Majandus- ja kommunikatsiooniministeerium plaanib muuta avaliku teabe seadust selliselt, et tekiks võimalus anda AI-agentidele oma kood ja need registreerida riiklikus andmekogus. Tehisaruagendid on iseseisvalt tegutsevad programmid, mis lahendavad inimese antud ülesandeid, leides selleks ise mooduseid ja lahendusi.

Riigi loodav agentide registreerimise süsteem oleks vabatahtlik võimalus, mitte kohustus. Praegu on selleks olemas ainult seadusemuudatuse plaan ja õigusanalüüs, kuid puudub tehnoloogiline lahendus.

E-riigile aluse pannud ja digitaalse identiteedi välja töötanud tehnoloogiaettevõtte Cybernetica arendusjuht Arne Ansper leiab, et see ongi praegu suurim probleem, et seadust luuakse millelegi, mida me ei tea ja seepärast puudub ka arusaam, kas see on üldse vajalik.

Kuidas teile tundub riigi plaan anda AI-agentidele oma koodid, mis oleksid seotud konkreetselt selle inimesega, kes on agendi enda nimel tööle pannud?

See teema algab tegelikult suvest, kus tehti ettepanek tehisaruagentidele anda isikukoode. Ja siit on lihtne järeldus, et isikukood on isikul, järelikult on plaan kuulutada tehisaruagendid isikuteks, luua uus isikute kategooria, mis on üsnagi problemaatiline idee. Kui vaadata seaduseelnõud, siis sellest on justkui loobutud, aga see retoorika ja sõnakasutus on siin-seal säilinud ja see tekitab segadust. Ma arvan, et see on päris palju IT-ringkondades oleva ažiotaaži taga, et ei ole üheselt selge, mis tegelikult plaan on.

Tõenäoliselt räägitakse nii-öelda tehnilisest identiteedist, aga siis tekib jälle küsimus, et milleks seda vaja on, ja kohe tekib teine küsimus, et kuidas seda kasutada. See ei ole lihtsalt nii, et me nüüd nummerdame mingid asjad ära ja sellest on kohe kasu, vaid seda identiteeti peab saama kuidagi suhtluses kasutada. Mis toob meid kohe autentimise ja digiallkirjastamise juurde. Mis oleks need tehnilised lahendused, mida need tehisaruagendid saaksid selleks pruukida?

Juba praegu kasutavad inimesed tehisaruagente selleks, et näiteks teha pangatoiminguid. On näiteid, kus inimene istub ainult Claude'i vestlusaknas, logides nii panka sisse, makstes arveid, käies maksuametis... Ehk kuna juba kasutatakse, siis kas ei oleks turvalisuse tagamiseks vaja tekitada mingisugune süsteem, et me teaksime kindlalt, kelle nimel see agent töötab?

Tõepoolest, inimene võib juba praegu võtta näiteks oma ID-kaardi, anda selle tehisaruagendi kasutada, ühendada ID-kaardi lugeja selle arvutiga, kus tema agent töötab, annab oma PIN-koodid ja tehisaruagent saab inimese nimel suhelda kõigi nende asutustega, kes teenuseid pakuvad. Probleem on kindlasti see, et tehisaruagent on väga ennustamatu käitumisega. Ta võtab selle käsu, mis inimene talle annab, tõlgendab seda, teeb mingi plaani, viib seda ellu, aga praktika on näidanud, et nad on väga leidlikud – kui tal tekib mingi tõrge, siis ta muudab oma plaani, leiab alternatiivsed viisid, kuidas oma eesmärke saavutada. Mida kindlasti ei tohi unustada, on see, et tema tarkus tuleb nendest suurtest keelemudelitest, mis on kellegi teise kontrolli all, ennekõike on need Hiina ja USA ettevõtted.

Meil on praegu küllaldaselt näiteid, kus tehisaruagendid on väljunud kontrolli alt. Kusjuures, need juhtumid on sellised, kus agente on kasutanud tehisaruettevõtted, kellel peaks olema kõige parem teadmine, kuidas turvaliselt oma tehnoloogiat kasutada. Ka nemad ei ole suutnud agente kontrollida. Ja sama asi võib juhtuda Eestis, seda ei saa kindlasti välistada.

Kui üritada tekitada mingit süsteemset võimalust, kuidas inimesed saaksid agendile antud volitusi piirata, siis sellel oleks kindlasti inimeste jaoks väärtus. Aga selle tegemise juures hakkavad meil tekkima probleemid, mis on seotud sellega, kuidas Eestis digiidentiteeti hallatakse kõige laiemas mõttes, kuidas me oma e-riiki üles ehitame. Pealtnäha on see pisike asi, aga tegelikult need siirded lähevad väga kaugele, väga põhimõttelisi otsuseid tuleb teha, et saaks hakata efektiivselt tehisaruagente piirama süsteemselt ühiskonna tasemel.

Mis oleks sel juhul lahendus? Kui me näeme, et inimesed kasutavad neid agente üha rohkem, siis kuidas saaks neid toiminguid teha turvaliselt, et inimene ei oleks olukorras, kus AI hakkab tema nimel tegema mingisuguseid tehinguid, mida ta ei taha, et agent teeks?

Sellist universaalset lahendust, ma arvan, et ei olegi. Kui me vaatame, mida peaks Eestis tegema, siis meil on selles mõttes pretsedent olemas, et meil on loodud inimestele universaalne digitaalne identiteet, mida saab kasutada nii avaliku kui ka erasektoriga suheldes.

Üks mõte oleks see, et kui me tahame pakkuda inimestele võimalusi tekitada nii-öelda täiendavaid... mina nimetaks neid kontodeks, kuna me ei saa rääkida isikust, siis me võiks rääkida kasutajakontodest süsteemides. Aga selleks, et mingisugune turvalisus tekiks, peab iga selline konto omama sõltumatut autentimisvahendit. Põhimõtteliselt sa peaks saama tellida ID-kaardikesi oma agentidele ja siin on küsimus, et mis see tehniliselt oleks.

Seda küsimust ei ole tegelikult praegu käsitletud. Räägitud on agentide registreerimisest, aga registreerimine üksi ei anna meile midagi. Kui meil ei ole anda tugevat autentimisvahendit või ka allkirjastamisvahendit sellele agendile, mille volitusi me saame piirama hakata, siis registreerimisest endast ei ole kasu.

Siis on küsimus, et mis see autentimisvahend tehniliselt on. Inimese puhul on see eelis, et selle füüsiline seadmega, mis meil täna on, kas ID-kaart või mobiiltelefon, ta saab hakkama – tal on üks identiteet. Aga kui nüüd kujutada ette, et keegi tahab sadat agenti käivitada ja anda nendele sajale agendile eraldi ülesanded ja eraldi pääsud, siis tegelikult oleks tal vaja sadat ID-kaardikest. See on muidugi jutumärkides, ma ei usu, et see tehniliselt nii on. Aga turvatase peab olema samaväärne sellega, mis on praegu ID-kaardil, Mobiil-ID-l või Smart-ID-l. Sest kui see oleks madalam ja keegi annaks kõik oma volitused sellele vahendile, siis me tõmbame üldise turvataseme maha ja see kindlasti ei ole eesmärk.

Seda lahendust projekteerides peab vaatama suurt pilti. Kui teha seda kuidagi naiivselt, siis kuskilt mujalt hakkab midagi lagunema. Meie e-riigi ülesehitamise põhimõtted, meie digiidentiteedi põhimõtted on meid väga hästi teeninud ja väga efektiivset valitsemist võimaldanud. Me ei tohi seda tuksi keerata.

Kas te arvate, et see võib nii juhtuda, kui praeguse plaaniga edasi minna?

Nii palju kui mina seda praegust plaani tean, siis seda küsimust ei ole käsitletud. Ma tegelikult ei tea, mis plaanis on – sealt on lihtsalt võetud sellest kõigest, mis on vaja teha, ainult üks sektor.

Kusjuures sellega on veel see lugu, et agentide registreerimine ei pruugi teatud tehniliste lahenduste puhul üldse vajalik olla. Kui ma vaatan, millised digiidentiteedi tehnoloogiad ja protokollid on praegu sündimas kas või Euroopa digiidentiteedi kukru realiseerimise raames, siis sealt on väga palju ülevõetav ja rakendatav. Võib täiesti vabalt juhtuda, et agendi registreerimine, nii nagu see täna on kirjeldatud, ei ole vajalik – see tehniliselt ei anna meile midagi muud. Me saame seda oluliselt detsentraliseeritumalt teha ning samas hoida turvataset ja jälgitavust.

Ei saa võtta ühte alamülesannet ja seda lõpuni ära lahendada, kui tervik on kirjeldamata ja analüüsimata. Võib-olla hetkel kõige suurem probleem ongi see, et õigusanalüüs on tehtud isolatsioonis, ilma tehnoloogilist võimekust vaatlemata. Seal on tegelikult ju dialoog: kui juristid püstitavad mingisuguse tööülesande, et võiks nii teha, siis tehnoloogid saaksid kirjeldada, kuidas seda teha, mis on need eeldused ja soovid, mis seaduse poolele tagasi tulevad. Sellises dialoogis saaks lõpuks kujundada lahenduse, mis on tehnoloogiliselt pädev ja samas sobib meie õigusruumi ega nõua põhiseaduse muudatust või muud sarnast.

See on pealtnäha lihtne probleem, aga see on väga erinevate valdkondade ristumiskohas ja seda peaks tervikuna vaatama. Ma usun, et mingi lahendus on kindlasti olemas, aga praegu seda lahendust ei ole kirjeldatud.

Kui te ütlete, et peaks olema nii, et igal agendil on justkui oma väike ID-kaardike, siis miks me ei saa seda lahendada läbi inimese ID-kaardi, läbi inimese isiku, miks see peab eraldi olema?

Kui sul on ühes süsteemis mitu kasutajakontot, millel on erinevad õigused, siis igal sellisel kasutajakontol peab olema sõltumatu autentimisvahend. Muidu on selline olukord, et kui sa autendid ühe vahendiga sisse, siis ega süsteem ei saa aru, kes sa tahtsid olla. Sul võib olla kaks kontot ja mõlemal on sama autentimisvahend. Siis sul on võimalus valida, kumb sa oled ja see on just see asi, mida me tahame vältida – me tahame võtta agendilt ära võimaluse öelda "jah, ma autentisin ID-kaardiga, aga nüüd ma olen mingi teine asi väiksemate õigustega", sest seda ta kuritarvitab varem või hiljem.

Ainuke viis seda välistada on see, et tal on juba sõltumatu autentimisvahend ja selle külge, kas siis otse või läbi identiteedi, on seotud unikaalne pisem õiguste komplekt. See on suhteliselt fundamentaalne asi, et neid on vaja.

Idee on siis selles, et kui riik praegu ütleb, et nemad ei taha anda agendile oma identiteeti, siis tegelikult ikkagi tuleks anda?

Ei, see ei pruugi vajalik olla. On olemas tehnoloogiaid, kus agentide globaalne identifitseerimine ei ole üldse vajalik, neid probleeme saaks lahendada ka lokaalselt. See on nüüd koht, kus me peame vaatama tehnoloogilisi võimalusi: mis on turbeliselt tehtav, mis on sobiv nendel agentidel kasutada, ja siis me näeme, mis on see taristu, mida me peame ehitama ja missuguseid uusi teenuseid meil on vaja.

See probleem on täiesti lokaalselt lahendatav: põhimõtteliselt iga organisatsioon saaks juba täna tekitada sellise süsteemi, kus ta võimaldab alamkontode loomise ja nende õiguste piiramise. Lihtsalt seal jääb saamata mastaabiefekt, mis meil inimese elektroonilise identiteediga on. See tehakse üks kord turvaliselt ühiskonna jaoks ära ja siis kõik võidavad sellest. Seal kindlasti potentsiaal on, aga registreerimine ei ole vältimatult vajalik.