Mari Klein: kuhu me õigupoolest teel oleme? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mari Klein
Mari Klein Autor/allikas: Erakogu

Sünnitusosakonna sulgemine ühes linnas võib mõjutada kõrvalasula kõrgkooli arengut või õpilaste kooslust, raamatukogude sulgemine aga mõjutab moel või teisel tulevikku. Mari Klein arutleb sünnitusmajade ja raamatukogude sulgemise üle.

Kümme aastat tagasi tundus mulle Räpinas aianduskooli kaugõppesessioonil olles, et pingutasin seitsmendal raseduskuul pisut üle ja nii veetsin ühe loengu aja Põlva haigla sünnitus(eelses)osakonnas. Rahus ja vaikuses, südamlike spetsialistide hoole all, kes kinnitasid, et kõik on korras, muretseda pole tarvis.

Viskasime arstidega nalja, et kahe kuu pärast (kui toimus järgmine õppenädal) kohtume, kuigi tegelikult oli poiss plaanitud sündima pealinnas. Aga hinges oli turvaline tunne, et hätta ei jää ma ka juhul, kui see kõik peaks juhtuma seal.

Muide, palju sellest puudu polnudki, sest ta sündis tõesti järgmise Räpina-nädala ajal, kolm nädalat tähtajast varem. Ainult mingi sisetunde ajel otsustasin, et ma igaks juhuks seekord kooli siiski ei sõida… Südamepõhjas oli mul pisut kahjugi, et selles hubases ja rahulikus keskkonnas last ilmale tuua ei saanud.

Tõsi on, et kui Põlvas ei oleks olnud osakonda, millesse kontrolli minemise võimalus minus turvatunnet tekitas, ei oleks ma ilmselt julgenud osaleda ka juba eelmisel kaugõppenädalal. Ja kindlasti on minusuguseid veelgi. Meie kursusel sündis nende kahe õppeaasta jooksul või järel päris mitu last ja minu teada ei olnud me väga suured erandid.

Kui aga mõtlen tuttavatele, kes seal kandis elavad, kes on valinud elu ääremaal, et edasi viia Eesti kultuuri nii mitmeski mõttes, fertiilses eas naistele, kes peavad edaspidi jätma sünnitamise ajaks oma varasemad väikelapsed koju ja sõitma vähemalt poolesaja kilomeetri kaugusele, vahel vastikutes valudes…

Vähem oluline ei ole ju ka see, et tolle pisikese ilmakodaniku esimene teekond sünnitusmajast koju jõudmiseks peab uute olude sunnil kestma sama pikal. See kõik tähendab paljudes peredes väga tõsist logistilist planeerimist ja pikki eemalolekuid.

Mõistagi on teekondi pikemaidki. Ehkki mitte alati füüsiliselt mõõdetavaid. Näiteks need aastad, mis tuleb veeta kinnises kogukonnas, suletud müüride vahel.

Eesti kultuurkapitali kirjanduspreemiate tõlkenominentide seas oli viimati üks kaalukas kandidaat Margaret Atwoodi raamat "Nõiasigidik" (tõlkinud Riina Jesmin), mis on William Shakespeare'i "Tormi" ainetel loodud lugu sellest, kuidas nimetatud näidendit lavastatakse vanglas. See lugu jättis võimsa mulje, mis siiani ei unune, kuigi lugemisest on möödas varsti juba aasta.

Kellelegi ei tohiks olla uudiseks, et sotsiaalkultuuriline osalusvõimalus suurendab inimese intellekti, et huvitegevus päästab väga paljusid halvale teele minemast, et lugemine arendab vaimu. Olen minagi iga aastaga üha tänulikum nii omaaegsele kirjandusõpetajale kui ka kunagisele harrastusteatrile ja selle juhendajale, kes mõlemad sattusid mu ellu just õigel ajal, keskkooli hakul.

Seda suurem oli jahmatus lugeda uudist, et tänapäeva Eestis on otsustatud vanglatest koondada inimesed, keda on koolitatud raamatukogusid haldama, teadma kirjandusest, selle mõjust ja võimalustest rohkem kui keegi teine.

See on otsus, mis mõjutab pikemas perspektiivis meie kõigi tulevikku ja turvalisust, sest inimesel, kes võinuks saada vanglas abi mõnest kätte sattunud või asjatundja soovitatud raamatust, pole selleks õlekõrreks võimalustki, ning sealne keskkond ja tegevusetus vaid suurendavad tema frustreeritust, mis viib lähemale pigem uutele kuritegudele kui meeleparandusele ja teiste inimeste mõistmisele.

Muide, paar aastat varem oli üleriigilise kirjandusauhinna nominentide seas ka kunagine vang, kes kirjutas raamatu "Aedniku päevik". Tõenäoliselt jäi ta viimaseks.

Sellised on nähtamatud seosed ühiskonnas. Liblika tiivalöögid.

Sünnitusosakonna sulgemine ühes linnas võib mõjutada kõrvalasula kõrgkooli arengut või õpilaste kooslust, rääkimata pealinnast eemale tahtvatest noortest tegusatest peredest, kes saavad endale elupaika valida – nad lähevad siis võimalusel lihtsalt sinna, kus tunnevad end oodatuna.

Kas mäletate veel kunagi lahvatanud skandaali, kui ühes Tallinna koolis otsustati kaotada raamatukogu ning asutada selle asemele IT-klass. Kuuldavasti olevat sellesse ruumi raamatud tasakesi tagasi hiilinud ehk sealgi saadi aru, et raamatukoguta kool on nagu patareideta televiisoripult.

Aga võib-olla lugesid nad mõne aasta eest kultuurkapitali lastekirjanduse preemia võitnud Aino Perviku raamatut "Hädaoru kuningas", mille keskne sümbol on ühe vana raamatukogu säili(ta)mine.

Kui mõnikord peab tegema vigu, et aru saada, et need on vead, ja neist õppides saab olukorda vaikimisi tagasi pöörata, siis teinekord see nii lihtne ei ole ja tagajärjed võivad olla tõsisemad.

PS Tegin seda kõike kirjutades tähevea ja kirjutasin "jahmatuse" asemel "juhmatus". Üha enam tundub mulle nüüd, et see ei olnud juhuslik. Ehk võikski see olla väljend, millega selliseid otsuseid ja tegevusi nimetada: mingi juhmuse ja juhtimatuse koosmõju, mis viib matuseni, olgu siis kultuuri või inimese.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: