Rain Veetõusme: tõest ja valest meie ümber ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Rain Veetõusme
Rain Veetõusme Autor/allikas: Erakogu

Rain Veetõusme arutleb pisivalede üle, mis on on tihtipeale palju lihtsamad olukorra lahendajad kui tõesed selgitused, ja tahtlike valede üle, mille eesmärk on teisele inimesele kahju teha.

Viimase saja aastaga on inimeste maailm muutunud erakordselt keeruliseks. Palju keerulisemaks kui eelnevate aastatuhandetega kokku. Samal ajal ei ole inimese võime selle keerukusastmega toime tulla arenenud sama kiiresti.

Seepärast kohtame üha enam olukordi, milles püütakse asju maksimaalselt lihtsustada. Ideaalis lausa kahe valiku tasemele. Et kas on nii või ei ole nii, kas jah või ei, kas must või valge.

Vaatamata sellele, et veidi süvenedes saavad kõik inimesed üldjuhul aru, et valik ei ole kunagi vaid kahe võimaluse vahel, on ihalus sedavõrd lihtsate lahenduste järele siiski kasvamas. Unistus, et maailm võiks olla lihtne.

See on aga olulisel määral hakanud mõjutama meie tõe ja vale tajumist. Ka selles soovime alati saada lihtsat ja selget pilti. Kas minister, ametnik, ajakirjanik või naabrimees räägib tõtt või valetab? See peaks ju nii lihtne ja selge olema. Ometi pole. Tõel ja valel on meie igapäevaelus täita märksa keerukam roll kui esmapilgul tundub.

Mäletate ehk Tallinnfilmi 1967. aasta mängufilmi "Viini postmark". Filmis sõlmib peategelane Martin Roll kihlveo, et suudab päeva jooksul kõik ausalt ja otsekoheselt välja öelda ning säilitab seeläbi oma kogus väärtusliku postmargi. Või nagu käsi lüües öeldakse "Üks päev tõtt!" Selle päeva jooksul kukub aga kogu tema maailm kokku, sest nagu ilmneb, on enamik tema igapäevaseid suhteid rajatud just nimelt valedele. Kas tänapäevases päriselus on teisiti? Vaevalt.

Jälgige ennast päeva jooksul? Mida te vastate telefonis vitamiinimüüjale? Kuidas seletate lapsele, kes avastas Ameerika? Mida vastate naisele, kes küsib, kas uus kleit teeb ta paksuks?

Pisivaled on tihtipeale palju lihtsamad olukorra lahendajad kui tõesed selgitused. Kusjuures pisivale üle rõõmustab tihti ka see, kellele valetatakse. Suur osa inimesi eelistab ilusat valet koledale tõele.

Tahtlik vale ja tahtlik valetajaks muutmine

Hoopis teine lugu on teadliku ja tahtliku valega. Sellega, mille eesmärgiks on meile kahju teha. Valega, millega petetakse meilt välja nõustumine, allkiri või pensionisäästud. See vale on teadlik ja tahtlik. Sellel on kindel eesmärk. Sellist valet me kardame ja vihkame. Kuigi, vahel kasutame ka ise, sest piir nende kahe vahel on tihtipeale üsna hägune.

Kuid nii, nagu saab valetada teadlikult ja tahtlikult, saab ka inimest valetajaks tembeldada teadlikult ja tahtlikult. Selleks tuleb talle seada vaid mõni retooriline lõks.

Näiteks küsime inimeselt suuliselt, mida ta tegi 26. septembril 2017. aastal? Ilmselt ei oska ta sellele vastata. Ja ütleb: "Ei mäleta" või "Ei tea". Aga meil on vastust vaja, nii et saadame talle kirja, milles palume samale küsimusele vastust kirjalikult.

Enamik inimesi võtab selle peale lahti kalendri, e-postkasti või mõne muu dokumendi, milles on nende kunagine päevaplaan jäädvustatud, ja püüavad küsimusele vastata. Kui nüüd aga detailne vastus saabub, saab küsija otsekohe esitada väite: "Aga miks te alguses valetasite, et ei mäleta?"

Selliseid skeeme võib punuda tuhandeid. Polegi nii väga oluline, kuidas seda just tehakse. Küll aga iseloomustab seda tahtlus näha või näidata kedagi valetajana. Tuleb luua vaid mingite väidete vaheline vastuolu ja hilisemaid selgitusi eirata või hämamiseks nimetada.

Kas te valetate?

Valede loomisel on üks deemonlik küsimus "kas?". Tegu on n-ö suletud küsimusega, mis annab justkui kõige selgema ja arusaadavama teadmise. Jättes kõrvale teatud küsimuse hommikuse konjakijoomise kohta, küsime hoopis, kas maakera on ümmargune?

Lihtne, eks. Kuid kas ikka on? Mängu tuleb seesama eelkirjeldatud mustvalge maailm. Saadav ei või jaa on info saajale tihtipeale absoluutse tõe väärtusega. Ometi see nii ju ei ole.

Niisiis, kas maakera on ümmargune? Jah-vastus on see, mida peame justkui õigeks. On ju juba küsimuseski sees sõna "kera" ja nii me seda ka ette kujutame. Ometi ei ole maakera puht teaduslikus vaates ei kera ega ka ümmargune. Pigem krobelise mandariini kujuline. Planeedi raadius ekvaatorilt mõõdetuna on 21 kilomeetrit pikem kui poolustelt mõõdetuna. Seega oleks õige vastus justkui "ei".

Samal ajal ei tähenda see eitus, et maakera on lame, nagu osa uskumusi seda näha soovib. Kuid just selle küsimuse "ei" vastus on mustvalge maailmapildi puhul selle lameda maa kinnituseks, justkui eksisteerikski vaid kaks võimaliku maa kuju: kera või ketas.

Sama juhtub tegelikult kõikide kas-küsimustega. Kas sul läks koolis hästi? Kas sa poes käisid? Kas sa raamatu lugesid läbi? Kas sa valetasid?

Loomulikult on olukordi, kus kas-küsimus töötab, kuid nende küsimuste hulk on üllatuslikult väike. Kas-küsimust võiks küsida vaid juhul, kui on täiesti kindel, et vastusel ei saa olla muid variante.

Näiteks küsimus: "Kas sa ukse keerasid lukku?" on pädev küsimus vaid juhul, kui uksel on kindlasti keeramist vajav lukk. Snepperluku puhul see küsimus enam ei päde ja samuti ei sobi see küsimus olukorras, kus võib eksisteerida mõni objektiivne põhjus, miks ust ei ole vaja lukku keerata. "Kas sa pudru sõid ära?" on aga mõistlik vaid juhul, kui on kõigile selge, millisest pudru kogusest jutt käib.

Ometi eksisteerib olukordi, kus kas-küsimust esitatakse ka juhul, kui on teada, et õiget vastust ei ole või mis veelgi jaburam, oodatud ja soovitud vastus on tegelikult vale.

Kas õige vastus on vale?

Poliitikutelt kiputakse parlamendivalimiste debattides tihti küsima: "Kas pension järgmisel aastal tõuseb?"

Aga vaatame enne vastusevariante konteksti. Parlamendivalimised toimuvad Eestis märtsis. Kõige tulisemad debatid seega veebruaris-märtsis. Umbes samal ajal alustavad rahandusministeeriumi ametnikud järgmise aasta eelarve koostamist ja parlamenti jõuab see alles millalgi sügisel.

Seega puht tehniliselt saab järgmise aasta pensionitõus selgeks alles poole aasta pärast. Vahel veelgi hiljem.

Küsides nüüd poliitikult, kas pension järgmisel aastal tõuseb, anname talle sisuliselt kolm võimalust:

  1. "Ei tõuse." – radikaalne ja kindlasti pahameeletormi põhjustav. Vähe on poliitikuid, kes läheksid seda teed ja nad saavad selle mõtte eest valimistel kindlasti karistatud.
  2. "Jah, tõuseb!" – ainuõige vastus eesolevaid valimisi arvestades, kuid samal ajal ka spekulatsioon, et mitte öelda otsesõnu vale. Poliitikul ei ole võimalik 100% kindlusega seda väita, sest eelarve kavandki on alles väljatöötamisel ja majanduskriisid võivad kogu plaani väga kiiresti nurjata.
  3. "Pensionitõus sõltub Eesti Vabariigis sotsiaalmaksu laekumisest ja pensionite iga-aastasest indekseerimisest …" – kes seda keerutamist ja hämamist kuulata viitsib? Lihtne küsimus oli ju. Kas tõuseb? Ei saa siis ausalt ja selgelt vastata või?

Aga ometi oli see just see kõige ausam vastus. Paraku mitte selline, mida kuulda tahtsime, sest kuulda taheti ju "Jah, tõuseb!" vastust.

Kas ma selles kirjatükis nüüd rääkisin tõtt? Kindlasti mitte. Kümned detailid on siin lihtsustatud, üldistatud või diletantlikud. Aga selles kogu jutu mõte oligi. Mitte võimaldada hinnangut skaalal jah või ei. Siin ei saa küsida kas-küsimust. Iga detaili eraldi vaidlustamine ei tohiks muuta keskset kontseptsiooni. Maa siiski on ümmargune. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: