussüsteem annab üliõpilasele tegelikult võimaluse rahulikult õppetööle keskenduda. Iseenesest ei tule töötamine tulevikus tööturule minevale inimesele kunagi kahjuks ," lisas riigikontrolör.

Kuna keerulise sotsiaalmajandusliku olukorraga inimeste juurdepääs kõrgharidusele ei ole eriti paranenud, peaks haridusministeerium Holmi sõnul hindama, kas nad on olukorraga rahul või võiks seis parem olla.

"Hinnangutega tuleb muidugi ettevaatlik olla. Võib-olla kui kõrgharidusreformi poleks olnud, oleks olukord veel hullem," tõdes ta.

Reformi järel ei ole kasvanud üliõpilaste vastuvõtt nendele erialadele, mille spetsialiste on tööjõuturul enim puudu. Ehkki riik on kindlaks määranud erialad, mille spetsialiste on eriti juurde vaja, vastab neist 13 õppekavagrupist riigi ootustele vastuvõtt vaid IKT, meditsiini ja tervishoiu valdkonnas.

Lisaks toob audit välja, et kõrgharidusreformiga võttis riik vastutuse kõrgkoolide ülalpidamise eest, kuid pole selge, milline on kõrghariduse tegelik rahastamisvajadus. Kõrgkoolid ise ei pea enda rahastamist praegustel tingimustel kestlikuks ning probleem on õppejõudude palk.

Seoses reformiga kasvas ülikoolidele eraldatud raha tunduvalt: kui 2012. aastal läks kõrgkoolidele kokku 87,3 miljonit eurot, siis eelmiseks aastaks oli see summa jõudnud 143,9 miljoni euroni.

Audit sedastab, et kuna kõrgkoolide rahastamisandmed ei ole võrreldavad ega läbipaistvad, ei ole võimalik saada täielikku ülevaadet, kui palju on kõrghariduse jaoks raha vaja. Läbipaistmatuse üks põhjus on näiteks see, et õppetegevuse kulude eristamine teadustegevuse kuludest on suuresti hinnanguline.

"Rahastamisega pole ju peaaegu keegi rahul. Tõepoolest, kõrgkoolid said pärast reformi oluliselt raha juurde. Nüüd on lisarahastamine takerdunud ja ülikoolid viitavad sellele, et õppejõudude palgad jäävad juba alla üldhariduskoolide õpetajatele. /.../ Haridusministeerium ja kõrgkoolid peaksid selgemalt vaatama kõrgkooli numbreid ja rääkima sellest, kui palju ja kust on raha puudu ning võtma ühise positsiooni, kas meil on dubleerimist või ei ole," rääkis Holm.

Samas tõi audit välja ka positiivset, näiteks on õpingute katkestamine vähenenud ja nominaalajaga lõpetamine paranenud. Kui 2012. aastal katkestas õpingud ligi 17 protsenti tudengeist, siis viis aastat hiljem oli see arv kahanenud 14 protsendini.

Nominaalajaga lõpetamine on paranenud esimeses ja teises õppeastmes, kuid halvenenud doktoriõppes. Ka on kasvanud sisseastujate arv peaaegu kõigis õppekavagruppides, kus tudengid saavad erialastipendiumit.

Välisüliõpilaste vastuvõtt on 2012.-2018. aastal kolmekordistunud ja sellele on kaasa aidanud uute ingliskeelsete õppekavade avamine pärast reformi.

Riigikontroll soovitas haridusministeeriumil koostöös kõrgkoolidega hiljemalt 2020. aasta jooksul välja töötada arvestuslikud alused ja finantsmudel, millega saaks kõrgkoolide rahalist seisu võrrelda. Selle põhjal saaks omakorda välja selgitada, kas ja millistel tingimustel on eri kõrgkoolide rahastamine jätkusuutlik.

Lisaks soovitas riigikontroll vaadata üle erialastipendiumite loendi ja laiendada stipendiumi maksmist eelkõige erialadel, mille spetsialistidest on suurim puudus.

"Teine asi on erialad, mille järele valjuhäälne nõudlus, aga maksujõudu pole - palgad on madalad ja töökohad tekivad potentsiaalselt tulevikus. Me ei saa noortele midagi ette heita, kui nad teevad valikud huvi, aga ka perspektiivi järgi. Madalaid palku ei ole võimalik lahendada kõrgharidussüsteemis, see tuleb lahendada laiemalt," tõdes riigikontrolör.

Haridusministeerium ei ole kõigi auditi hinnangutega nõus

Haridusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse asekantsler Indrek Reimand ütles, et võib-olla on veel vara kõrgharidusreformi kõiki oodatud tulemusi hinnata, kuid ministeeriumi järgi on reform suuresti oma eesmärgi täitnud.

"Tõepoolest, töötavate tudengite arv ei ole langenud, aga päris kindlasti on kõrgharidussüsteem muutunud õiglasemaks ja ka kättesaadavamaks. Me ei nõustu sellega, et see ei ole muutunud kättesaadavamaks, ega ka mõne teise riigikontrolli hinnanguga, näiteks et õppe vastavus tööturu vajadusele ei ole paranenud," lausus ta.

Reimand selgitas, et reformiga püsitatud eesmärk oli vähendada katkestamist ja parandada nominaalajaga lõpetamist.

"Need on päris kindlasti saavutatud. Kindlasti on ka tööturu vajadustele vastavus paranenud. Oodata on veel muutusi, kuna näiteks praegu kokku lepitud halduslepingud ei ole veel kuigi palju mõju avaldanud," rääkis asekantsler.

Auditis tehtud ettepanekuga vaadata üle erialastipendiumite loend oli ta põhimõtteliselt nõus ja märkis, et siis tuleb vaadata, milliseid erialasid on vaja toetada. Erialastipendium on üks meede üliõpilaste valikute suunamiseks, kuid see sõltub Reimandi sõnul riigieelarve võimalustest. Ta märkis, et praegu makstakse erialastipendiumeid õpetajakoolituses ja niinimetatud nutika spetsialiseerumise valdkondades. Need valdkonnad tuleb üle vaadata ja mõelda, kas niisuguseid stipendiume oleks vaja ka mõnes teises valdkonnas.

Asekantsler rõhutas, et kõrgharidus vajab kindlasti lisaraha. Ta lisas, et kui auditis öeldakse, et vaja mineva raha suururs on ebaselge, siis peegeldab see hinnang lihtsalt erinevaid arvamusi, küll aga on enam-vähem kõik ühel nõul, et lisaraha on tarvis.

"Viimasel ajal ei ole kõrghariduse rahastamine kahjuks suutnud kaasas käia eri kulude kasvuga, sealhulgas näiteks õpetajate palgatõusuga, mis tähendab, et õppejõudude palga konkurentsivõime on langenud. Seetõttu vajab kõrgharidus päris kindlasti lisaraha," ütles Reimand.

Tema sõnul ei muuda audit kindlasti ministeeriumi poliitikat radikaalselt, kuna enamik välja toodud probleeme on teada, ehkki kõigi hinnangutega haridusministeerium ei nõustu. Kindlasti aga arvestatakse auditi tulemustega ka praegustes haridusstrateegia aruteludes.