Tänapäeva maailmas elavad kõik inimesed oma sotsiaalmeediamullis. Seal tehakse vaimseid grupikallisid, kiidetakse koos sama meelt olevate inimestega üksteist takka ning vajutakse üha rohkem piiratud maailmavaatesse. Need, kes sellest tsementeerunud mullist väljapoole jäävad, muutuvad ajapikku "teisteks" – üha imelikumateks, eemaletõukavamateks… lõpuks ebainimlikeks.

Paljud meist on seda juttu "mullidest" ja "kõlakodadest" kuulnud ning tihti ka rääkinud. See on ka suhteliselt lihtne seletus äkilistele meeleoludele, sõjakale suhtumisele ning üha tulisemale ja labasemale kõnepruugile. Sotsiaalmeedia oma algoritmidega on kõiges süüdi.

Helsingi ülikooli kommunikatsiooniuurija Anu Kantola viitab oma värskes artiklis aga sellele, et sotsiaalmeedia mulliteooria on tegelikult ise üks suur mull. Kantola viitab ajalehes Helsingin Sanomat nimelt sellele, et sotsiaalmeedia kõlakodade või mõttemullide olemasolu ei ole tegelikult kunagi teaduslikult tõestatud.

Värsked uuringud kinnitavad, et isegi kui lõviosa inimestest saab informatsiooni üsna vaheldusrikkalt erinevatest allikatest – nii tava-, veendumus- kui ka sotsiaalmeediast –, kujuneb märkimisväärse osa vaated ikkagi nurgeliseks ja teistmoodi mõtlemist välistavaks.

Või teistpidi: väljakujunenud maailmavaateliste hoiakutega inimesed ei muutu teistsuguste arvamuste suhtes oluliselt leebemaks, kui neid varustatakse mitmekülgse informatsiooniga.

Probleemi tuum ei ole seega sotsiaalmeedia. See on lihtsalt vahend. Kitsarinnalisuse ja piiratud mõtlemise peamine põhjus peitub inimeses endas.

Inimestel on sisemine vajadus oma minapilti kaitsta, viitab Anu Kantola ühele võimalikule põhjusele. See paneb pöörama tähelepanu sellele infole, mis oma mõtteviisi toetab ning tõrjuma sellist, mis ei toeta.

Teine oluline põhjus on inimese sotsiaalsus. Inimesed kuulavad teisi inimesi, eriti kui nad on karismaatilised või lähedased – või veel enam, mõlemat – enam kui ühtki meediaplatvormi. Küsimus ei ole seega lõppude lõpuks selles, kas sõnum levib või on levimata kivitahvlite, pärgamentide, ukselt uksele suulise agitatsiooni, massikoosolekute, raadio, televisiooni, interneti või sotsiaalmeedia kaudu.

Kui sõnum on just selle sõnumi jaoks sobivat tüüpi inimestele piisavalt atraktiivne, see levib. Kui ei, siis mitte. Ja nii lihtne see ongi.

Seega – sotsiaalmeedia kui selline ei ole süüdi inimeste kapseldumises ega arvamuste radikaliseerumises või kõnepruugi madaldumises. Tüvipõhjus on inimene ise. Ja loomulikult see, millega me endid ning oma järglasi selles vallas harjutame.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.