Urmas Viilma: ajast, mida arukalt ei kasutata, saab ajaprügi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Urmas Viilma
Urmas Viilma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR

Mulle tundub, et sõnavabadust mõistetakse Eestis pigem hoopis sõnelusvabadusena. Igasugune piirideta sõnakasutus ei ole kindlasti sõnavabadus. Pigem on see sõnalodevus, kirjutab peapiiskop Urmas Viilma lõppevat aastat kokku võttes.

Elame Eestis lääne- ja idakristluse piirimail, mistõttu kohtuvad siin nii lääne kui ka ida kristlik traditsioon nagu ka Gregoriuse ja Juliuse kalender. Läänekristluses algab esimese advendiga – neljandal pühapäeval enne jõulupüha – uus kirikuaasta.

Nõnda tähistasime uue aastaringi algust möödunud pühapäeval kõigis Eestimaa luteri kirikutes. Aastavahetus tähendab tavapäraselt alati kokkuvõtva pilgu heitmist seljataha ning lootusrikka pilgu heitmist ettepoole. Mööda ei saa vaadata ka käesolevast hetkest, milles parasjagu asume. Kirikus, riigis – kogu ühiskonnas.

Rikas aasta

Mööduv aasta on olnud Eesti maa ja rahva jaoks rikas paljude oluliste sündmuste poolest. Oli emakeele aasta, aga ka valimiste aasta. Kõige positiivsema emotsiooniga oli lõppev aastaring juubelilaulupeo ja tantsupeo tõttu.

Auväärseid juubeleid on Eestimaal tähistatud mitmeid muidki: Eesti Kirikute Nõukogu sai 30, Tallinna Toomkool 700, Tallinna linn 800, nagu ka Taani rahvuslipp "Dannebrog". Sada aastat tagasi toimus Eestis maareform ning alustasid tööd riigikogu, Eesti Pank, Eesti Kunstimuuseum, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja emakeelne ülikool.

Saja aasta möödumist oma tegevuse algusest on tähistanud juba eelmisesse aastasse jäänud Eesti Vabariigi 100. aasta juubeli tuules mitmed muudki asutused, ametid ja institutsioonid.

Sisemiselt rikkaks ei muuda meid aga mitte peod ja juubelid, vaid see, kuidas võime oma annete ja talentidega teenida ühiskonna kaudu – iga ligimese kaudu – Jumalat. Kiriku suurimaks nähtavaks rikkuseks on kõik need inimesed, keda kirik saab teenida, sest igas ligimeses tuleb näha Kristust ennast.

Ligimese teenimises seisnebki Jumala sõna kuulutamise ja sakramentide jagamise kõrval kiriku igapäevane töö. See jääb kahjuks paljudele märkamata, kuna meedias on atraktiivsem tähelepanu suunata pigem välistele ja maistele asjadele, mida me kirikus nimetame mitte põhi-, vaid tugitegevusteks.

Kiriku tähelepanu on kogu inimese elukaarel

Tegelikult algab kiriklik armastustöö inimeste juures juba enne uue elu sündi ning ulatub ka üle aja ja maise elu piiri igavikku. Nõnda tegutsevad koguduste juures beebikoolid, pühapäevakoolid ja huviringid, lastehoiud ja lasteaiad, alg- ja põhikoolid.

Regulaarselt tegutsetakse erivajadustega lastega, puuetega inimestega, korraldatakse rasedus-, paari-, abielu- ja perenõustamist, suurt tähelepanu pööratakse lähisuhtevägivalla märkamisele, ennetamisele ja takistamisele. Koolitatakse hingehoidjaid, kirikumuusikuid, kaplaneid ja vaimulikke.

Viiakse läbi kristlikule õpetusele ja väärtustele rajanevaid täiendkoolitusi ja kursuseid. Tegeletakse inimeste vaimuliku teenimise, nende harimise, julgustamise ja pastoraalse juhendamisega.

Kümned vaimulikud teenivad oma koguduse- ja kirikutöö kõrvalt kaplanitena politsei- ja piirivalveametis, kaitseväes ja kaitseliidus ning vangi- ja arestimajades. Lisaks sellele külastavad koguduste vaimulikud ja kaastöölised juba aastakümneid regulaarselt hoolekande- ja meditsiiniasutusi, et usuliselt teenida seal viibivaid patsiente.

Paljudes kogudustes tegutsevad supiköögid, jagatakse toidu- ja riideabi ja korraldatakse tööd eakatega nii koguduse enda ruumides kui ka kodusid külastades.

