Kui te oma viimasele kahele-kolmele päevale mõtlete, siis diplomaadid ütleksid selle kohta, et on olnud turbulentsed ajad. Kas te juba olete jõudnud kahetseda ka, et peaministrile jah ütlesite?

Kahetseda veel ei ole jõudnud, aga need kaks-kolm päeva tunduvad nagu kaks-kolm nädalat või võib-olla isegi kuud.

Oskasite seda kahtlustada, et läbivalgustamise protsess on nii jõhker?

Jah, et see jõhker on, kindlasti. Nüüd lihtsalt ma olen sellises olukorras, kus ma ei ole teinud midagi valesti, aga jääb mulje, nagu ma oleksin teinud.

Klaarime peamise asja ära, millest kõik täna räägivad ja kirjutavad – opositsioon kahtlustab, et teil võis olla huvide konflikt, kui olite ettevõtluse ja innovatsiooni sihtasutuse (EISA) juhatuse liige ja selle töö kõrvalt sai teie juhitava ettevõttega seotud idufirmad üle miljoni euro toetusi. Mis te sellele kriitikale vastate?

Ma vastan nii, et mina olen töötanud suurema osa oma elust – ma isegi tegin väikse statistika, et üle 17 aasta oma töötamise karjäärist ehk kuskil 60 protsenti – erasektoris. Ma olen põhiliselt olnud palgatööl, aga ma olen ka püüdnud kas alustada (ettevõtlusega) või olen olnud osaline ettevõtte juhtimise protsessis ja ma arvan, et see tuleb ka praeguses töös äärmiselt kasuks. Kas te kujutate ette majandus- ja tööstusministrit, kellel pole endale ettevõtlusega mingisugust pistmist või ta pole seda kunagi proovinud?

Keegi ei süüdista teid selles, et te ettevõtlusega olete seotud olnud. Küsimus on selles, et EISA andis Rochna Investi portfelli kuulunud ettevõtetele toetusi kokku ligikaudu 1,25 miljonit. Milline teie osa nende toetuste jagamise ja taotlemise juures oli?

Null.

Nii taotleja poolel kui ka andja poolel?

Just. Põhimõtteliselt on tegu sellise olukorraga, kui ma kolm pool aastat tagasi tulin EISA-sse tööle e-residentsuse programmijuhina, siis ma vastavalt reeglitele deklareerisin, et ma olen seotud kahe osaühinguga ja ma tegin seda uuesti igal aastal. EISA-s on väga toimiv reeglistik, süsteemid, järelevalve, kontroll. Nii et nad kindlasti neid deklaratsioone ilusti ka läbi vaatavad.

Aasta, natuke peale, tagasi sai minust ka juhatuse liige, aga ma vastutasin e-residentsuse programmi ja ka turundus- ja kommunikatsioonifunktsiooni eest. Toetustega mina kokku puutunud ei ole. Ma toon väikese skaala siia kõrvale – eelmisel aastal jagas EISA toetusi üle 6200 korra ja seda summas 215 miljonit. Nii et isegi kõige suurema tahtmise juures hoida silma peal teise juhatuse liikme vastutusalas toimuval on, ma ütleks, praktiliselt võimatu.

Kuidas te ise hindate seda olukorda, kus riigi ja ettevõtlustoetusi jagava asutuse juhatuse liige juhib samal ajal investeerimisettevõtet, mille portfelli kuulunud ettevõtted toetust said?

Esiteks see ettevõtte ehk Rochna Invest osaühing, kus ma olin juhatuse liige, ei ole kunagi saanud toetust. Tema portfellis olevat kolm ettevõtted, kes on meedia poolt välja toodud – nendes on Rochnal mõneprotsendine osalus ehk väga väike osalus. Ja et need ettevõtted said või taotlesid ja said EISA-st toetust, sain mina tõesti teada siis, kui tuli meediapäring EISA-sse. Ma ei teadnud, et nad isegi taotlevad.

Täna ka EISA nõukogu esimees Erkki Raasuke on pidanud seda teemat kommenteerima, viidanud võimalusele, et ehk peaks EISA põhikirja ümber tegema. Kas see tähendab ikkagi, et mingi probleem põhikirjaga on?

Seda ma ei oska praegu öelda. Ma arvan, et probleem antud juhul on ikkagi näilisusega ehk kuigi ma olen käitunud reeglitekohaselt, ma olen deklareerinud kõik vastavalt nõuetele, siis ilmselt on jäänud mulje, nagu mul on ikkagi veel mingisugune mõjuvõim nende otsuste üle. Nii et kui nüüd tahta see täielikult välistada, siis võib-olla on nõukogul tõesti mõistlik see üle vaadata, et selliseid olukordi enam ei tekiks.

Mõni ütleks, et omasite informatsiooni, teadsite, mis kuupäevadel, millised taotlusvoorud avatakse, info liikus ja see kapitaliseerus ühel hetkel kusagil rahaks.

Nagu ma ütlesin, 6200 pluss toetuse rahuldamist 215 miljoni ulatuses. Ma juhtisin seda EISA juhatuse liikmena üliraskel ajal, me hakkasime reformima, kärpima, mul tiim kasvas põhimõtteliselt päevapealt kuskilt 20 või 25 inimeselt 80-le. Ma olen pidanud koondama, ma olen olnud väga fokusseeritud sellele, et minu enda tiimidel oleks ilusti töölaual eesmärgid, et nad teaksid, mida nad tegema peavad ja nii-öelda võtma endale uue tiimi enda tiiva alla ja katsuma muuta totaalselt nende töötamise vormi. See on olnud väga raske, see pole veel ka läbi.

Mõni küsiks selle peale, et kuidas te selle kõige juures jõudsite veel ettevõtet juhtida?

Selle konkreetse ettevõttega oligi, nagu ka ajakirjanduses on läbi käinud – et kas ma olen saanud kasu? Ma ei ole saanud ühtegi senti sealt kasu, tulu, mitte midagi.

Tegemist on olukorraga, kus minu hea sõber, endine tööandja palus, et ma aitaksin tal operatiivtasandil olla see inimene, kes teeb neid asju. Kuna ta ise ei ela enam Eestis, siis ta soovis, et oleks keegi, kes on siin, saaks kiiresti allkirjastada, näiteks kui portfoolioettevõtetel aktsiaportfelli osas midagi muutus, mingisugused allkirjad, aastaaruannete kinnitamised, auditid, mõned üksikud arved ka. Kuna selle maht oli niivõrd väike, pool tundi kuus, siis ma ütlesin, et ma ei soovi sellest mingisugust tasu, see ei ole nagu päris juhtimine, see on formaalsus.

Aga jällegi – see ei ole ka vabandus, ma mõistan seda olukorda, mis on tekkinud. Ja see on kahetsusväärne ja mul ongi väga kahju sellepärast.

See toetuste lugu tegelikult viib meid ühe suurema teema juurde. Tänapäevane majandusmudel, mida küll nimetatakse endiselt turumajanduseks, aga kogu see toetuste asi – kas ilma nendeta ei oleks lihtsam, et ei tekiks selliseid jamasid ja tegelikult on ju see ka turumoonutus?

Toetused või laenud, käendused olukordades, kus turg seda ettevõtete jaoks ära ei lahenda, on äärmiselt vajalikud. EISA-l on küll plaan liikuda toetuste andjast rohkem arengu ja innovatsiooni finantseerijaks. See on natuke pikem protsess, aga see on täiesti juba töös, liigub.

Meil on paar päris head näidet – on näiteks innovatsioonilaen, mis on kõrgema riskitaluvusega. See on selline koht, kus riik tuleb appi, kui turg veel ei aita ettevõtteid või kui ettevõtte mõte on nii julge, et pangad veel ei usalda või nad ei tea päris täpselt, mis sellest võib välja tulla. Ja seal peab riik appi minema.

Ja selle innovatsioonilaenuga oli nii, et kui üks ettevõtte saab maksimaalselt taotleda viite miljonit ja meil eelarve oli 27 miljoni ringis minu arust, siis taotlusi laekus 70 miljoni ulatuses. See näitab, et ettevõtetel on seda vaja.

Paljud ettevõtjad ütlevad, et nad teeks tegelikult ilma toetuseta ka sedasama asja, aga lihtsalt niimoodi saab odavamalt. Muuseas, kas te olete kahetseja inimene?

Kahetseja inimene vist ei ole. Lauslollust loomulikult ma kahetsen, selge see, aga üldiselt ma arvan, et kõikidest rasketest olukordadest on võimalik õppida.

Enamik inimesi tõenäoliselt, vähemalt Eesti Televisiooni otsesaates, ütleks, et nad kahetseksid äri ajamist Johanna-Maria Lehmega. Kuidas teie puhul?

Võib-olla tõesti ettevõtte loomist temaga ma kahetsen, äri ma temaga kunagi ajanud ei ole. See ettevõte oli põhimõtteliselt sündides surnud.

Mida ma teeksin teisiti, on see, et ma oleksin vähem impulsiivne. Ma olen teinud otsuseid, mida ma pärast olen pidanud ümber mõtlema, aga jällegi – see on andnud kogemused. Selle konkreetse kaasuse puhul, millise kogemuse ma sain, on see, et ma kogesin omal nahal, et kuigi Eestis on võimalik luua ettevõte 15 minutiga, siis seda likvideerida on palju-palju keerulisem.

Aga kes selles süüdi on – Eesti riik või Lehtme lihtsalt ei võtnud toru?

Ei, seal on protsessid ja ma arvan, et see on ka õige – seal on riskid täpselt hinnatud. See hiljutine kogemus mul – kui lõpuks ma need aruanded suutsin õigesti esitada, puudusteta, siis oli veel vajalik kolmekuine ooteperiood.

Ühesõnaga, see oli puhas juhus, et mõned päevad enne teie ministriks saamist see asi ära lahenes?

Jah. Kevadel ma lõpuks võtsin selle ette, see on aastatepikkune olukord olnud. Ma tegelikult läksin vist isegi vaatama, et kas see (ettevõte) on kustutatud, sellepärast et ma arvasin, et kui ma olen selle likvideerimise alustanud, et siis see lihtsalt ühel hetkel kustutatakse. Ja siis ma sain aru, et mul olid puudused likvideerimata, tegin uue aruande. Ja kui selle sain esitatud, siis oli seaduse järgi see kolmekuine periood. Kui see sai läbi, esitasin kustutamise avalduse ja siis see kustutati mingite päevade jooksul. See, et see sattus täpselt sinna aega, on puhas juhus.

Kas praeguseks olete lõpetanud kõik oma äri- ja juhtimisseosed, mis võivad takistada ministri ülesannete täitmist, tekitavad huvide konflikti ja, nagu vist Postimees ütles, et on isegi põhiseaduse vastane?

Jah, praeguseks on kõik lõppenud. Miks tekkis põhiseaduse vastasuse argument või väide – see baseerus sellel, nii palju kui ma aru sain – ma ise ei jõudnud seda uudist lugeda, aga mulle tehti kokkuvõte – kuna ma andsin eile, 16. septembril ametivande, siis sellest hetkest, sellest kellaajast, mis oli 14:18, olin ma minister ja et ma olin sellel ajal jätkuvalt juhatuse liige, et see on põhiseadusega vastuolus.

Tegelikult, kuna Rochna Investi emaettevõte on Küprosel asuv ettevõte, siis nendel ei ole digiriiki (nagu Eestis). Nad pidid minu tagasikutsumise avaldused tegema paberi peal ja need tulid mulle kulleriga. Need jõudsid täna kohale ja ma täna avades nägin, et seal oli peal 10. september. See oli see (kuupäev), kui nad kutsusid mind tagasi ja ma konsulteerisin advokaatidega ja nad ütlesid, et kuna seal on kuupäev, 10. september, siis tegelikult ma ei olnud juhatuse liige sellest hetkest, kui nemad allkirjastasid.

Muuseas, olete jõudnud ka ministriks saamist tähistada? Olite oma lemmikrestoranis eile?

Ei olnud, aga ma olin ühes restoranis kaks päeva tagasi ehk siis sellel päeval, kui me käisime presidendi juures ja president meid ametisse kinnitas. Lihtsalt sellisel põhjusel, et minu esimene laps sai 18-aastaseks.

Kas teil on andmeid, see teie lemmikrestoran, on see veel lahti?

Minu lemmikrestoranid on kõik lahti. Tallinnas, need, mis mulle väga-väga meeldivad, need on kõik ilusti lahti ja toimivad ja raske on kohta saada.

Postimees küsib majandusküljel ühe lihtsa küsimuse: miks restoranid järjest enam oma uksi sulgevad? Jõudsite täna ministeeriumis uksed läbi koputada ja küsida, et mis õige vastus on?

Ma täna ei jõudnud tõesti, sest ma olen vastanud väga mitmetele päringutele ja sain ka ülevaate erinevatest teemadest, mis on minu vastutusalas. Ma nägin täna esimest korda oma maja, oma inimesi ja sain briife.

Uksed on sulgenud La Tabla, Rudolf, tunnustuse saanud O2, nüüd ka Ülo. Hotellide ja restoranide liit ütleb, et see on kriis ja riik peaks appi tulema. Vähim, mida nende arvates teha saaks, on käibemaksuerand – olete käibemaksuerandi poolt?

Reformierakondlasena ma ei ole nende erandite poolt.

Majanduseksperdid ütlevad, et me peaks mujalt Euroopast õppima – nemad ei saa ju teha kõiki asju valesti. Miks me ei õpi Euroopast?

Oh, kui mul oleks kohe hea vastus. Ma arvan, et me võtame enda olusid kindlasti arvesse, kui me teeme otsuseid. Need on ka andmepõhised. Selles konkreetses küsimuses ma täna jään vastuse võlgu.

Kardate, et (rahandusminister Jürgen) Ligi hakkab pahandama, sest laiemalt see lugu puudutab ju ka toiduainetööstust ja toidukaupade müüki? Opositsioon ütleb, et see päästaks päeva. Samas jällegi Ligi räägib, et süüdi on kaupmehed, kellel on liiga palju poepinda. Kuidas te poepinda kavatsete vähendada?

Seal on erinevaid variante. Ma toon elulise näite. Ma arvan, et juba paar-kolm aastat, kui on pingelisem töö ja lapsi palju ja ma oma leibkonnas toimetan üksinda täiskasvanuna, tellin oma kõik toidukaubad ja nüüd osaliselt ka tööstuskaubad e-poodidest. Ma olen võtnud selle hetke, et teha endale igale poole kontod. See teenus on maksimaalselt mugav ja see on üks variant. Aga kindlasti on erinevaid võimalusi veel.

Jõudsite TV3 intervjuus mõned päevad tagasi teatada, et olete kommunikatsiooniinimene ja usute, et suudate kõik surnuks rääkida. Teemaks oli majanduse käekäik, ma saan aru, aga kas ministriametis poleks rohkem empaatiat vaja?

Kindlasti oleks vaja, absoluutselt, ja ma mõtlen, et kas ma tõesti ütlesin, et ma suudan kõiki surnuks rääkida. Aga jällegi, et need kaks päeva (ministriametis) on olnud üsna segased ja hägused selles osas, et mida täpselt ma olen öelnud.

Ma arvan, et ei tohi olla rumalalt optimistlik, sest siis sa ei mõju enam usutavalt.

Ma proovin tuua ühe näite: selgitage minu tuttavale, kes ütles, et viis aastat tagasi ta sai 15 protsenti rohkem palka ostujõu mõttes. Tema palk on viie aasta jooksul tõusnud, aga ütleb, et inflatsioon on olnud 15 protsenti kõrgem. Kuidas talle selgeks teha, et ta tegelikult elab paremini?

Jälle väga praktiline näide: ma ei ei mäleta, milline ajakirjandusväljaanne tegi maksuküüru kaotamise kalkulaatori...

Ta võttis netopalga, mis oli pangakontole tulnud viis aastat tagasi – keskmisena, mitte ainult ühte kuud – ja praegu.

Kui võrrelda viie aasta taguse ajaga... Inflatsioon sõi hästi palju vahepeal ära. Aga kui võrrelda natuke lähema ajaga, näiteks eelmise aasta või üle-eelmise aastaga, siis täna me teame, et need inimesed, kelle palk on 1500 kuni 2200 euro, siis nende jaoks küüru kaotamine tähendas ikkagi ühte lisapalka sel aastal.

Kui praegu autoga tanklast mööda sõita, siis soov oleks panna silmad kinni, aga nii ei tohi teha, tuleb neid hindu ikkagi vaadata. Kuidas teile tundub, milleks meie majandus peab eelolevatel kuudel valmis olema, kui ikkagi küttearved hakkavad tulema jõhkrad ja räägitakse iga päev ka kallitest elektriarvetest?

Uus energia- ja keskkonnaminister Erkki Keldo ütles, et tema fikseeris oma energiapaketi. Eks selliseid asju, mida riik saab teha, on. Me saame selle informatsiooni inimesteni viia, mida saaks teha, mis oleks mõistlik teha, kaaluda seda, kaaluda teist, plussid-miinused. On üht-teist, mida inimesed saavad ise ära teha ka.

Parafraseerides "Kevadet": kui Teele emaga koolimajja jõudis, oli õppeaasta juba läbi, aga kui teie ministeeriumisse jõudsite ja vabariigi valitsusse, siis riigieelarve oli juba tehtud.

Põhimõtteliselt küll.

Ehk siis?

Suured vestlused, vaidlused on peetud.

Järgmise aasta eelarve, saab öelda, teie nägu ei ole.

Jah, seda ilmselt saab öelda, et ei ole konkreetselt minu nägu, kuna mina neid läbi vaielnud ei ole.

Panite täna tähele, tööandjad pahandavad, et valitsus ei tohi töötukassat käsitleda riigieelarve likviidsuspuhvrina.

Tean.

Mis nüüd teha?

Ma arvan, et tuleb uuesti rääkida, ja ma tean, et nad tahaksid rääkida varem, aga tegelikult on see võimalus uuesti järgmisel aastal.

Teie saabumine valitsusse tõstis naisministrite arvu ühe võrra ja taas kõlab kammertoonina, et nagu oleksid naised poliitikast tõrjutud. Kas see on nii ja miks see on nii?

Isiklikus plaanis rääkides, kui arvestada kahte viimast päeva, siis ma kahetsenud ei ole, aga ma olen tahtnud öelda küll, et appi, äkki ma ei peaks...

On see aus mäng?

See on mäng. Ja minu mätta otsast ei ole aus. Ma tõesti seda tunnen, aga ajakirjanikud teevad oma tööd ja ma arvan, et see on laiem kultuuri küsimus, mida me saame, mehed-naised koos, muuta. Mis on kõige ägedam minust tehtud kajastuste osas, on see, et esimesed inimesed, kes minu kaitseks välja astusid, olid mehed.

Aga jällegi, kui vaadata seda pinki – meil on kohe ametisse astumas teine president, kes on naine. Naisministrite loetelu Signe Kivist, Maris Laurist, Liia Hänni, Lea Danilson-Järgini, riigikogu esinaine on olnud naine. Võib-olla naised lihtsalt on alalhoidlikumad ja targemad? Teavad, et ei maksa toppida oma nägu või nina sellesse kohta.

Aga see on see, kuidas me ikkagi palgalõhet ei vähenda. Meil on naisi hõivatute hulgas rohkem kui mehi, aga struktuur on selline, et nad ei ole juhtivatel positsioonidel, mistõttu on meil endiselt palgalõhe. Tõesti, Kristen Michali eelmine valitsus – seal oli 50 protsenti naisi. Minu tulekuga see tõusis uuesti 38 protsendi peale, aga sellegipoolest – meil on Eesti vabariik ja meil on olnud ainult üks naispresident, ainult üks naispeaminister ja ainult üks naisspiiker.