Kaarel Tarand: lapsi riigile ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Foto: ERR

Eestis rajaneb natalistlik ehk sünnitamist propageeriv ja rahaliselt premeeriv perepoliitika mitte kainele arvestusele ja pikaajalise majandusliku heaolu kindlustamisele, vaid pigem religioossetele ja ideoloogilistele argumentidele, sedastab Kaarel Tarand Vikerraadio päevakommetaaris.

Perepoliitika on Eestis juba paarkümmend aastat olnud üsna ühekülgne ja keskendunud eesmärgile saavutada Eestis eeskätt eestlaste sündide arvu suurenemine, kasutades selleks ühekäigulist masinat ehk pakkudes potentsiaalsetele sünnitajatele aina rohkem raha.

Tulemused ei ole küll kiita. Niinimetatud emapalga ehk vanemahüvitise maksmise algaastatel 2004. aastast sündide arv Eestis küll kasvas, kuid demograafid olid ja on üksmeelsed selles, et vanemahüvitise ehk rahapakkumise mõju sellele näitajale oli olematu või tühine.

Sündide arvu kasv sajandi esimesel kümnendil oleks toimunud niikuinii, sest sünnitusikka jõudis varasest suurem vanuserühm ning oma osa mängis 1990. aastate vaestel aegadel edasi lükatud sündide panus.

Riigi iibepoliitikas sündidele keskendumine ei ole midagi Eestis ainulaadset, seda on proovitud suure rahvaarvuga Aasia riikides ja mitmes Kesk- ja Ida-Euroopa riigis, kus üleminek turumajandusele pärast külma sõja lõppu tõi majandusliku šoki kõrval kaasa ka demograafilise šoki.

Viimastel aastatel on uue tõuke sünnitamist toetavale riiklikule rahapakkumisele andnud Euroopa rändekriis ja sellega kaasnevate hirmude poliitiline ärakasutamine.

Eestis rajaneb natalistlik ehk sünnitamist propageeriv ja rahaliselt premeeriv perepoliitika mitte kainele arvestusele ja pikaajalise majandusliku heaolu kindlustamisele, vaid pigem religioossetele ja ideoloogilistele argumentidele.

Väikerahvast ei ole keeruline hirmutada lakkamatu ohuga rahvusena välja surra või esmalt jääda omal maal vähemusse. Ja koos sellega kaotavat me võimaluse kaitsta siin maal oma rahvuslikke ja kristlikke väärtusi.

Viimasel okupatsiooniajal Moskva juhtimisel korraldatud massiimmigratsiooni traumat saab hõlpsasti iga keskealise ja vanema kodaniku ajus unest üles äratada. Nüüd asendab Moskvat lihtsalt üleilmastumine ja liberalism. Viimase puhul on omamoodi paradoks, et needsamad ideoloogid, kes peavad liberalismi rahvuse kestmisele ja õnnele surmaohuks, ennustavad peatset surma liberalismile endale.

Parteide mänguasi

Eesti poliitikas on iibeteema olnud juba 20 aastat parteide mänguasi. Iga valimiskorra eel leidub üks või mitu parteid, kus leitakse, et väljasuremise hirmu õhutamine ning sobivatele valijarühmadele sünnitamise eest kõigi maksumaksjate raha pakkumine on hea tehing häälte saamiseks.

Et teema tähtsam paistaks, nimetatakse valitsuse koosseisu ka eraldi rahvastikuminister, sest sotsiaalministri suures vastutusalas ei paistaks mure rahvuse saatuse pärast küllalt reljeefne välja.

Ja kui kord on minister ametis, peab ta ka tegutsema.

Hiljutises Maalehes selgitaski rahvastikuminister Riina Solman Isamaa parteist pikemalt oma kavatsusi viljakas eas Eesti naiste senisest rohkem ja tihedamini sünnitama panemiseks. Ministrit tsiteerides on lähtekoht, et "pered tegelikult tahavad lapsi saada ja vähemalt pooled tahaksid saada kolm last". Kuid seda takistavat piisava raha ja turvatunde puudumine.