Läbi aja on kirik olnud inimeste jaoks leinas lohutajaks ja kinnitajaks ning lähedaste lahkumise korral nende eest viimsel teekonnal hoolitsejaks. Nõnda on praeguseni paljudes Eestimaa piirkondades inimeste elulõpuga seotud küsimused esmajärjekorras koguduste vastutada ning mitmekümne maakalmistu haldamine ja korrashoidki on koguduste õlgadel.

Kirik kultuuri kandjana

Eesti kirikutes on ainulaadne kollektsioon töökorras ning hästi hoitud ja hooldatud oreleid. Kahjuks väheneb kiiresti professionaalsete organistide ja kirikumuusikute arv, sest võimalused selle ameti õppimiseks on väga piiratud.

Vaid üksikud linnakogudused suudavad muusikutele väärilist palka maksta. Nõnda on karta, et suur osa Eestimaa unikaalsetest orelitest vaikivad peagi aastakümneteks. See on korvamatu kahju meie pikaajalisele orelimuusika, koraalimängu ja -laulu traditsioonile.

Loodetavasti aitab suuremat kriisi ära hoida järgmise kümnendi keskpaiku valmiv uus luteri kiriku laulu- ja palveraamat, mida oleme asunud ette valmistama. See on mahukas töö, mille edukaks lõpuleviimiseks loodame ka riigi olulisele panusele.

Kultuurivaldkonda kuulub samuti aktiivne kontserttegevus Eestimaa kirikutes. Lisaks, juba järgmise aasta juulikuu alguses koguneb kirikurahvas järgmisele ülemaalisele vaimulikule laulupeole Viljandisse, et meenutada sedagi, et ka kõige esimene üldlaulupidu 1869. aastal oli vaimulik laulupidu.

Eesti luteri kirik on oma pühakodade ja nendes leiduva ajaloolise kunsti- ja muu kultuurivarga üks riigi suurematest kultuuripärandi hoidjatest ja kaitsjatest. Oskame olla Eesti riigile ja kohalikele omavalitsustele, mille hulgas Tallinn ja Tartu eriliselt esile tõusevad, südamest tänulikud kogu senise abi eest. Loodetavasti lisab kultuurimaastikule uut värvi ka taastatav Tartu Maarja kirik või uutena kerkivad kirikud Sakus ja Mustamäel. Loodetavasti mõne aasta pärast juba ka Sauel.

Kliimamuutus ja meeleparandus

Umbes kahe kuu pärast peaks jõudma Antarktikasse jäise mandri avastamise 200. aastapäeva meenutuseks tollase ekspeditsiooni juhi admiral Fabian von Bellingshauseni (1778-1852) nime kandev Eesti lipu all seilav purjejaht.

Sellel mälestusekspeditsioonil on mitu eesmärki. Üks neist on juhtida tähelepanu keskkonna, sealjuures eriliselt maailmamere reostusest tingitud kliimamuutustele. Mäletan, kuidas "Admiral Bellingshauseni" pardal Biskaia lahte ületades arutlesime koos teiste meeskonnakaaslastega kliimasoojenemisest tingitud keskkonnamuutuste üle erinevates maailma piirkondades, sealhulgas ka Eestis.

Olen ka ise mures kliimamuutustest tingitud kõrvalekallete pärast looduses. Kliimadiskussioonis häirib mind aga see, kuidas kliimamuutuste peatamist püütakse sageli motiveerida esmajärjekorras tulevikuinimese isikliku heaolu säilitamise vajadusega.

Egoistlik on päästa maailma vaid selleks, et inimene saaks siia rajada maapealse Paradiisi. Ristiinimene hoolib loodust ehk loodusest ainuüksi juba seetõttu, et Jumal ise on pannud ta selle eest vastutama.

Piibli teisest peatükist võime lugeda, kuidas Jumal asetas inimese Eedeni aeda harima ja hoidma (1Ms 2:15). Kui inimene asub täitma Pariisi kliimaleppega seatud sihti – alandada maailma temperatuuri 1,5 C° – kõigest enesekeskse ja iseka eesmärgiga, et temal endal, tema lastel ja lastelastel oleks tulevikus parem elu, on tema motiiv vildakas ja puudulik.

Peame loodust harima ja hoidma looduse enda pärast. Oleme jätnud Looja poolt inimesele antud kõige esimese ülesande väga pikaks ajaks unarusse. Oleme raisanud aega. Aeg ei ole aga taaskäideldav. Ajast, mida arukalt ei kasutata, saab raisatud aeg – ajaprügi.

Kõige põhimõttelisem muutus saabub alles siis, kui toimub meeleparandus ehk kreeka keeles metanoia. Kui seda ei juhtu, jätkub loodusevastane vägivald, mille tulemuseks on üleüldise paranoia (kreeka k 'meeletus, hullus') süvenemine.

Vägivald

Vägivald loodu vastu peab lõppema. See puudutab ka lähisuhtevägivalda. Ühel kohtumisel, kus kõneldi perevägivallast, kinnitati kõigile osalejatele rinda liblikat kujutav märk.

Selgituseks öeldi, et vägivallast vabanemiseks on vaja täielikku muutumist. See ei tähenda erinevaks inimeseks saamist, vaid muutumist. Nii nagu päevakoerast saab liblikas. See nõuab meilt tõsist meeleparandust ja suhtumise teadlikku muutmist.

Selles osas on kõigil – tervel ühiskonnal – läbida veel pikk tee. Olen vahel imestanud, kuidas mõni meediaväljaanne võib oma veebiväljaande ühes rubriigis avaldada artikli või analüüsi lähisuhtevägivallaga seotud probleemidest ja naiste väärkohtlemisest, samal ajal aga jätkata teises rubriigis sisutute ja maitsetute jutunupukeste avaldamist naistest, keda kujutatakse vaid ihaobjektidena.

Vaadake vaid, kuidas instrumentaliseeritakse naisi – vahel ka mehi – näiteks ühe tuntud meediaväljaande rubriigis Elu24 ja selle alamrubriigis Fläsh! Sarnaseid alandavaid artiklikesi leiab mitme teisegi veebimeediakanali lehekülgedelt.

Sõnavabadus versus sõnalodevus

Võimalik, et seda põhjendatakse sõnavabadusega. Samas tundub mulle, et sõnavabadust mõistetakse Eestis pigem hoopis sõnelusvabadusena. Igasugune piirideta sõnakasutus ei ole kindlasti sõnavabadus. Pigem on see sõnalodevus.

Ise olen seisukohal, et ühegi teiste suhtes lugupidavalt ja väärikalt käituva inimese sõna ei saa olla kunagi lõpuni vaba. Vastupidi, sellise inimese sõna on alati kaalutud ja tähenduslik. Täielikult vaba sõna on piirideta ja ujuva tähendusega ning muutub seetõttu oma olemuselt sisutuks, isegi mõttetuks.

Nõnda valitseb avalikus ruumis paradoksaalselt just emakeele aastal vääriti mõistetud sõnavabadusega vabandatud piiramata sõnakasutusest tingitud sõnareostus.

Õpime ise ja õpetame oma lapsi sorteerima prügi, et seda saaks suunata taaskäitlemisse. Kuidas aga taaskäidelda sõnarämpsu?

Igaüks meist peaks hakkama tegelema teadlikult sõnasorteerimisega. Valimatult ja mõtlematult loobitud sõnad kaotavad tähenduse. Nende sõnade ühiskonda laialipildujad kaotavad omakorda väärikuse ja riigimehelikkuse. Sõnad muutuvad odavaks. Nagu ka sagedaseks muutunud vabandamine.

Väärika kõne talgud

Jõulurahu tagamiseks oleks mõistlik korraldada väärika kõne talgud. Ja mitte ainult jõuluperioodil, vaid keskmiselt kord nädalas, senikaua kuni õhk avalikus ruumis saab tühjadest sõnadest puhtaks.

Võib-olla oleks mõnele poole vaja suitsetajate jaoks mõeldud eriruumide eeskujul eraldi sõnelemisruume neile, kes ei suuda oma sõna valitseda. Või vastupidi, peaksime rajama hoopis sõimu- ja solvamispriid ruumid neile, kes soovivad sinna põgeneda, et säilitada viisakus ja väärikus enda ja teiste vastu.

Kuidas aga põgeneda uudisvoo eest, mis sinu eneseväärikust pidevalt proovile paneb?

Vajame kultuurse kõne kokkulepet, millele esmalt peaksid alla kirjutama kõigi erakondade juhid, seejärel ka erinevate meediumite ja huvigruppide esindajad. Keerulisemaks läheb aga sõnamürgisõltlastel. Võõrutusraviks saab olla ainult täielik vaikimine, sõnapaast, mis on igast sisutust sõnast tähenduslikum ja kõnekam!

Sekularism ja usuvabadus

Eesti Kirikute Nõukogu poolt väljakuulutatud "Eesti usu" teema-aasta kontekstis tahan mõne mõtte avaldada sekularismi ja usuvabaduse teemadel. Eestis võib jääda mulje, et sekularism on ülemaailmne trend. Tegelikult ei ole sekularism globaalne reaalsus.

Pigem on see meie kohalik iseärasus. Eestis ja veel mõnel pool Euroopas võib Jumal olla surutud üha rohkem pildi nurka või lausa pildilt välja, kuid mujal maailmas on tegemist hoopis erinevate religioossete, filosoofiliste või ideoloogiliste maailmavaadete võistlusega. Sellel võistlusväljal on sekularism ja jumalatus konkurentsist ammu täiesti väljas.

Tõsiasi, et meil ei ole paljud inimesed osanud anda nime kõigile neile spiritistlikele praktikatele, vaimudele ja vägedele, keda või mida usutakse, ei muuda avalikku ruumi vaimselt tühjaks. Nähtamatu ruum meie ümber ja sees ei ole tühi ka siis, kui statistika näitab kristlaste arvu vähenevana.

Inimesed ei ole usuta, nad lihtsalt ei oska defineerida, mida nad usuvad. Seetõttu on seda väga raske sotsioloogiliselt või statistiliselt mõõta. Eriti keeruliseks muutub olukord siis, kui selle tühja ruumi täidab sekularism kui omaette maailmavaate staatusesse pürgiv ideoloogia.

Teame, et demokraatia ei ole kunagi iseteostuv, vaid põhineb alati väärtustel ning vähemalt osa neist väärtustest toetuvad religioossele-filosoofilisele maailmavaatelisele vundamendile. Nõnda ei saa olla demokraatiat tühjas, maailmavaatevabas ruumis, sest seal lõpeb usuvabadus. Sest usuvabadus eeldab alati erinevate religioossete maailmavaadete olemasolu ühiskonnas.

Kui jääb alles ainult üks ametlikult toetatud usuline maailmavaade või filosoofia, lõpeb usuvabadus. Nõnda ei saa ka Eesti Vabariigi põhiseaduses riigikiriku puudumisena sõnastatud riigi neutraalsus tähendada seda, et riigikiriku rolli võtab hiilivalt endale sekularism kui maailmavaade – uus vaimsus.

Seni kuni riigi ja kiriku üksteisest eristumist (mitte eraldamist!) kirjeldatakse sekulaarsusena, võime Eestit pidada demokraatlikuks riigiks.

Seal aga, kus uut põlvkonda süsteemselt juba koolipingist alates õpetatakse sekulaarset ideoloogiat pidama ainuõigeks maailmavaateks ning muudele maailmavaadetele ametlikus kooliprogrammis ruumi ette ei nähta, on riik valinud kõigile märkamatult välja endale uue riigikiriku. Siin lõpeb usuvabadus ja koos sellega saab tugeva löögi demokraatlik ühiskonnakorraldus.

Olen seisukohal, et kui jätkame ilma üleüldise kohustusliku religiooniõpetuse rakendamiseta Eesti üldhariduskoolides, oleme põhiseaduses sõnastatud riigikiriku puudumise põhimõttega vastuollu jõudmisele väga lähedal.

Seda olukorda ei saa leevenda kristlikud erakoolid, sealhulgas meie luterlikud erakoolid, kelle tegevusest saate täpsemalt ülevaate ka teile täna kingitud raamatukesest. Kristlikud erakoolid, kus püütakse saavutada tasakaalu Jumala- ja inimesekeskse elukorralduse vahel, on neutraalsust säilitama kohustatud riigi jaoks oma õpikäsitluse ja õpikeskkonnaga maailmavaateliselt liiga kallutatud.

Meie haridussüsteem ei saa aga olla maailmavaateliselt kaldu isegi sekularistliku ideoloogia teostamiseks. Sekularism ei esinda neutraalsust, vaid usule vastanduvat poliitilist ideoloogiat.

Kokkuvõtteks

Kirik on ühiskonnas kohal ning täidab oma põhiülesannet – kuulutab rõõmusõnumit Jumala armust ja teenib ligimest – erineval viisil kõikides eluvaldkondades.

On aegu, mil kirikul tuleb oma väärtustest ja põhimõtetest lähtuvalt kaasa kõnelda ka poliitilises elus, toetada teatud poliitikat või vastanduda teatud poliitikale – ikka selleks, et teenida ligimest ning aidata kaasa kujundada ühiskonda, mille liikmeid iseloomustab rahu taotlemine ning armastav, austav ja hooliv hoiak nii kaasinimeste kui kogu ülejäänud kaasloodu suhtes.

Algaval aastal tahab kirik oma mitmekesist teenimisülesannet täita veel paremini ning kõnetada paljude inimeste südameid. Soovin teile kaunist advendiaja algust, rahu ja kosutust hingele ning rohket Jumala õnnistust!


Kommentaar põhineb 4. detsembril Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus toimunud advendimõtisklusel kõlanud kõnel.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: