Keila SOS Lasteküla kolib väiksematesse majadesse eri paigus ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: SOS Lasteküla

Keila SOS Lasteküla, kus elavad vanemliku hoolitsuseta lapsed koos perevanematega, muudab täielikult oma elukorraldust. Pered jäävad väiksemaks ja kolivad ühisest külast ära Keilasse või Tallinnasse.

Juba 25 aastat on Keila SOS Lasteküla pered elanud kõrvutiasetsevates majades. Nüüd on aga aeg muutusteks ja tasapisi kolivad pered sealt ära uutesse elukohtadesse.

Esimene pere kolis Keila SOS Lastekülla elama 1994. aasta lõpus. Toona oli Eestis tegemist ainulaadse kontseptsiooniga: mitmekorruseliste suurte lastekodude asemel kolisid vanemliku hoolitsuseta lapsed elama koos perevanemaga tavalisse eramajja.

"Tänaseks on Eestimaal jäänud väga vähe alles selliseid korrusmaju, kus korruste kaupa on asenduskodud ja riik on saanud inspiratsiooni meie tolleaegsest otsusest. Nüüd me näeme, et me võiksime taas olla sellised teerajajad ja öelda, et tulevikus ei tohiks asenduskodud olla üldse äratuntavad," põhjendab SOS Lasteküla Eesti ühingu tegevdirektor Margus Oro ettevõetud muutust.

Teerajamisega on SOS Lasteküla juba algust teinud uutes Eestimaa paikades, kuhu Keilast on laienetud.

"Täna me räägime tihti virtuaalsest külast, kus pered ongi juba oma korterites, oma ridaelamutes. Meie tugitöötajad, meie sotsiaaltöötajad, meie muu personal, kes neid toetab, toetab distantsilt ja vajadusel sõidame kohale," kirjeldab Oro uut elu- ja töökorraldust.

Selleks on praeguseks ostetud kaks uut kodu Tallinnasse ja Keilasse, veel kaks on kohe-kohe lisandumas. Ühtegi peret ei sunnita külast ära minema, kolivad vaid need, kes seda ise soovivad. Ja soovijaid jagub - järgnevate aastate jooksul kolib uutesse elupaikadesse seitse peret.

"Palju parem on, kui nad aduksid ja tajuksid ühiskonda juba noorest peast ja saaksid aru, et naabrid peaksid olema tavalised naabrid ja tegevused, mida nad teevad nii peres kui väljaspool peret, peaksid olema tavalised tegevused, mitte külakogukonna poolt kaitstud," põhjendab Oro.

Just sel põhjusel ootab 25 aastat Keila SOS Lastekülas perevanemana tegutsenud Mare praegune neljalapseline pere kolimist väga.

"Kui me tulime siia vaatama seda uut kodu ja nad ei teadnud, kuhu me tuleme, siis kui sisse tulime, ütles üks nendest, et kas see on meie uus kodu või? Sest nad olid ju kuulnud, et selline projekt käib. Nad olid väga ehmatanud, läksime koju ja järgmisel hommikul tuli üks nendest minu juurde ja küsis, et kas sa tahaksid ka juba ära siit minna. Ma ütlesin, et tahaksin küll. Ta ütles, et tead, me tahaksime ka, kõik neljakesi, et me rääkisime omavahel ja me tahaksime kohe ära minna, sest seal on kõik nagu päris," meenutab Keila SOS Lasteküla perevanem Mare.

25 aastaga on muutunud ka see, et valdavalt ei ela Keila SOS Lastekülas enam bioloogilised vanemad kaotanud lapsed, vaid lapsed, kelle vanemad on ühel või teisel põhjusel võimetud nende eest hoolitsema. Katkistest peredest tulnud lapsed vajavadki just seda "päris" elu ehk ühe tavapere muresid ja rõõme.

"Seal on pere rõõmud ja mured, seal on vastutus, kohustused elektriarve maksmise või jalgratta parandamise eest ja seda peab pere saama tunda, teha ja laps saab seda tunda, vaadata kõrvalt, jätta meelde," kirjeldab Oro.

Kui algusaegadel elas lasteküla peres kaheksa last ja aastaid tagasi vähendati seda kuuele, siis uutesse kodudesse kolivad neljalapselised pered.

"Ehk siis see laps, kes tegelikult tuleb eelmisest kodust, võib olla tihti väga suure "seljakotiga", kus sees on ohtrasti muresid, juhtumisi, kõike-kõike muud. Keegi peab selle lahti võtma ja lahti harutama ja kui lapsi on vähem ja perevanem saab rohkem igale lapsele keskenduda, siis need mured lahenevad," põhjendab Oro.

SOS Keila Lasteküla senised hooned müüakse tasapisi maha. MTÜ soov on, et kes iganes sinna elama või teenust pakkuma asub, ei erineks see väga küla senisest elust. Seda enam, et lasteküla ei hülga ka ise küla lõplikult.

"Tulevikku silmas pidades võib küll öelda, et siia territooriumile jääb mingisugune teenus, mis paari aasta pärast, me näeme, et vajadusel on. Aga kindlasti ei jää sellises mahus seda teenust ja kindlasti see märk kui Keila lasteküla jääb alles," lubab Oro.

Uus kodu on küll valmis ja laste osad asjadki juba seal, aga pere otsustas jõulud veeta veel viimast korda oma vanas lasteküla kodus. Eriti arvestades seda, et jõulude ajal tulevad pereema Marele külla ka kõik teised lapsed, kes tema hoole all on juba suureks kasvanud ja nüüd oma elu elavad.

"Alguses me pidime tulema uude koju, aga siis need neli last, kes on praegu peres, nemad ei tahtnud sellepärast tulla, et muidu jõuluvana ei tea, kus me elame. Nendel oli selline mure. Aga et 19. jaanuaril täitub meil 25 aastat, siis oleks meil kõigil veel viimane kord võimalik olla koos selles vanas peremajas," põhjendas Mare.

Kui Keila SOS Lasteküla 25 aastat tagasi alustas, elas seal 92 last, praeguseks on laste arv langenud umbes 60 lapseni.

Toimetaja: Merilin Pärli

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: