Eelmises "Pealtnägijas" lahati roima avastamisele eelnenud sündmusteid, kuid põhiline on, et lahenduseta kolmikmõrv painab tänaseni asjaosalisi, alustades sugulastest ja sõpradest, lõpetades uurijatega.

"See oli ikkagi nii räige mõrv, et keegi meist ei elanud enam seda elu edasi, mis meil oli enne seda," sõnas Tiina Lätti õde Andra Lätt.

"Iga politseinik tahaks lahendada iga kuriteo ja kahtlemata on väga kahetsusväärne, et me omal ajal või ka siiamaani seda ei suutnud," ütles endine KKP vaneminspektor Vallo Koppel.

24 tundi roimast - spekulatsioonid

Lugu pälvib algusest peale intensiivset tähelepanu. Seda enam, et ohvrid on taasiseseisvunud Eesti kaitseväes kiiret karjääri teinud noor ohvitser Urmas Aal, tema endine tüdruksõber Tiina Lätt ja viimase isa Elmo Lätt, mis tõstab õhku intriigi nii armukadedusest, rahalisest arusaamatusest või isegi seosest kaitseväega.

"Reeglina see on see staadium, kui ei ole olemas rumalaid küsimusi, vastuseid või versioone," lausus KKP juhtivinspektor Ain Balder 2002. aastal saates "Avatud toimik".

"Mul on meeles, et me püüdsime välja mõelda kõikvõimalikud nii-öelda motiivid ja püüda sinna taha saada igale motiivile mingisugune nii-öelda välistus või kinnitus, et sellega tuleb edasi töötada," lausus Koppel.

"Ja elu õpetab, et teinekord kõige lihtsamad või kõige kentsakamad võivad osutuda tõeks," lausus Balder.

Algusest peale on siiski põhiteooria untsu läinud korterivargus – seda enam, et sündmuskohalt olid kadunud Urmas Aali mobiiltelefon ja Tiina Läti korteris olnud muusikakeskus.

"Kõige tõenäolisem on praegu see versioon, et relvastatud röövel ootas inimesi korteris ja seal sattusid siis peale relvastatud kurjategijale," ütles 2001. aastal Tartu politsei pressiesindaja Kadri Palta.

Teooriat toetab, et mõrvale eelnenud ööl varastati noorte koosviibimisel teises linna otsas Tiina käekotist võtmed ja kotis olid ka dokumendid, millel peal tema aadress. Ei Tiina ega Urmase lähedased pole versiooni korterivargusest siiski kunagi uskunud. Kasvõi seetõttu, et keskpäevane aeg tundus varguse jaoks kummaline ja mõrvad sooritati üksteise järel väga külmavereliselt, et mitte öelda professionaalselt – algul isa, siis hiljem saabunud tütar ja väimehekandidaat. Meestele tulistati rindu, seejärel kuklasse, neiule üks kuul oimukohta.

"See ei olnud seal lihtne varas ega mingi narkomaan. See oli ju täiesti hukkamine ja siiamaani ma arvan, et see oli tellitud," lausus Urmas Aali õde Ursula Aal.

"Ilmselgelt ju keegi ootas. Ei ole ju see, et see murdvaras ootab 12-ni päeval ja siis lähen vargile. Kõige valgemal ajal eks," sõnas Tiina Lätti sõbranna ja kannatanute esindaja Relika Alliksaar Williams.

"Isa Elmo Lätt oli ju tegelikult sisenenud sellesse korterisse enne noori. Ja tema leiti ühest toast mõrvatuna. Kui see oleks tavaline korterivaras, siis peale sellist asja, kus sul tuleb keegi selle ebaõnnestunud murdvarguse või varguse käigus tappa, siis sa ei jää sinna korterisse ootama. Sa läheksid sealt ära, vähemalt mulle tundub niiviisi," ütles riigiprokurör Mari Kartau.

"Nii palju, kui ma mäletan, siis tegelikult ei olnud võimalik ju lõpuni kindlaks teha, mis oli see vahe (millal kolm inimest korterisse saabusid - toim). Meil ei olnud seda kindlaks tehtud," ütles Koppel.

Professionaalse tapmise muljet süvendas, et naabrid ei kuulnud pauke, mistõttu oletatakse, et kasutati summutit. Tapja või tapjad korjasid padrunihülsid kokku ja lukustasid lahkudes ukse. Ainsana suudeti leitud kuulide põhjal kindlaks teha mõrvarelva mark: 7,6 kaliibriga püstol, kõige tõenäolisemalt TT.

Tiina oli stomatoloogiatudeng, isa Elmo veterinaar ja seakasvataja Laiusel. Mõlema pere meelest tuleks otsida mõrva motiive hoopis Urmas Aali suhete või töö suunast.

Esimesed kuud kuumadel jälgedel

"Kuidagi selle Urmas Aali isikuga, suhete või mingite muude tegevustega... Me oleme alati arvanud, et see kuidagi on seotud," lausus Andra.

"Urmas Aaliga seotud motiivid selles kuriteos said väga põhjalikult läbi töötatud. Olid kaasatud kõik ametkonnad, kes olid pädevad uurima nii tsiviilpoole pealt kui militaarpoole pealt. Meil ei olnud probleeme tol ajal riigisaladusega, et me kuhugi ligi ei pääsenud. Ma ei saa küll väita tänase päevani, et need versioonid ümber Urmas Aali oleksid kuidagi jäänud õhku rippuma või seal oleks jäänud meie jaoks vastamata küsimusi," sõnas Balder.

Hukkunute peredel on rohkemgi hüpoteese, kuid uurijate loogika on lihtne – ükskõik, mis oli tapja motiiv – tõeni jõutakse siis, kui ajada mõrvale eelneval õhtul kaotsi läinud võtmete jälgi.

"Kes oli see, kes võttis ära need võtmed, millega oli võimalik siis minna ju rahulikult ja vaikselt sellesse korterisse, kus koletud teod toime pandi," lausus Koppel.

"Pealtnägija" sai juurdepääsu vanadele toimikutele - kokku 12 köidet, kus tublisti üle tuhande lehekülje, lisaks üle kümne tunni videomaterjale. Juba esimestel kuudel küsitletakse ja kuulatakse üle rohkem kui sada isikut. Kõigi elud ja suhted valgustatakse üksipulgi läbi. Tehakse mahukaid ekspertiise. Loputatakse kahtlaseid tüüpe, keda teati tegelevat korterivargustega või kellel võis olla relv. Palutakse abi isegi Interpolilt. Nii-öelda kõrvalproduktina laheneb üksjagu teisi kuritegusid.

"On peetud kinni relvastatud narkomaane, sest kontrollitud said ka ju varastatud asjade kokkuostjad. Ka sealt on tulnud kohtuasju. Korterivargaid - mida iganes. Selles suhtes need materjalid, mis siit on nüüd eraldatud konkreetsete teiste kuritegude peale, on kümmekond," sõnas Balder aastal 2002 saates "Avatud toimik".

Kolm aastat hiljem: arvatav läbimurre

Paar aastat hiljem tundub politseile, et saabub läbimurre, kui üks muude kuritegude eest vangis istuv narkomaan tunnistab üles Tiina koti varguse.

"Salaja röövisin koti korterist 67, mis on kaheksandal korrusel. Lahkusin selle kotiga siit teise kohta," sõnas varas politsei videos aastal 2005.

Lühidalt räägib uimastitarvitaja Aleksandr, kuidas võttis neiu kotis olnud raha endale, aga ülejäänu, sh võtmed, andis ühes narkourkas edasi tuttavale Alekseile.

"Ma täpselt ei mäleta, aga ta rääkis, et tahab sinna korterisse minna ja midagi varastada. Vist olid korterivõtmed kotis," meenutas toona Aleksandr.

Olulise infokilluna lisab Aleksandr, et tema tuttavale Alekseile kuulus ka ebaseaduslik relv, millest koos linna lähedal karjääris märki laskmas käidi.

Alekseile esitataksegi kahtlustus kolmikmõrvas, aga tema omakorda väidab, et ei käinud kunagi Põllu tänava korteris ja andis võtmed hoopis edasi kolmandale mehele - kellelegi Radikule, kes on Venemaalt siia kolinud karmi minevikuga tüüp. Radikult endalt aga enam midagi küsida ei saa, sest too pussitati juba 2001. aasta lõpus narkomaanide arveteõiendamise käigus surnuks ja maeti Venemaale enne, kui keegi oskas teda kahtlustada.

Tõe väljaselgitamiseks kasutab politsei isegi hüpnoosi ja valedetektorit, aga kokkuvõttes edutult – keegi midagi üles ei tunnista ja füüsilisi tõendeid välja ei tule.

"Seda muusikakeskuse vargust ja neid narkareid aeti niivõrd metsikult taga, aga tõestada ei suudetud, et keegi neist ka sinna korterisse jõudis tegelikult," ütles Relika.

24 aastat hiljem – uus jälg

"Kuidas see on võimalik? Kolm inimest mõrvatakse ära ja ei leita nüüd mitte mingisuguseid tõendeid. Mitte midagi. See ei saa normaalne," sõnas Urmase õde.

Möödub ligi 20 aastat. 2022. aastal saabub Tartusse uus prokurör Mari Kartau, kes avastab, et Põllu tänava kolmikmõrv on ametlikult ikka veel lahtine.

"Et nii pikalt oleks mõni sarnane kuritegu seisnud, see on väga-väga haruldane ja üsna ainulaadne, julgen öelda. Mina prokurörina võtsingi selle toimiku ette, lugesin läbi ja ka uurijad, kes tollel ajal minu koostööpartnerid olid, vaatasid selle veel kord üle. Meile tundus, et ehk annab siiski midagi veel teha, sest äärmiselt raske oli ju leppida sellega, et see kolmikmõrv jääbki lahenduseta," ütles Kartau.

Muuhulgas on uus prokurör skeptiline ka untsu läinud varguse versiooni suhtes ja kirjutab 2023. aasta aprillis menetlusdokumendis: "Kogutud materjali pinnal ei ole usutav, et mõrva pani toime mõni korterivaras, pigem viitab teave sellele, et tegu oli planeeritud raske kuriteoga."

"See kõik viitas sellele, et see pidi olema väga kindla käega, raudse närviga inimese töö. See ei saanud olla suvaline värisevate kätega narkomaan kuskilt tänavalt," lausus Kartau.

Muuhulgas otsitakse laost välja vanad asitõendid, saadetakse laborisse uutele uuringutele.

"Avastus oligi, et sündmuskohalt leitud ja ära võetud söögiriistalt leiti ühe meesterahva DNA. See oli siis kokkulangev ühe isikuga ja mingisugust selgitust sellele, et kuidas see võis sattuda sellele konkreetsele söögiriistale, ei leitud," lausus Kartau.

Üllatus on seda suurem, et DNA-jälg roimapaiga köögist võetud kahvlil kuulub ühele endisele politseinikule. Mees töötas mõrvade ajal teises Eesti otsas ja tal polnud mingit puutumust antud juhtumi ega inimestega.

"See inimene teadaolevalt ei olnud seal sündmuskohal, tal ei tohtinuks teadaolevalt olla mingisuguseid seoseid ka nende inimestega, kes mõrvati," ütles Kartau.

Tänaseks juba teises eluvaldkonnas töötav härra tunnistatakse kahtlustatavaks ja peetakse 2025. aasta alguses kinni.

"Tema eitas selle mõrva toime panemist ja ta ei osanud ka selgitada seda, kuidas tema DNA oli sattunud sellele konkreetsele esemele," sõnas Kartau.

"Ütleme nii, et DNA ei valeta ja kuidas see DNA sai nüüd sinna korterisse?" lausus Ursula.

Kuna süüdistust lõpuks ei esitatud, jätame mehe nime avaldamata, aga "Pealtnägija" suhtleb temaga korduvalt. Ta ütleb, et kivi langes südamelt, kui kuulis, et kahtlustus puudutab kolmikmõrva, sest see on tema sõnul nii absurdne.

Samas kahtlusi süvendas, et ehkki tal polnud uurimisega mingit puutumust, oli ta 2002. aastal politsei andmebaasist vaadanud Urmas Aali ja mitme teise mõrvalooga seotud isikute andmeid. Mees ise ei suuda tagantjärgi meenutada, miks ta seda tegi, aga tema sõnul surfasid politseinikud nullindate alguses andmebaasides, nagu täna loetakse Delfit.

"Mingisugust selgust selles osas, et kuidas see on võimalik, et tema DNA sellel söögiriistal oli, ei saanudki. Et tegemist võib-olla sellises olukorras ka kontaminatsiooniga," sõnas Kartau.

"Kui niisugune viga on sündinud, siis see on äärmiselt taunitav ja niisuguseid asju ei tohiks juhtuda," ütles Andra.

Kohtuekspertiisi Instituudi DNA osakonna juhataja Maarja Sadam ei pea võimalikuks DNA laboris aset leidnud kontaminatsiooni ehk seda, et kahvel oleks laboris kuidagi kahtlusaluse DNA-ga saastunud: "Isiku DNA proov analüüsiti 2004. aastal Tallinna laboris, kahvlilt võetud proov aga 2023. aastal Tartu laboris. Siiski ei saa välistada, et kontaminatsioon võis toimuda mujal ja varem. Näiteks tehti kahvlile 2001. aastal sõrmejälje ekspertiis, mida ei tehta steriilsetes tingimustes. Samas on kahvlilt võetud proovi DNA kontsentratsioon nii kõrge, et enam kui 20 aastat tagasi toimunud juhuslik kokkupuude on pigem vähetõenäoline."

Seega politseil on käes uus tõsine jälg või on tegu erakordse praagi ja eksitusega. Aga enne, kui süü saab kinnitada või kummutada, avastab prokurör järsku, et asi on ikkagi aegunud ja seda eriti üllatavatel asjaoludel.

Nimelt kaotati Eestis surmanuhtlus 90ndate lõpus, aga uus karistusseadustik hakkas kehtima 2002. aastal, mis koosmõjus tähendab, et lühikesel perioodil just sel ajal kehtis mõrvade suhtes 10-aastane aegumine.

"Me oleme elanud ikkagi aastast 2002 selles õigusruumis, kus me oleme veendunud, et sellised kuriteod ei aegu. Kui ma mõtlen, mida mina tegin aastal 2001, siis ma õppisin esimest aastat ülikoolis. Tööle tulin tunduvalt hiljem ja see aegumine ilmselgelt sellises asjas ei ole esimene asi, mis pähe tuleb. Sul ei tule koheselt pähe see, et kas kuritegu võib olla aegunud, sest me oleme aastakümneid elanud õigusruumis, kus need ei aegu," lausus Kartau.

Viimati 2024. aasta novembris ütles toonane juhtivprokurör Eesti Ekspressi artiklis, et Põllu tänava kolmikmõrv ei aegu. Kuid 2026. aasta kevadel – juhuslikult roima 25. aastapäeva paiku – saavad pered teate lõpetamisest. Lõplikkuse märk on ka see, et politsei tagastab veerand sajandit hoiul olnud esemed, mis sündmuspaigalt koguti.

"See oli ikka täielik šokk. Teada saime, et DNA ja kõik on olemas ning tuleb välja, et on nii ammu juba lõpetatud, aegunud. Kuidas saab olla selline asi aegunud?" ütles Ursula.

"Kuidas see võimalik on? Nii palju inimesi tapetake ja ei avastata!" lausus Urmase ema Valeria.

"See paneb ikkagi äärmiselt imestama, et nüüd, kui meil on tekkinud reaalselt mingisugune isik - kes küll väidab, et see võib olla mingi labori saastumine, kuid on ikkagi see DNA sealt leitud - siis nüüd me tõlgendame seadust nii, et me paneme selle loo kinni. Kuigi me oleme peredele, kogu Eesti ühiskonnale, inimesed, ametnikud vandunud ka eetris, et selline mõrv ei vanane mitte kunagi," sõnas Andra.

"Tavainimestele ja eriti nendele kannatanutele, keda see otseselt puudutab, tundub see jube kahtlane, et värskelt leiate uue jälje, väga intrigeeriva, ja siis avastate ootamatult, et see tegelikult aegus ära? Süüdistuse esitamine ei sõltu kindlasti sellest, kes on see isik, kes selle kuriteo toime paneb - olgu ta endine politseinik või kes iganes," lausus Kartau, kinnitades, et teda isiklikult kripeldab, kuidas juhtum lõpetati.

"Selliseid kriminaalasju ei tule meil iga päev prokuröridena ette, mis jäävad kriipima ja see vaieldamatult on üks asi, mille puhul oleks tahtnud edasi uurida," lausus Kartau.

Üks asi on, et pered loodavad, et vanast asjast rääkimine toob päevavalgele ehk mõne uue infokillu. Isegi kui juriidiliselt on asi lõppenud, tunnistavad nad, et vajavad emotsionaalset lõpetatust.

"See on lõhkunud mitmeid perekondasid ikkagi siin Eestimaal ja puudutanud tohutult palju meie lähedasi ja juba lähedaste lähedasi," lausus Andra.

"Palju aastaid on möödas, aga ikka mõtled, et mis ta teeks või kus ta oleks? Kuidas meie pere oleks kõik edasi läinud," ütles Ursula.

Kui kellelgi on vihjeid või tähelepanekuid, andke teada "Pealtnägijale" või politseile, isegi kui juriidiliselt on asi tupikus.