Eestlased on vaja uuesti ühendada kokkuhoidvaks ning üksteisest hoolivaks väikerahvaks ning see võiks olla võimalik läbi loodust ning pärimuskultuuri austava maherahvusluse.

Väike rahvas geograafiliselt üha magusamaks muutuval maalapil ei saa endale lubada killustumist. Keskkonnakollapsi künnisel on rahvusvahelised poliitilised jõujooned murettekitavalt ärevad, mida võimendavad kliimamuutustest tulenevad globaalsed probleemid.

Kuidas me saame ületada meile rahvusvahelise infosõja käigus imporditud tülid?

Mul on selleks ettepanek. Olles sattunud Elurikkuse Erakonna loomise ja käivitamise juurde ning seeläbi mõelnud Eesti, keskkonna ja planeedi säilitamise võimalikkuse üle väga palju, rohkem kui eales varem, ja kaalunud süsteemselt, kuidas leida see nipp, mille abil saaks lahendada väga paljud asjad korraga, olen enda meelest leidnud lahenduse.

Võtame rahvuslikkuse tagasi

Meil, eestlastel, on vaja taasleida ühtsus, ületada poliitiline killustumine ning seista taas ühe tervikliku rahvana nagu vanasti Balti keti, IME ja fosforiidisõja ajal. Meil on vaja taasluua positiivne rahvuslik identiteet, mille ümber saab koonduda selleks, et koos edasi minna – sõbralikult ning kaaslasi järele aidates, hoides inimesi ning meid toetavat elukeskkonda.

Meil on vaja päästa loodus laastamisest ning tõsta au sisse pärimuskultuur, tõkestada hiite raiumist ja suunata tähelepanu looduse taastamisele.

Inimesed tahavad ennast määratleda rahvusliku identiteedi järgi. Kui seda soovi alla suruda, muutub see pahatahtlikkuseks. Sünnist saati sisse kasvatatud, läbi okupatsiooniaegade salaja alles hoitud ning läbi elu tähtsustatud identiteeti ei saa maha vaikida.

Küll aga me peaksime märkama, et "rahvuslikkus", mille järgi inimestel nõudlus on, on praegusel ajal üsnagi tühi määratlus ning järelikult on võimalik seda täita positiivse sisuga.

Selleks pakungi välja ökoloogilise rahvusluse ehk maherahvusluse. Rahvuseks olemine tuleb siduda selle maa looduskeskkonna hoidmise ja kaitsmisega, millel antud rahvas elab.

Meie rahvuskultuuri juured on meie kodus, meie maastikes, meie pärimustes. Meie ülesandeks rahvana on oma maa kaitse ning rahva sekka on oodatud kõik need, kes selle maa ning kultuuri kaitses soovivad osaleda. Niimoodi loome kaasava, positiivse, keskkonda hoidva rahvusluse. Eesmärgistatud rahvusluse.

Räägime eestlaseks olemisele taas sisu sisse

Pakume endid eeskätt rahvuse järgi identifitseerijatele võimaluse valida heasoovlik rahvustunne. Räägime eestlaseks olemiseks oma maa eluressursside ja looduslike pühapaikade hoidmise ning oma ammuste juurte tunnetamise.

Taasloome keskkonnaga kokkuhoidva rahvuslikkuse, mis ei lubaks loodust laastada, mis ei seaks majandust keskkonnahoiust kõrgemale ega peaks harvesterilaenu hiiepuust olulisemaks.

Selgitame, et rahvuse säilimise jaoks on olulisem hoida ning taastada meie maa ökosüsteeme kui otsida võimalusi inimesi omadeks ja võõrasteks jagada. Kõik, kes on looduse hoidmise eest väljas, on omad. Vaid looduse poolt toetatuna on võimalik eestlastel rahvusena säilida.

Millised on maherahvusluse põhimõtted?

Eestlaseks olemine tähendab meie rahvuskultuuri ning meie elukeskkonna säilimise eest vastutamist. Vastutamine tähendab kaitsmist, kaitsmine eeldab hoolimist. Et kaitsta ja vastutada, peab olema tark nii analüütilise teaduse kui emotsionaalse intelligentsuse mõttes.

Tegelik kriis, mis ohustab meie ühiskonda, on hoolivuskriis. Hoolimatuse tunnetamine nõrgemate ühiskonnakihtide poolt on võimaldanud populistidel võimendada ühiskonna lõhestumist endale valijaskonna kindlustamise eesmärgil.

"Mahe" on hea sõna, mis sisaldab nii ökoloogilist vaadet keskkonnale, mahepõllumajanduse ja mahekultuuri eelistamist kui ka pehmeid väärtuseid. "Mahe" tähendab hoolimist. "Mahe" tähendab ka mahemajanduse eelistamist intensiivtootmisele, seda ka suhtumises inimestesse - "mahe" on kogu- ja perekondlik.

