Martin Küngas: noorte mõjust tarbimisele ja autentsusele

Martin Küngas
Martin Küngas Autor/allikas: Kert Kõivik

Nägin Instagramis ühe linna seinale kirjutatud ingliskeelset loosungit "ühe mehe prügi on teise mehe aare". Seda kinnitab retropoodide, -paikade, -sisustuse ja -disaini levik. Just nii hinda on läinud vana ja ehe, mitte uus ja odav, arutleb Martin Küngas.

Mingid kiired on lõikamas maad. Kõik on nagu endistviisi, aga samal ajal, kui igapäevasest inimkäitumist vaadata, on nii palju muutumas. Lääne riidekauplused sulgevad uksi, sotsiaalmeedias väheneb üksteise võrdlemine ja kiratseva edu poole pürgivad inimesed ütlevad lahti sellest, mis on vale.

Kas on tegemist sotsiaalset hukku tähistava hävitava soojussurmaga? Oi ei, vastupidi. Need on hoopis põlvkondade vahe algatatud, leegile puhutud ja loodetavasti saavutusühiskonna lõppu kuulutama pandud uue ajastu lootuskiired.

Osalt tundsin neid kiiri, kui kuulsin, et suured kaubandusketid sulgevad järjest uksi. Seda aga mitte ainult internetis leviva mugava alternatiivse ostuvõimaluse pärast, vaid targemate ja küpsemate valikute tõttu.

Ameerika Ühendriikides näiteks sulgub hüperriidepood Forever21 teiste samalaadsete kettide seas (võib vist öelda meie mõistes, et need on kiirmoeketid nagu H&M, Zara jms). Noored mitte ainult ei osta alternatiivseid tooteid veebist, vaid need alternatiivsed tooted ei ole ka teps mitte kiirmoetooted.

Need on tooted, mille ostmisel on arvestatud vastupidavuse, päritolu, toote ostmiseks kuluva raha ja müüja imagoga. Müüja puhul hindavad noored seda, et müüja ei pritsi igas kanalis näkku oma kolmeeuroseid teksaseid, mille on kokku õmmelnud nälga kannatavad lapsed. Ma liialdan nagu mu kadunud vanaema, aga mõte jääb samaks.

Ja kallid hipsteripõlgajad - hipsterid olid tarbimise suuna näitamisel alles algus. Järgmised olete teie. Sest küsimus "miks" muutub iga päevaga järjest tähtsamaks. Miks turu küllastumisel just seda hambapastat või pitsat suhu pista ja mitte mõnda teist varianti? Miks auto asemel jalgrattaga sõita?

Hipsterid teadsid seda esimesena. Seega, kui praegu on veel ükskõik, siis varsti enam ei ole. Valikuid on ja need tuleb langetada mingite kriteeriumide põhjal. Ja ainult raha see ei ole.

Veelgi enam. Nägin sõbra Instagrami stooris ühe linna seinale kirjutatud ingliskeelset loosungit "ühe mehe prügi on teise mehe aare". Seda kinnitab retropoodide, -paikade, -sisustuse ja -disaini levik. Just nii hinda on läinud vana ja ehe, mitte uus ja odav.

Veel kiiri jõudis minuni, kui hakkasin mõtlema, mis juhtub, kui sotsiaalmeediaplatvormid, eesotsas Instagramiga laigid kui omamoodi valuuta ära peidavad. Sest nad kaaluvad seda.

Sotsiaalmeediagigandi sellise käitumise äriliste põhjuste üle ma just spekuleerima ei hakka või kui, siis natukene. Digihiiu mõttes on see igati kasulik kontekst, sest müüa tahetakse järjest enam just sisu, mitte hinnanguid.

Pöidlate ja südamete nähtavuse kaotamise all mõtlen aga siinkohal ennekõike eelarvamuste ja hinnangute puudumise mõjule. Kui puudub eelarvamus, siis oled ausam. Ja see tundub sotsiaalmeediamaastikul kahtlaselt positiivne, sest annab ennekõike visuaalsele loomingule võimaluse vohama asuda, ilma et keegi mingeid piire või standardeid seaks.

Enne oli kopeerimine ja ühtne kuulsuse tagaajamine laikide nimel moes. Pärast seda muudatust saab moes olla igaüks. Ainult et moes olla pole enam moes. Paradoks. Pealegi, nii nagu moemaailmas on uueks stiiliks mugavus, on sotsiaalmeedias uueks glamuurseks trendiks autentsus.

Saavutusühiskonda ("Spiraaldünaamika", Clare W. Graves) iseloomustab noorena kaasa saadud soov lubada endale kõike ja veelgi rohkem. Sest ema ütles, et sa võid saada kõike ja veelgi rohkem, kui sa vaid väga tahad.

Peamiselt käib jutt edust (no olgem ausad, tegelikult materiaalsetest väärtustest ikka ka). Selleks aga, et edukaks saada, pidi tihti mööda kõrvaltänavaid käima - teesklema edu, et võita võimalusi, teesklema võimalusi, et võita veel paremaid võimalusi jne.

Nii võrkturunduse kui ka muu ettevõtluse koolitajad sisendasid kunagi, et selleks, et õnnestuda "teeskle, kuni lõpuks õnnestub" (i.k fake it till you make it). Ent järjest kommunaliseeruva ühiskonna "edukaks" ei saa enam samamoodi nagu lihtsa saavutusühiskonna "edukaks".

Nüüd kerkivad esile järjest enam juhtumid, kus teistele meeldida üritamine ja kiirmoeketi eeskujul tähelepanu lunimine hakkab vähenema. Kehtib pigem ütlus "tee, kuni lõpuks õnnestub" (i.k make it till you make it).

Tuleb teha seda, mis endale kõige rohkem korda läheb - oma asja - ja teha seda... Hästi? Ei. Mitte hästi vaid lihtsalt teha. Sest lihtsalt ja järjest tegemise järel tuleb motivatsioon edasi teha, siis soov paraneda, siis õppimine, siis kvaliteet ja siis tuleb ka "hästi". Sellise tugeva kontseptsiooni peale on ka saajatel nina. Ja tähelepanu.

Niisiis annab lootust, et see noor, kes niisama tühja ei tarbi ja ainult enesele ja võltsile edule ei mõtle, raputab käitumismallide vundamenti ja näitab järgmisi ja paremaid võimalusi ka teistele.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: