Eleri Pilliroog: kuidas tappa (kõrg)haritud Eestit? ({{commentsTotal}})

Eleri Pilliroog
Eleri Pilliroog Autor/allikas: Kretel Kuusk

Me ei soovi praeguses rahastusolukorras isegi mitte kaaluda muid variante riiklikult rahastatud kõrghariduse kõrval. Samal ajal argumente, miks kõrgharidus peaks olema riiklikult rahastatud, on palju, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juht Eleri Pilliroog.

Olukord kõrghariduse rahastuses on ajanud ülikoolid meeleheite äärele. Mittetulundusühinguna mõistame ülikoole - halb tunne on oma töötajatele konkurentsiolukorrast madalamat palka maksta ning kaotada päev-päevalt noori teadustöötajaid erasektorile pelgalt palganumbrite erinevuse pärast.

Arusaadavalt otsivad paanikalaadsest olukorrast tingituna ülikoolid karvaseid ja sulelisi võimalusi, et kõrgharidusrahastust suurendada. Võtame korraks aga hetke, et avatult neid ideid ja nendega kaasnevat analüüsida.

Stsenaarium 1: 1000-eurone üldine õppemaks

Põhiliselt Tartu ülikooli poolt välja pakutud 1000-eurone õppemaksu idee võib algselt tunduda üsna kõbus. Pealtnäha ei tundu summa suur ja rektorite nõukogu hinnangul väldiks üldise õppemaksu kehtestamine ka n-ö diplomi ostmise varianti.

Eeldades, et üliõpilaste hulk jääks suures mahus samaks ja 1000 eurot peaks tudeng maksma aastas, mitte semestris, siis võiks see tähendada kõikide ülikoolide peale kokku ligikaudu 30 miljonit eurot lisaraha.

Mis siis juhtuks? Nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga tudengite olukord halveneb veelgi.

Vajaduspõhisele õppetoetusele kvalifitseerub ca 20 protsenti tudengkonnast1, st tema pere sissetulek inimese kohta on alla suhtelise vaesuspiiri. Maksimaalselt saab õppetoetust saada 220 eurot kuus.

Kuidas peaks tudeng leidma kuus 100 eurot juurde, et õppemaksu maksta - 20 protsenti kõige madalamate sissetulekutega üliõpilasi omavad igakuiselt kuni 212€2. Suure tõenäosusega tähendab see umbkaudu 8000 tudengile barjääri kõrghariduse omandamisel ja reaalsuses on tudengeid, kelle jaoks on 1000-eurone õppemaks kõrghariduse omandamisel takistuseks, veel rohkemgi.

Riigi kui rahastaja vastutus hajub

Alguses võib riigi ja ülikoolide kokkuleppe järgi eksisteerida samaaegselt kaks rahastustallikat: üks riigi tegevustoetus ning teine eraraha ehk üliõpilastele kehtestatud õppemaks.

See tähendab aga, et vastutus kõrghariduse rahastuse eest on hajutatud. Niivõrd olulise hüve nagu haridus puhul on vastutuse hajumine ohtlik. Ajal, kui raha on vähe, juhtub tõenäoliselt see, mida oleme näinud teistes riikides - riik raha kõrgharidusse ei leia (ei ole ju ainuvastutust) ja ülikoolid tõstavad järjest kulude katmiseks õppemaksu.

Sarnaselt juhtus Suurbritannias, mis on viinud algse 1000£ õppemaksu nüüd juba ligikaudu 10 000 naelano aastas. Isegi kui seadusesse kirjutatakse ülikoolide õigus võtta vaid 1000-eurost õppemaksu (mis on ebatõenäoline sõnastus ja piirang), viib see n-ö libeda teeni, mis võib muutuda nii uue poliitilise kursi, kui ka lihtsalt majanduskriisiga.

Kui selles artiklis arutame selle üle, mis saab 1000-eurose õppemaksu ajal, siis suurema õppemaksu juurde jõudmisel maadleme mitmeid kordi suuremate probleemidega, kui haridusest saab eliidi taaskehtestamise vahend ja ühiskonna areng jääks ebavõrduse suurenemise taha ainuüksi haridusbarjääride tõttu.

Lisaks ei tule 1000-eurose õppemaksu kehtestamine riigile ilma lisakulutusteta, sest tasulise kõrghariduse idee juurde käib alati kõlava loosungina korralik tugisüsteem ehk näiteks toetused ning õppe- ja elamiskuludega vastavuses olev õppelaen.

Arvestades, milline on täna toetuste maht ja milline on õppelaenu süsteem Eestis, vajaks see tõenäoliselt riigilt suuremat rahasüsti kui 1000-eurosest õppemaksust loodetav lisatulu.

Praegu kulub riigil vajaduspõhise õppetoetuse peale ligi 10 miljonit eurot aastas. Samal ajal lonkab toetussüsteem vähemalt üht, kui mitte mõlemat jalga.

Kehtiva süsteemi alusel ei saa toetust keskmist sissetulekut teeniva vanemaga alla 25-aastane tudeng olenemata sellest, kas vanem teda toetab või mitte. Samuti on toetussummad püsinud 2013. aastast alates muutumatuna, mil süsteem loodi.

Sellest tulenevalt on enamusele toetusele kvalifitseeruvatele tudengitele toetussummaks 75 eurot kuus. Toetuse jagamise süsteem ei arvesta üliõpilaste kulutustega. 75 eurot lisaraha võib mõnda Tartust pärit vanemate juures elavat tudengit õppevahendite ostmisel tõesti aidata, kuid üliõpilane mõnest kaugemast Eesti nurgast selle rahaga ära ei ela.

Lisaks võib välja tuua, et kuigi toetust makstakse kümme kuud aastas, siis sissetulekute hulka, mille järgi toetust arvestatakse, võetakse ka ülejäänud kahel kuul teenitu, seega võib hästitasustatav suvetöö tudengi jaoks tähendada toetussumma vähenemist või suisa ilma jäämist.

Need loetletud probleemid eksisteerivad ka praegu, n-ö tasuta kõrghariduse ajal, kuid juhul, kui kehtestataks üldine õppemaks, süveneksid antud probleemid veelgi.

Haridus- ja teadusministeerium on arvutanud, et kui viia tudengi vanematest eraldi sissetuleku arvestamise piir 20 eluaasta peale, nõuaks see riigilt lisaks 16 miljonit eurot. Lisaks peaksid toetussummad tõusma vähemalt nii palju, et katta 1000-eurone õppemaks, mis tähendaks lisanduvad ligikaudu kaheksa miljonit eurot kulu aastas.

Odav ei ole ka korraliku laenusüsteemi loomine. Praegune õppelaen Eestis on riikliku garantiiga tagatud pangale, mitte tudengile. Seega on praeguses süsteemis õppelaenu kulu riigile see, mida tudengid ja nende käendajad algselt pangale maksta ei suuda ning kuna õppelaenu võtavad vähesed, on kulu riigile minimaalne.

Olukorras, kus tekib õppemaks, peab korralik õppelaen olema üliõpilasele (mitte pangale) garanteeritud, madala intressiga ja paindlike tagasimakse võimalustega.

Seega poleks pankadel enam tõenäoliselt huvi õppelaenudega tegeleda - selle kohustuse peaks enda peale võtma riik. See omakorda tähendab iga-aastast kulu tasumata laenude näol, kuid ka suurt "stardikulu" õppelaenude väljaandmiseks süsteemi algusajal.

On raske ette kujutada, et olukorras, kus õpetajaid otsitakse tikutulega taga, küsitaks õpetajaks õppimise eest õppemaksu. Selliseid erialasid on veel, mille järgi on riigil baasvajadus, kuid mille lõpetaja tulevane sissetulek muudaks õppemaksu eest eriala õppimise äärmiselt ebaatraktiivseks.

Seega peaks süsteem garanteerima riikliku õppemaksu tasumise teatud prioriteetsetel erialadel, mis muudaksid õppemaksu kehtestamise riigile veelgi kallimaks (või ülikoolidele vähem tulusaks).

Kui juba praegu on teatud erialad (ja isegi ülikoolid) tõenäolisemad valikud vaid majanduslikult hästi kindlustatud tudengitele, siis õppemaksu kehtestamisel hakkaksid üliõpilaste valikud veelgi suuremal määral sõltuma nende majanduslikust taustast.

Kui nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga tudengite jaoks on välismaale õppima minek riskantne ja samuti kehvasti ligipääsetav, siis hästi kindlustatud peredest pärit tudengite jaoks muudaks Eestis õppemaksu kehtestamine välismaal õppimise atraktiivsemaks.

Seega määraks üldise õppemaksu kehtestamisel sotsiaal-majanduslik taust mitte ainult eriala valikut või otsust üldse õppida, vaid suunaks ka rohkem üliõpilasi välismaale.

Arvestades, et praegu välja pakutud üldise õppemaksu lahendus on n-ö kriisilahendus olukorras, kus riik kõrgharidusrahastust suurendada ei soovi, puudub Eesti Üliõpilaskondade Liidul igasugune usk sellesse, et õppemaksu kehtestamisel ka sotsiaalsed garantiid läbi vaadatakse ja loodaks turvavõrk nõrgema sotsiaal-majandusliku taustaga tudengitele.

Me ei soovi praeguses rahastusolukorras isegi mitte kaaluda muid variante riiklikult rahastatud kõrghariduse kõrval. Samas argumente, miks kõrgharidus peaks olema riiklikult rahastatud, on teisigi.

Stsenaarium 2: ootame-vaatame

Mis juhtub, kui me mitte midagi ei tee? Riik raha ei leia ja jätab ülikoolid omapead. See tähendaks Eesti kõrgharidusele ja teadusele järjest suurenevat inimeste kadu ning seda nii akadeemilise personali kui üliõpilaste näol.

Juba praegu on Eesti noortel teadusmaailmas keeruline näha perspektiivi, kuid eelarve iga-aastase stagneerumisega jõuame lõpuks selleni, et ülikoolis õpetamine on üksikute entusiastide initsiatiiv ja vastutus lasuks suurel osas neil, kes mujal rakendust ei leia.

Meie õppejõud väärivad paremat. Suhtelise väheneva rahastuse tingimustes saavad ülikoolid võtta vastu vähem üliõpilasi (vähemalt tasuta õpetavatele eestikeelsetele erialadele) pakkudes neile vähem valikuid, vähem kontakttunde ja lõpuks leppides keskpärasusega.

Arvestades seda, milline riik me olla soovime ja millises arenguetapis oleme, ei peaks me laskma juhtuda kummalgi stsenaariumil.

Jah, riigieelarveliselt tagatud kõrgharidusel on omad miinused ja praegusel süsteemil on loogikavigu, kuid Eesti riigil ja Eesti ühiskonnal pole üleliigseid inimesi, keda ohvriks tuua - meile on vajalik, et igaüks meie hulgast saaks end teostada ja sihtida nii kõrgele kui võimalik.

Ja seda mitte ainult majanduslikust väljavaatest või individualistlikust eduperspektiivist - tegelikult on kõrgharitud inimesed riigile igas mõttes kasumlikumad ja majanduslikust perspektiivist kaugemale vaadates ka paremad kodanikud - ühiskonda paremini lõimunud, parema tervisekäitumisega ja tunnetavad oma rolli demokraatias3.


Toimetaja: Kaupo Meiel



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: