Priit Sibul: viimane eestlane kustutagu tuli? ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Priit Sibul
Priit Sibul "Aktuaalses kaameras". Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

See, et Eestis on lapsel esimestel eluaastatel veeta ema või isaga rohkem aega kui teistes riikides, on õnn mitte õnnetus. Just majanduslik turvatunne on see, mis seda võimaldab, kirjutab Priit Sibul vastuseks Kaarel Tarandi kommentaarile "Lapsi riigile".

Kaarel Tarandil on moonutatud ja absurdi kalduv arusaam, et see, kui Eesti peredesse sünnivad ja Eesti peredes kasvavad lapsed, kellele on tagatud turvatunne, tegeleme me mingi mõttetu asendustegevusega, millest ei ole ühiskonnale kasu.

Lapsed ei sünni raha pärast

Masendav on lugeda, kuidas üks inimene võib Eesti perepoliitika nii kergekäeliselt läbikukkunuks kuulutada.

Majandusliku turvatunde pakkumine Eesti peredele ei sunni kedagi sünnitama, aga võimaldab lapsi saada neil, kes seda soovivad. Seda näitavad ka uuringud – enamik Eesti inimesi soovib lapsi. Riik ei saa reguleerida inimeste vahelisi suhteid või tundeid, kuid riik saab materiaalset tuge.

Olgu, igas Eesti peres ei kasva kahte või kolme last. Samal ajal on sellised meetmed nagu vanemahüvitis panustanud suurel määral Eesti laste vaimsesse tervisesse ja õnnetundesse.

Maailmas on riike, kus mõlemad vanemad peavad naasma tööle kõigest mõni kuu pärast lapse sündi. Samal ajal teame, et just lapse esimestel eluaastatel tekib lapse ja vanema vahel side, mis mängib suurt rolli inimese edasises elus.

See, et Eestis on lapsel esimestel eluaastatel veeta ema või isaga rohkem aega kui teistes riikides, on õnn mitte õnnetus. Just majanduslik turvatunne on see, mis seda võimaldab.

Pikaajalise Eesti majandusliku heaolu tagavad inimesed. Vananev ja vähenev ühiskond seab riigi majandusele selged kasvupiirid, sest suureneb ülalpeetavate arv ning samal ajal väheneb nende eestlaste hulk, kes aitaksid ühiskonda lisaväärtust tuua.

Kui Tarand väidab, et Isamaal puudub poliitikas järjepidevus, siis on see lihtsalt selge demagoogia. Aastate jooksul oleme ellu viinud erinevaid perepoliitika meetmeid (vanemahüvitis, vanemapension, lastetoetused ja täiendav tulumaksuvabastus paljulapselistele peredele) ning praeguses pensionidebatis oleme korduvalt rõhutanud praeguse pensionisüsteemi suurimat probleemi.

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder on lausa öelnud: "Enesepettus, et raha asendab inimesi ning lahendab Eesti pensioniprobleemid kolmekümne aasta pärast, on üks suurimaid kollektiivse rumaluse ja naiivsuse näiteid." Seega on küsimus lihtne, kui me ei premeeri/toeta just lastega peresid, siis keda veel?

Viimane eestlane kustutagu tuli?

Tarand nimetab juttu rahvuse kestmisest hirmutamiseks. Tule taevas appi! Jutt sellest, et Eesti rahvas võiks ja peaks kestma on positiivne sõnum, mitte negatiivne. Seda on arvanud need inimesed, kes tõid Eestile iseseisvuse ja taasiseseisvumise ning julgen väita, et seda arvavad ka praegused põlvkonnad.

Kui Eesti rahvusriigi ja rahva püsimajäämine inimesi ei huvitaks, ei oleks ka erakondadel mõtet nendel teemadel sõna võtta. Rääkimata sellest, et viimase 20 aasta jooksul aktiivselt perepoliitikasse panustada.

Tarand väidab, et igasugused pingutused Eesti rahva kestmise nimel on ajendatud ideoloogiast ja religioonist. Meie seas on ka inimesi, kes kuulutaksid meeleldi Eesti rahvuse püsimajäämise üle muretsemise lausa fašistlikuks.

Tuletan kõigile neile meelde, et rahvuse kestmisse panustamine ei ole vastuolus kodanike põhiõiguste ja vabadustega. Mingil kitsal osal ühiskonnast on lihtsalt aeg aru saada, et Eesti rahvuse ja rahvusriigita ei ole mõtet rääkida ka Eesti kodanike vabadustest ja põhiõigustest.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: