Kaarel Tarand: erakondade lootus ellu jääda pole veel kadunud ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: Romi Hasa

Eesti erakondade netovara oli mullu kahe miljoni euroga miinuses, mis annab neile, kel on palju raha, võimaluse erakondadelt osta seadusi ja muid eeliseid. Kaarel Tarand pakub Vikerraadio päevakommentaaris välja idee, et viimased kümme aastat erakondadele riigieelarvest antava 5,4 miljoni euro suuruse toetuse võiks kahekordistada.

Juba aastaid saab Eesti ühiskond iga kvartali lõpule järgneval 10. kuupäeval meeldetuletuse, et ühise Eesti sees on üks teine Eesti, mille majanduslik ja finantskäitumine ei ole kõrvutatav riigi, omavalitsuste, ettevõtluse ja mittetulundusühingute omaga. Erandlikus sektoris asuvad teadagi erakonnad, mis seaduse järgi teevad iga kolme kuu tagant avalikuks oma tulu- ja kuluaruanded.

Lõppenud valimisaastal püstitasid erakonnad halvas mõttes mitu kümnendi rekordit ja usaldusväärseid võrdlusandmeid varasemast ei olegi. Läinud aastal kulutasid erakonnad kokku poliitiliseks tegevuseks nii tööjõule ja majandamisele 11 miljonit eurot. Aga tulu nende kulude katteks laekus ainult üheksa miljonit. Mõlemad arvud on kümnendi suurimad, parimal võrdlusaastal 2015, kui samuti toimusid riigikogu valimised, olid vastavad näitajad 8,5 ja 7,9 miljonit, see tähendab, et katteta kulutati vaid 600 000 eurot, mullu aga kaks miljonit. Summaarselt on erakondade netovara miinusmärgiline ja ainult tarnijate ja teenusepakkujate ülim ning erandlik heatahtlikkus on seni erakondi päästnud kohtuvaidlustest ja pankrotist.

Kuid allakäigutrend on pikaajaline ning kui asjadel lasta näiteks veel neli aastat sama rada minna, siis 2023. valmisaasta lõpuks võib ennustada praeguse miinuse vähemasti kahekordistumist ning seda, et valimisvõlgade tasumine võib mõnel venida sama pikaks kui valimistsükkel ise.

Olukorra erandlikkuse selgitamiseks kujutlegem võrdlust tavalise Eesti leibkonna või keskmise palgasaaja omaga, kes üldiselt kulutab vaid seda, mis tal on. Mis juhtuks, kui see palgasaaja, kel aastas kasutada umbes 14 000 eurot palgaraha, ostaks endale aastas kaupu ja teenuseid 17 000 eest? Lühiajaliselt saab jääda võlgu kütte, vee, elektri ja sideteenuste eest, aga kes seda on proovinud, teab hästi, kui kiiresti ettevõtted oma raha sisse nõudma hakkavad või siis võlglase võrkudest välja lülitavad. Hädaabiks kõlbab krediitkaart ja kiirlaen, aga see on ühekordne lõbu, mille valu ka üsna pea järgneb. Igal juhul on võlgu elamine riskikäitumine, mida meil on kombeks ka taunida.

Niisiis kohtleb Eesti majandussüsteem erakondi hoopis lahkemalt kui mistahes muid subjekte ja see on andnud erakondadele ka vabaduse mitte pingutada olukorra muutmise nimel. Kuid nagu öeldud, allakäigu suundumus on pikaajaline ja lõputult ei saa probleemi lahendamisele asumist edasi lükata. Asja halvendab tõsiasi, et erakonnad on suurimate võimuvolitustega organisatsioonid riigis ning rahanduslik riskikäitumine on otse seotud ka korruptsiooniriskiga. Otsesõnu öeldes annab erakondade häda neile, kel on palju raha, võimaluse erakondadelt osta seda ainsat, mida neil müüa on ehk seadusi ja eeliseid. Soovi korral võib seda nimetada ka poliitika tellimiseks.

Just nimelt seda on viimastel aastatel aina varjamatumalt tehtud. 2016. aasta lõpul annetasid kaheksa jõukat kodanikku neljale erakonnale kokku 800 000 eurot tänuks lastetoetuste seaduse muutmise eest. Toona käis asi järjekorras, et enne seadus, siis raha. Õilis pretsedent aga hakkas järk-järgult sedasorti kauplemise moraalitut loomust n-ö normaliseerima ja erakondade üksikute suurannetajate järelmaksust on mitmelgi juhul saanud ettemaks parteidele, mida on aina raskem jätta sidumata mingi konkreetse seaduseelnõuga, olgu näiteks apteegi- või pensionireform.

Jah, formaalselt on kõik justkui korras, aga näiteks minul kui kodanikul, kes teise pensionisamba lammutamist ei soovi, ei ole kuskilt võtta 150 000 eurot, millega Parvel Pruunsilla tellimust tühistada. Ja kui olekski, siis maksmata jääks see ikkagi, sest pean klientelismi mistahes ilminguid ühiskonda sobimatuteks.

Õnneks ei ole erakondade rahapuuduse probleem lahendamatu ja teid on mitu. Esiteks võivad erakonnad end kokku võtta ja oma kehtivaid lubatud tuluallikaid tõhusamalt kasutada. On juba habemega jutt, et erakonnad on liikmele odavaimad ühingud, sest põhikirjalise liikmemaksu kohustuse täitmist keegi ei nõua. 2019. aastal jõudis erakondade kassasse rekordiliselt vähe liikmemaksu raha – 109 000 eurot. Veel aasta varem oli summa 154 000, tilluke seegi, kui arvestada, et tegelikult toimivates erakondades on kokku üle 50 000 liikme. Heal juhul tasub liikmemaksu iga kümnes ja keskmiselt on erakonna liikme panus partei heaks kahe euro ringis. Ühesõnaga, ei austa liikmed oma erakondi ja pole põhjust arvata, et olukord järsult muutuks.

Annetustest said erakonnad mullu ligi kolm miljonit, kuid sellest kaks miljonit tuli saja suurema annetaja käest, kellel on, nagu eespool osutatud, ka küllap erakondade juures reakodanikust tohutult suurem kauplemis- ja mõjujõud, mis ühiskonna tervisele hea olla ei saa.

Suurim summa tuleb erakondadele riigieelarvest, kuid see ei ole üldise jõukuse kasvuga kooskõlas suurenenud, vaid ikka seesama 5,4 miljonit mis 10 aastat tagasi. Kui riigikogu järgmiseks aastaks selle summa kahekordistaks, tuleks mõni nädal avalikku pragamist üle elada ja seejärel oleks aastateks rahu majas ja parteidel nina vee peal.

Võimalik on ka taas lubada juriidiliste isikute annetusi, mis on 15 aastat keelu all olnud. See samm tekitaks mõistagi ikka neidsamu seaduste ostmise probleeme, mis nüüd realiseeruvad ettevõtjaist eraisikute kaudu. Samuti võiks see viia võidukulutamise järjekordse vooruni.

Kuidas parteisid majanduslikult päästa, on eeskätt ja ainult parteide enese teha. Aga sellega ehk erakonnaseaduse muutmise ja täiendamisega peab Toompeal kiiresti alustama, sest juriidiliste isikute eutanaasia ega kaasa aidatud enesetapp ei ole Eestis lubatud.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid. 

Toimetaja: ERR

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: