Kui türgi juurtega endine Saksamaa koondise jalgpallur Mesut Özil avaldas sotsiaalmeedias arvamust, et Hiina rakendab riigiterrorit muslimitest uiguuri vähemuse suhtes ja eirab igasuguseid inimõigusi, siis distantseeris jalgpalluri koduklubi Londoni Arsenal koheselt ennast tema väljaütlemistest ja Euroopa avalikkus suhtus Özili pehmelt öeldes külmalt.

Rohkem räägiti ajakirjanduses miljonär Özilist, kes oma palka mängutulemustega välja ei teeni ja kes on tuntust saanud Türgi presidendi Erdogan toetamisega, kui sellest, millele Özil õieti tähelepanu juhtis. Lisaks kõlas vana laul sellest, kuidas poliitika ja sport peaks ikka justkui lahutatud olema.

Lahus olema õieti millest? Päris elust? Kas sportlased ja tippspordi jälgijad peaksid olema omavahel kuidagi lepingulises suhtes, mille alusel jälgijad saavad teatud osa vaatemängust ilma üleliigse emotsionaalse pagasita? Ometi on emotsioonid üks peamine põhjus, miks tippsporti tänapäeval jälgitakse.

Need kes arvavad, et tippsport on midagi sarnast gladiaatorite võitlusele, millest on võimalik saada vaid meelelahutust vastavalt enda ootustele peaksid oma väärtushinnangud üle vaatama. 

Inimesed, kes teenivad raha palli tagaajamise, oda viskamise või autoga kihutamisega, on ikkagi samasugused inimesed nagu me kõik – oma arvamuste, seisukohtade ja vastuoludega. Ja nad ei ole olemas vaid meie jaoks ega esindamas mingit ebamäärast spordiideed, mil justkui ei tohiks reaalsete maailma probleemidega mingit pistmist olla.

Internetiajastul on totter kuulda arvamusi, kuidas sport on midagi muust elust eraldiseisvat ja justkui peaksid sportlased keskenduma vaid oma sooritustele ja mitte segama ennast asjadesse, mis kellegi arvates justkui ei ole nende asi või nende ala. See on solvav nii sportlaste kui ka kogu sõnavabaduse idee suhtes ja ei erine millegi poolest näiteks šovinistlikust käsitlusest "naised kööki tagasi".

Ajakirjanduses avaldavad arvamust lisaks poliitikaga tegelejatele ja poliitika jälgijatele muu hulgas rahanduse, kultuuri, bioloogia ja paljude teiste elualade esindajad. Harva öeldakse neile, et inimõigused pole teie asi, keskenduge numbrite lugemisele ja raamatutes tuhnimisele. Aga sportlane peaks justkui arvestama, et tema spordialast väljaspool toimuva kohta arvamuse avaldamine ei ole tema asi.

Seisukohad ainult salongikõlbulikel teemadel?

Tõsi, avalikkus armastab sportlastes näha poliitilise võitluse sangareid siis, kui nad avaldavad seisukohti salongikõlbulikel teemadel.

Ameerika jalgpalli mängiv sportlane Colin Kaepernick sai mõne aasta eest tuntuks protestidega, kus ta iga mängu eel staadionil mängitava hümni ajal laskus ühele põlvele, protestides nii Ameerika Ühendriikide mustanahaliste kogukonna esindajate vastu suunatud politseivägivalla vastu.

Kuigi algselt oli nii tema klubil kui kogu jalgpalliliigal Kaeperincki käitumise suhtes skepsis, on mees nüüdseks saanud Ühendriikide avalikkuses avaliku elu tegelaseks, kelle arvamusi kuulatakse raadios ja teles. Ei saa salata, et Kaeperinick on oma aktivismiga teeninud raha, aga ta on teenitud raha ka jaganud politseivägivalla all kannatanud peredele.

Ameerika naiste jalgpallikoondise mängija Megan Rapinoe valiti hiljuti maailma parimaks (mõjukaimaks) naisjalgpallimängijaks. Rapinoe ei löö palju väravaid ega tee imetrikke. See eest on Rapinoe avalikult homoseksuaalne ja nimetab end uhkeks ameeriklannaks, kes on vastu Donald Trumpi poliitikale, sest see lõhestab ühiskonda rohkem, kui ühendab.

Rapinoe on ameeriklanna ja ma usun, et ta teab sealsest ühiskonnast rohkem, kui mina, aga isand Donaldi väljaütlemiste valguses kaldun ma arvama, et Rapinoel võib õigus olla. Nagu on kindlasti tõepõhi all sellelgi, et Rapinoe pälvis oma tiitli osalt oma poliitiliste väljaütlemiste tõttu, mitte ainult oma heade sportlastulemuste pärast.

Inimõigused ja sõnavabadus

Kui Ott Tänak teataks ülehomme, et kogu autosport on kuritegu emakese maa suhtes, sest murdosa inimkonna lõbu nimel põletatakse mõne tunni jooksul iga nädal arutu hulk fossiilset kütust, leiduks kindlasti palju inimesi, kes arvaksid, et Tänak vääriks vähemalt Nobeli rahupreemiat.

Aga miks miks kedagi ei huvita eriti, mida Özil uiguuridest arvas? Özil on maailmaklassi supertäht spordialal, mida jälgib sadu miljoneid inimesi, esindab ühte maailma suurimat jalgpalliklubi ja tema staatusest räägib see, et klubi, mis peab teda enam ehk mitte kõige olulisemaks mängijaks, on nõus talle jätkuvalt maksma iga nädal ümmarguselt 350 000 eurot nädalas. Miks pole Özili sõnadel erilist kandepinda?

Euroopas on palju vaeva nähtud, et olla eestkõneleja teemadel nagu inimõigused ja sõnavabadus, kuid Euroopa avalikkuse suhtumine Özili seisukohavõttu näitab, kuidas sport ja poliitiline aktivism on omavahel selektiivselt seotud.

Üksikud toetusgrupid eri riikide parlamentides võivad ju toetusalgatusi teha, aga inimõigused ja sõnavabadus näivad olevat teemad, mis on salongikõlbulikud vaid õiges kontekstis. Uiguuride olukord Hiinas see ei ole kontekst ilmselt mitte. Võib-olla selle pärast, et tegemist on moslemitega, võib-olla seepärast, et Hiina on paljude arvates liiga suur ja liiga paljude võimalustega maa.

Võib-olla lihtsalt seepärast, et Özil pole paljude arvates piisavalt karismaatiline tegelane. Kas see probleemi, millele ta tähelepanu juhtis vähemtähtsaks? Kas inimõigused ja sõnavabadus on midagi, mille eest peaks seisma vaid sõubisensi või poliitilise korrektsuse reeglite järgi käitudes?

Euroopas elab ja Euroopasse on igal aastal tulemas järjest rohkem moslemeid. Enamik neist inimestest tuleb Euroopasse lootuses alustada uut ja turvalist elu, aga ka usus, et Euroopas hinnatakse teatud väärtusi. Väärtusi nagu inimõigused.

See tähendab, et Euroopale on ootused ka selles osas, mismoodi suhtutakse inimõiguste rikkumistesse väljaspool Euroopa piire. Keegi ei vaja demokraatlikus maailmas arvamusliidrit, kes teatab, et tema väärtushinnagud kehtivad vaid teatud tingimustel, teatud kohas ja valitud sihtgrupile. Nende tingimuste kokkulangemise korral ei ole põhjust demokraatlikust ideest enam rääkida. Arvamusliidrilt oodatakse siiski põhimõttekindlust.

Mesut Özil on jalgpallur, kes elab Euroopas ja juhib avalikkuse tähelepanu sellele, et Hiina riigis diskrimineeritakse räigelt uiguuri moslemitest vähemust ja et see on kogu moslemikogukonna häbiplekk, et selle asja suhtes ükskõiksust ilmutatakse.

Özil on jalgpallur, sportlane. Moslem. Kuid tema algatus ärgitada inimesi uiguuride teemal kaasa mõtlema on algatus ka kõigile meile kaasamõtlemiseks. Kelle inimõigused on olulised? Ja kes ja millega seoses võib neil teemadel rääkida? Selle algatuse valguses tuleb jalgpallur Özilile ja moslem Özilile vaid tunnustust avaldada.