Kõigiga arvestav, kõiki toetav. "Mahe" tähendab, et inimesed ei ole tööjõuressurss, vaid kogukonnaliikmed, et loodusvarad ei ole majandusressurss vaid meie elukeskkond, mille tervena hoidmine on iga ettevõtmise aluseks. Maherahvuslik Eesti võiks olla tark ning paindlik oma inimeste eest seista suutev ökoriik.

Maherahvuslaseks ehk ökoloogilist rahvuskultuuri kandvaks eestlaseks ei saa geenitesti põhjal, oluline on siinse maa, rahva ning kultuuri hoidmine. Eestluse erinäolisuse hoidmiseks on vaja toetada, sünteesida ning arendada meie kultuuri juurtest kasvavat omakultuuri kõigis kultuuri valdades ja kihtides.

Oluline on kokkuhoidmine loodusega, meie ürgsete juurtega, meie võimaliku tulevikuga – keskkonnakriisi künnisel on äärmiselt oluline mõelda iga tegevuse puhul, et ega selle mõjul jää meie laste tulevik tulemata.

Uus maherahvuslik ärkamisaeg võiks olla lahenduseks paljudele praegustele ja tulevastele kriisidele.

Miks ma arvan, et killustumise ületamiseks on maherahvuslus parim viis?

Seda, miks populistlikud rahvuskonservatiivid on ületanud populaarsuskünnise, on põhjendatud ühel ja teisel moel, kõige paremini võtab sotsiaalsed põhjused kokku Aet Annist.

Küll on vaetud vaesuslõksu jäänute kibestumist ja hariduslõhe poolt loodud maailma kiirest muutumisest arusaamisest kõrvalejäämist, aga minu meelest on kõige olulisemast põhjusest liiga vähe räägitud. Nagu enamik teisi nurjatuid probleeme, on seegi küsimus seotud identiteediga.

Eestlaste seas on nõudlus rahvusluse järele. Okupatsiooniaegne taak, pürgimine vabaks Eestiks, eestlaste maaks, IME ja taasiseseisvumise protsess on vähemalt keskealiste ja vanemate eestlaste identiteedis väga sügaval sees. Vaid selle tõttu on väga paljud inimesed EKRE poolt, just selle pärast andestatakse neile palju, et nad liigitavad endid rahvuskonservatiivideks nimetades avalikult rahvuslikuks. Ja seda hoolimata kristlikust foonist.

Meie inimeste identiteet on tugevalt rahvuslik (nagu ka mujal okupatsioonijärgses Ida-Euroopas, kus samuti populistid seda fenomeni oskuslikult ära kasutavad). Paraku on sõna "rahvuslik" esindamise endale kinnistanud kristlik-konservatiivne populism. Ja pealegi väga kavalalt.

Nad on loonud alternatiivse inforuumi ja suutnud väga paljusid inimesi veenda, et see kõverpeegel ongi päris elu. Ja selles kõverpeeglis on nemad ainsad, kes rahvusriigi säilimise eest hoolitsevad, nende poliitilised vastased on meid aga "euroopale müünud" ning seega Eesti rahvale ohuks.

See, et rahvustunne on üks väheseid identiteedi komponente nende inimeste elus, kes on pidanud nägema väga erinevaid aegu ning väärtusi ja kellel on täielik õigus segaduses olla, on paraku tõsiasi, millega meil lihtsalt tuleb arvestada.

Filosoofilised arutlused, et rahvuslikkus kui rassismi kasvulava ei sobi tänapäeva ühiskonda ja et rahvuslikust enesemääratlusest peaks üldse välja kasvama, on küll intellektuaalide kohvilauas väga huvitavad, aga reaalses elus tekitavad niimoodi arvajate ja ennast ihu ning hingega eestlasena määratlevate inimeste vahele ületamatu kuristiku.

Ka sõna "konservatiivne" tundub paljude inimeste jaoks rahustav. See sõna nagu lubaks, et mingeid radikaalseid muutusi ei tehta, või kui, siis mingit tüüpi kujuteldava paremuse suunas, mis minevikus on edu taganud. Või vähemalt, et muutused ei toimu üha kiirenevas tempos, nagu viimasel paarikümnel aastal on juhtunud, nii et isegi sõnad ei tähenda enam kõigi jaoks samu asju.

Termin "konservatiivne" meeldib eestlastele ka selle pärast, et paljude jaoks oli Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine minevikku pöördumise missioon, mitte uue kaasaegse Eesti loomine.

Kahjuks soovisid paljud eestlased rännata tagasi ajalukku, mitte muuta Eestit kaasaegseks Põhjamaaks. Kusjuures ajas tagasi rännata ei soovitud mitte reaalsesse ajalukku, kus valitses meie praeguste nõudmistega võrreldes vaesus ja viletsus, vaid kujuteldavasse igatsusminevikku, kus kõigil oli hea ja tore ja iga mats oli mõisnik.

Praegused rahvuskonservatiivid esindavad tagasiihalejaid, neid, kes ei soovi kohaneda muutuva maailmaga ning nõuavad tagasi "esimest Eestit". Rahvuslikku Eestit. Ja neile pakutaksegi sajandivanust kristliku kallakuga rahvuslikkust, juurtetut, sakslastelt laenatut, võõrandunut, sellist rahvuslust, mis on kaotanud ühise hingamise loodusega.

Aga selline rahvustunne jääb poolikuks ning soodustabki rassismi - rahvuskuuluvuse kitsendamist puhtalt geneetikale ning paljunemisele. Kuigi rahvuskultuur ja ühtekuuluvustunne oma kodumaaga on midagi palju suuremat ning avatumat.

Ma siiski arvan, et enamik inimesi, kes otsivad tuge sõnast "konservatiivne", defineerivad seda sõna teisiti kui populistlikud rahvuskonservatiivid. Sellest sõnast loodetakse alalhoidlikkust, maaelu toetamist, elukeskkonna hoidmist, oodatakse, et niimoodi on võimalik jõuda tulevikku, kus maa ja rahvas on kaitstud.

Eeldatakse, et just konservatiivsus päästab neoliberaalsest rahakummardamisest, hoolimatusest vaesemate rahvakihtide suhtes, olematust regionaalpoliitikast ning enesekolonisatsioonist - looduse laastamisest nappide sentide eest - ja paraku ollakse sunnitud tunnistama oma naiivsust.

Valimiste aegu olin ma imestunud, et paljud looduse poolt rääkijad pooldasid EKRE-t ning olid seejuures siiralt veendunud, et rahvuslik ja konservatiivne kokku tähendabki looduse hoidmist ning mikitalikku ilmapilti.

Nad lootsid näha ökoloogilist rahvuslust ning projitseerisid oma eeldused-lootused rahvuskonservatiivsele erakonnale. Ent kristlik-konservatiivse vaate jaoks jääb metsarahvas alati Nukiks, kellel tuleb sarved maha viilida, kellele peab valge pluusi selga toppima ja korraliku käitumise (hierarhilise allumise) palveraamatu pihku toppima. Ja kelle tantsuplatsid tuleb välja juurida, et paganlik vaade ainujumala ning tema maapealsete esindajate austamist ei segaks.

Inimesed otsivad tegelikku rahvuslust, kooskõla-rahvuslust ja leiavad seda Valdur Mikita raamatutest, Hasso Krulli esseedest, ööülikoolist, Raadio Jaik loengutest ja mujalt. Mikita populaarsus on üks indikaatoreist, et loodusrahvas siiski otsib oma kooskõlatunnetust. Ökoloogiline rahvuskultuur on olemas, aga ühise voona esile tõstmata ning rahvustunnetuse olemusena adresseerimata.

Pakkugem inimestele seda, mida nad tegelikult vajavad

Eestlased on unikaalses positsioonis. Me oleme kasvanud koloniseeritud põlisrahvast oma riigiga kultuurrahvaks. Seejuures on meil alles põlisrahvale omane oma maaga kokkukuulumise tunnetus, mida on väga oluline alles hoida.

Meil on ikka veel olemas ürgsed juured. Üle maailma püüavad põlisrahvad oma kodupaiga loodust kaitsta ning päästa koloniaalkapitalistlike allutajate eest. Me oleme eestlastena skisofreenilises positsioonis, rüüstame ise oma maad ning oleme samal ajal põlisrahvas, kes soovib maad kaitsta. Võtame endid kokku! Me suudame paremini. Me suudame oma maad ja rahvustunnetust eneste eest kaitsta!

Maherahvusluse kaudu on võimalik suunata rahvuslik identiteet päriselt tuleviku tagamist panustama - päästes laastamisest meie elukeskkonna saavad siin edaspidigi elada meie lapsed ja lapselapsed ning rahvuskultuuri arendamist geneetikast olulisemaks pidades saame luua eestlaste erinäolist loomingut, mis meid seob nüüd ja edaspidigi.

Meil on vaja arendada ökoloogilist rahvuslikkust, mida praegu ühiskonnal pakkuda ei ole. Liikumisena, vooluna, uhkusena. Vaid niimoodi me saame jälle kokku liita infosõjas lõhestatud rahva ning suunata tähelepanu looduse hoidmisele. Vaid niimoodi suudame tagada meile tuleviku.