Lauri Vahtre: tabamatu Voldemort ja valvsad siblikud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lauri Vahtre.
Lauri Vahtre. Autor/allikas: IRL

Inimene on teadupärast kariloom ja ükski kari ei püsiks koos, kui kõik selle liikmed ihkaksid olla juhid, kirjutab Lauri Vahtre.

Möödunud sajandi üks tuntumaid mõtlejaid Michel Foucault juurdles palju võimu ja võimuiha üle, jõudes lõpuks välja pehmelt öeldes veidrusteni, kui hakkas nägema võimuiha enam-vähem kõikjal – igasuguses õpetamises, mistahes tõeotsingus, kõigis valitsemissüsteemides ja kõigis tekstideski, loomulikult peale iseenda omade.

Selline redutseeriv – või otse öeldes eksitavalt lihtsustav – visioon sai kõigist oma loogikavigadest hoolimata kiiresti populaarseks ja on populaarne tänini. Võimujanuga on väga mugav sildistada mistahes teise tee, teise lahenduse, teise korralduse otsimist; lõpuks kõike ja kõiki, kes ei meeldi.

Seda enam, et väga sageli ongi tegemist võimujanuga. Või siis siira heasoovi, idee, arusaama, veendumuse või põhimõtte ja võimuiha seguga. Üks ju ei välista teist. Mõni tegutseb selleks, et võimule saada, mõni pürib võimule, et tegutseda. Kuid enamasti käivad need asjad koos.

Ilmselt naudib absoluutne enamus inimesi tõesti võimu, kui see neile sülle kukub, aga väide, et kõiki ajendab võim, ei pruugi sellegipoolest tõele vastata. Tundub, et enamik inimesi ei soovigi võimul olla ja võimu teostada, vaid nad soovivad olla võimu lähedal. Võib-olla on see õppinud psühholoogi jaoks triviaalsus, kuid laiema publiku hulgas selline arusaam eriti levinud ei ole.

Ent tõepoolest. Inimene on teadupärast kariloom ja ükski kari ei püsiks koos, kui kõik selle liikmed ihkaksid olla juhid. Püüdes olla kujundlik: et meister saaks voolida savist tellise või taiese, peab olema kõigepealt savi.

Loomulikult on karjalaadne sootsium palju keerulisem kui savikamakas voolija käes.

Täisväärtuslikus karjas peab olema palju muudki: A-liidrile peab olema varumees B-liidri näol, lisaks terve parv latentseid liidreid, kes hädaolukorras suudavad ülesande kõrgusele tõusta, siis peab olema liht- ja tõsimeelseid käsutäitjaid, usinaid töörügajaid, vajalikud on (mingil määral) isegi urgitsejad ja virisejad, muidu loodus neid nii järjekindlalt ei sigitaks.

On vaja pilli- ja pullimehi, mõistuse- ja tundeinimesi, innustujaid ja kahtlejaid. Ja kindlasti on vaja kaasalööjaid. Kui tegemist on väärikate inimestega, siis nimetame neid mõttekaaslasteks, jüngriteks, entusiastideks ja aktivistideks. Kui pahelistega, siis kaasajooksikuiks, orjahingedeks, pugejateks, jupijumalateks ja muidu tõbrasteks.

Peter Pettigrew alias Siblik

Kunst ja kirjandus on sellist inimtüüpi täis. Kasvõi rotinäoga Peter Pettigrew alias Siblik Harry Potteri saagast, kui haarata esimese pähetuleva näite järele. Selline olend ei taotle võimu, vaid otsib isandat.

Ta tahab ennast võimu paistel soojendada nagu rauk kamina ees. Mitte ise olla tuli, vaid mõnuleda selle kiirguses, tunda end turvaliselt. Ta naudib võimalust teisi alandada, piinata, kiusata. Miks mitte ka tappa, kui isanda soosing nii kaugele ulatub.

Kui on tegemist suure karjaga, tekib siblikutel isekeskis hierarhia. Kõige tipus on üks ja ainus, nagu näiteks Stalin, tema jalge ees esimese astme orjad nagu Molotov, Võšinski, Ždanov või kümned teised, neil omad orjad ja nii edasi, kuni päris alla välja.

Pole vaja ennast petta – meis kõigis on olemas see instinkt, mis käsib endast tugevamaga hästi läbi saada. See on inimlik. Kuid see ei tee meid kõiki ühesugusteks ega üheväärseteks. On siiski meie enda teha, kelle me endale eeskujuks ja juhiks (kasvõi mõttes) valime. Ja siit võrsub suur erinevus.

Siblikute rohkus on viimaste aastakümnete üks suuremaid üllatusi. Uskumatult palju leidub inimesi, kelle alateadvuses lehvib loosung: "Otsin türanni!" Türanni, kellele kuuletuda, kelle käske täites olla julm, sallimatu ja vägivaldne.

Te vaadake tänast läänemaailma. Stalinit ei ole, Võšinskit ka mitte, aga nõudlus nende järele on suur. Ja siin ei pea ma silmas (üksnes) nõndanimetatud parempopuliste, keda pidevalt süüdistatakse diktatuuriihaluses, vaid vähemalt samavõrra vastasleeri esindajaid, kes täiesti edukalt on asunud looma stalinismi ilma Stalinita.

Peab olema kurt ja pime, et mitte näha seda hirmuõhkkonda, milleni avatud, demokraatlik ja salliv Lääs on jõudnud. End kõige eesrindlikumaks pidavates ühiskondades on Orwelli 1984. aasta juba peaaegu käes.

Ära mõtle, ära ütle

Mida ma silmas pean? Peaasjalikult kohtupraktikat ja ametlikku õigusmõistmist kõige laiemas mõttes. Populaarne (ja ka skandaalne) Kanada hokikommentaator Don Cherry vallandati selle eest, et ta julges kritiseerida Kanada immigrante, kes – tema sõnutsi – küll tarbivad Kanada hüvesid, kuid kellel on kahju paarist dollarist, et osta endale veteranide mälestuspäeval punast mooni kujutav rinnamärk.

Don Cherry meenutas, et see märk avaldab austust neile, kes riskisid oma eluga või ohverdasid selle nendesamade hüvede nimel, mida teiste hulgas tarbivad ka immigrandid. Selline mõtteavaldus kuulutati diskrimineerivaks ja ründavaks ning ta kaotas töö. Kas ei tule tuttav ette? Hooletu väljend ja Siberisse sõit. Selliste lugudega võiks täita terve raamatukogu.

Oleme neid juhtumeid küllalt näinud Eestiski. Näiteks kasutas Urmas Reinsalu kirjandusklassikast laenatud väljendit "kanakarja kambakas". Selles ei olnud midagi valesti, väljend oli asjakohane, kuid sellegipoolest mõnitati ministrit avalikkuse ees pikalt, hoolimata tema korduvatest vabandustest, mis olid tegelikult tarbetud.

Kuid sõnum oli saadetud: kes vale sõna ütleb, pekstakse läbi. Olgu see või piiblitsitaat, nagu Soomes hiljuti tõestati. Ja pekstakse läbi nimelt kambaka korras, sest kui inimene on karjaloom, siis siblik on kambaloom.

Hiljuti sai oma jao Riina Solman, kes tegi täiesti süütu kõrvalmärkuse, mis fanaatikud marru ajas. Vastaspoole otsene laim jääb seevastu karistamata, sest see on poliitiliselt korrektne ja järelikult polegi laim. Lühidalt: ära mõtle, ära ütle.

Tõdemus "rassid on olemas" teeb teid neegriverd janunevaks rassistiks, "vahel võib lapsele näppude pihta lüüa ka" näitab, et olete sadistlik lapsepeksja. "Võttis naise, läks mehele" – nii kõneleb meesšovinist, kes tahab naised pliidi külge aheldada. Kõige kindlam ongi ahistamissüüdistus. Süüdistatavat tabab viivitamatu põlgus ja kodanlik hukkamine; kas ta ka tegelikult süüdi on, ei oma erilist tähtsust.

Kes tegi? Ise tegi. Stalini ajal tuli enne Voldemort ja puhus siblikuile elu sisse. Tänapäeva läänemaailmas on vastupidi. Siblikud toodavad endasarnaseid, oodates Voldemorti.

Võib-olla teda käegakatsutaval kujul ei tulegi, piisab vaid, kui olemasolevat kollektiivset psühhoosi tagant õhutada. Nii palju on veel keskealisi tüsenevaid valgeid mehi, keda liistule tõmmata. Nõiaprotsesse ja kristallöid me veel näeme, enne kui see kõik selleks korraks läbi saab. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: