Oleme uhke e-ühiskond ja juurutame pidevalt uusi tehnoloogiaid. Uued võimalused, nagu koju toidu tellimine või elektritõuksi rentimine, on saanud tavapäraseks, sest me kasutame tehnoloogiaid iga päev.

Kui neid päevi koguneb palju, saab uuest tehnoloogiast harjumus. Kui miski muutub harjumuseks, siis me enam ei mõtle palju sellele, mida selline tehnoloogia kasutamine ühiskonnale tähendab.

Uued vajadused

Tehnoloogiate kasutamisega kaasneb tavaliselt mingi uus mugavus, võimalus, mingisugune võit. Aga lisaks kasule tuleb veel midagi kaasa. Midagi, mis koheselt välja ei pruugi paista.

Iga tehnoloogia ja areng tekitab ka uued vajadused. Näiteks on äkitselt vaja mitut uut laadijat. Üks autosse, teine kööki, kolmas magamistuppa. Igaks juhuks üks ka suvekodusse. Ning lisaks on vaja soetada paar akupanka.

Ja siis läheb telefon katki. Parandada seda ei tasu, sest uus maksab sama palju ning uue ostmise järel selgub, et kõik laadijad on vaja välja vahetada.

Ma usun, et pea igas Eestis kodus on sahtel, korv või kapp, kus kasvamas minipürgimägi seisma jäänud seadmetest ja sellega kaasnevatest vidinatest ja juhtmetest. Tegemist on tehnikaga, millega paljud midagi ei oska peale hakata.

See on lihtne näide tehnoloogia peidetud mõjust ühele seadmele ja ühele inimesele. Aga milliseid peidetud mõjusid sisaldab üha uute tehnoloogiate kasutusele võtmine ühiskonnale laiemalt?

Kiired võidud ja varjuküljed

Uute tehnoloogiate rakendamisel oleme harjunud kasutama kiireid võite, mis meil uutest võimalustest tekivad. Varjukülgede jõudmisega meie igapäevaellu ja teadvusesse läheb reeglina omajagu rohkem aega.

Huvitav, et kuigi tehnoloogia kasutamise võidud saavutame nii üksikisiku tasemel kui ka ühiskonnas laiemalt, siis võimalikke varjukülgi hakkame tajuma eelkõige ühiskondlikult.

Näiteks põlvkond, kes istub ekraanide taga ning kelle tervisele tekivad seetõttu uued ohud, on nüüd reaalsus. Teine aktuaalne teema, mis vajab järjest laiemat tähelepanu, on meie kõigi andmete privaatsus. Seda nii selle ülereguleerimise mõttes kui selle mõjudes mitte teadvustamises osas.

Tähelepanuväärne on, et reeglina hakkame uute tehnoloogiate probleemide lahendamise vastutust otsima keskselt, vaatame esimesena riigi suunas.

Keegi peab reguleerima, kuidas elektritõukse suvalises kohas keset teed tohib jätta. Keegi peab midagi tegema, et võõras droon minu vannitoa akna taga ei filmiks. Oleme vihased, et miks ei võeta vastutust.

Tegelikult peame kõik võtma ühiskonnas vastutuse, et tegeleda ka uute tehnoloogiate kasutuselevõtu negatiivsema poolega. Saadud võiduga kaasneb minu arvates ka kohustus osa võidetud ajast, rahast, rahulolust või mugavusest ühiskonda tagasi panustada. Et olla paremini valmis uute tehnoloogiatega kaasnevatele negatiivsetele mõjudele.

Mida konkreetsemalt saame teha?

Esimese suure asjana võime alustada sellest, et teadvustame endale, et peame ühiskonnana suutma toimida ka ilma tehnoloogiata. Oluline, et see oleks võimalik kõigis vaadetes - liiklus peab toimima ilma interneti olemasoluta, poed peavad saama müüa kaupu kaardimakse, kassasüsteemi ja lao tarkvarata.

Teadlikult sellega tegelemata kaotame oskused ja võimekused, mida ei ole planeerinud kaotada. See lihtsalt juhtub.

Riigiametnik peab olema võimeline saama inimeste pöördumised ja mured kätte digilahenduseta ning haige peab saama õigeaegselt ravimeid vajadusel digiretseptita.. Eriteenistused peavad suutma reageerida abivajadusele ning lennukid maanduma ka siis kui internetti ja mobiilisidet ei ole. Siinkohal kummardus lennujuhtimisele, mis selle probleemi on suutnud elegantselt lahendada.

Ühe lahendusena ühiskonna valmisoleku suurendamiseks teen ettepaneku hakata igal aastal riigis läbi viima internetivaba päeva. See tähendab päeva, kui kõik ettevõtted, koolid, haiglad, müügikohad ja riigiasutused – ehk ühiskond tervikuna peab toimima ilma internetil baseeruvate IT-lahendusteta.

Kindlasti on meie esimene reaktsioon, et see ei ole põhimõtteliselt võimalik. Kuid selline reaktsioon ainult rõhutab vajadust sellega tegeleda. Ühiskonna piisav toimimine netilahendusteta peab ju olema põhimõtteliselt võimalik. On vastutustundetu nii üksikisiku kui ka riigina öelda, et ilma internetita me enam toimida ei suuda ning siis see sinnapaika jätta.

Elu ei jää seisma

Kui esimese hooga võime arvata, et elu jääb ilma internetita täiesti seisma, siis paljudes kohtades on lahendus lähemal kui tundub.

Näiteks pood, kus ilma kassasüsteemita ei saa kindlasti midagi müüa. Tegelikult piisab paljudel juhtudel sülearvutiga ühendatud käsiskännerist, kuhu saab kõik müüdud triipkoodid skaneerida. Maksumused käsitisi kõrvale ja kaup liigub. Aeglasemalt ja sularaha vastu, aga liigub.

Olen enam kui veendunud, et esimeste selliste üleriigiliste harjutuste läbiviimine on väga suur õppimine ning sellega kaasneb rohkem kui arvata oskame. On kohti, kus üllatame ennast, avastame, et tegelikult on täitsa toimivad alternatiivid lühikeses perspektiivis olemas.

Samal ajal võib ilmselt oodata juhtumeid, et avastame, et sellise internetivaba päeva järelmite klaarimine võtab meil aega kuid ning tegelikult oleme oma tehnoloogiast sõltuvuses jõudnud tasemele, kus peame endalt küsima - kas see on mõistlik sõltuvus?

Mida me võidame?

Esmalt tasub mõelda sellele, et paljud meie digiühiskonna teenustest on ka maailma mastaabis uudsed. Kui meie e-lahendused, robotid ja tooted sisaldavad erinevalt teiste riikide konkureerivatest toodetest ka n-ö offline töörežiimi, oleme teatud osas juba konkurentsis meie kopeerijatest ees.

Teise võiduna võib välja tuua, et ilmselt annab see paljudele organisatsioonidele ka aimu millised olulised infovarad on nende valduses ilma, et nad nende väärtust päriselt mõistaks.

Kolmandaks, võib-olla selguvad õppuste käigus ka mõningad vead ja tõrked senistes koopia, varu- või taastamissüsteemides.

Mina veel mäletan, et oli aeg, mil nägime vaeva selle nimel, et elektroonilised dokumendid ja allkirjad oleksid samaväärsed paberil antutega. Nüüdseks on arengupendel teinud võnke teise äärmusesse – me ei pea enam paberil esitatud arhitektuuri võistlustööd samaväärseks tema elektroonilise koopiaga, riigiasutustele saab esitada ainult e-arvet. Äkki oleme teinud mõned valikud liiga julgelt?

Tegelikult ei peaks ju kõiki vanasid kaevusid täis ajama enne, kui meil on õnnestunud rajada moodne veevõrk.

Kokkulepe, et elektrooniline vorm on võrdne paberiga oli pikem ühiskondlik debatt. Kokkulepe, et loobume üldse suutlikkusest töötada paberi kui alternatiiviga – ma ei mäleta, et oleksime sellel teemal ühiskonnas pidanud debatti. See on lihtsalt juhtunud.

Suurem vabadus

Inimeste ja organisatsioonide mõtlemine alternatiivide peale ning valmistumine nendeks annab meile tegelikult suurema vabaduse. Digitehnoloogiate üks varjukülgedest on see, et nende rivist välja löömine teatud rünnetega ei olegi kahjuks ülemäära keeruline ega ka kulukas.

Riiklikul tasemel tõsiselt häiriva ründe võib tegelikult "tellida" kõigest mõne tuhande euroga. Me võime oma võimsa e-riigi tundega sattuda tegelikult vabalt mõne alaealise häkkeri pantvangi.

Kui püüame teha asju jätkates praegusel kursil, siis ilmselt tabavad lähitulevikus samasugused olukorrad meid planeerimatult. Kui soovime olla tegelik jätkusuutliku ühiskonna suunanäitaja, siis peame andma eeskuju maailmale ka selles, mis puudutab teadliku alternatiivse toimimise harjutamist. Me kõik peame.

Tegelikult riik selles suunas juba tegutseb. Viimastel aastatel on hakatud laiemalt teadvustama vajadust suurendada valmisolekut erinevates kriisiolukordades hakkama saamiseks.

Väärtustatakse Eesti inimeste suutlikkust ennast ise kaitsta ja vajaduse korral üksteist kuni abi saabumiseni aidata. Me ei saa ju endale lubada, et iga suurem sügistorm viib elektri- ja siderikke tõttu rivist välja mitu maakonda, või et rotid närivad kaablit ning halvavad nõnda riigile kriitiliste e-teenuste toimimise.

Eks suutlikus ilma internetita toimida on üks ühiskonna kriisiks valmisoleku oluline osa. Kõige paremini mõjuks netivaba päev sellele osale ühiskonnas, kes suurema osa ajas maailma ekraani vahendusel tajuvad.

Et ennetada tulekahju, peavad igas kodus olema töökorras suitsuandurid ja tulekustutusvahendid. Et tagada turvalisus, peame ise hoolitsema, et uksed-aknad kinni saavad. Samuti on vaja kanda helkurit, et liikluses välja paista. Ega tehnoloogiate alternatiive ka keegi meie eest läbi mõtlema ega ära tegema tule.

Võtame siis ette ja teeme alustuseks internetivaba päeva ära! Olgem nii järjest keerukamaks digiühiskonnaks ja jätkusuutlikumas elurkorralduseks paremini valmis.