Järelikult, kus inimesed ise hakkama ei saa, seal peab riik ümberjagamisega appi tulema.

Minister Solmani meelest on avaliku võimu ülesanne maksta rohkem ja kauem vanemahüvitist, sekkuda perede eraellu paarisuhtekoolitust ja perelepitusteenust pakkudes ning hakata koolitusprogrammidega töötlema teismelisi, kes veel laste saamist uneski ei näe. Lisaks oleks tore osta suurematele peredele maksumaksjate kulul suuremaid autosid.

Kokku kumab neist plaanidest vastu veendumus, et riigi huvid – milleks on sündide arvu suurendamine – on võimalik kindlustada ainult senisest jõulisema sekkumisega perede eraellu.

Kuna igaühe vabade valikute summa ei anna parteide meelest soovitud tulemust, siis järelikult peab eraotsuseid riiklikult mõjutama. Rahvuse kestmine on midagi suuremat iga kodaniku põhiõigustest ja vabadustest ja häbi neile, kes seda ei mõista.

Ebajärjekindel jutt

Isamaa poliitikud ise ei paista märkavat, kui ebajärjekindel on nende jutt maailmavaateliselt. Tarbetu pensionireformi puhul leiavad nad, et oma pensionipõlve kindlustamine peab olema igaühe jaoks maksimaalselt vaba. Riiklik ümberjagamine ja sund on kuradist. Inimesed teavad ise paremini, kuidas rikkalt surra.

Millegipärast koheldakse noori risti vastupidiselt. Nemad ei saavat veel ise aru, mis riigile ja järelikult noortele endile hea ja õige on ning seetõttu on riigi kohus sekkuda ja raha ümber jagades suunata noored õigele, see tähendab, rahvuse taastootmise teele.

Kuhu siin nüüd igaühe otsustusvabadus jääb ja mil moel on see kasvav ümberjagamine õiglane praegu töötava ja keskealise põlvkonna suhtes, kes oma lapsed on olematute või sümboolsete riiklike toetuste tingimustes üles kasvatanud?

Mul ei ole selle põlvkonna esindajana vähimatki selle vastu, et mu laste põlvkonna elu oleks jõukam ja turvalisem. Kui aga Isamaa oleks järjekindel, ei võtaks ta minult praegu sündivate laste ja nende emade-isade toetamiseks jõuga maksuraha ära, vaid jätaks sarnaselt pensionirahale mu enda otsustada, kuidas ja kui palju ma oma laste ja lapselaste peale kulutada tahan.

Jõuga ja solidaarsuse nimel tohiks maksuraha koguda vaid minu lastetutelt eakaaslastelt. Kui pensionäride eest hoolitsemisel on riik halb peremees, siis kuidas ta saaks olla keskmisest vanaemast-vanaisast parem peremees vastsündinute ja väikelaste turvalisuse tagamisel?

Igale jõule tekib vastujõud

Mida enam ammutab riigivõim religioonist ja rahvusideoloogiast natalistlikke ideid naiste sünnitama sundimiseks, seda kiiremini kasvab sellele ka vastuseis, sealhulgas antisotsiaalse äärmuslikkuseni välja.

Seda viimast tuntakse antinatalismina, millele on püütud isegi moraalifilosoofiline alus konstrueerida. Antinatalism väidab, et lapse saamine on moraalselt vale. Kindel on, et igas loodud elus on kannatusi, mille põhjustamist ei tohiks lubada ka juhul, kui lapse saamisega kaasneb ka naudinguid. Naudingutest loobumine maailma ei kahjusta, kannatuste põhjustamine küll.

Antinatalistide jaoks ei ole see liigisisene probleem, aina kasvav keskkonnateadlikkus uute sugupõlvede seas toetab lastest keeldumise kaalukaussi ka kannatustega, mida inimeste sigimine põhjustab teistele liikidele, kõigele elusale me ümber.

USA noorsoo seas on antinatalism tõusuteel ja nii mõnigi popikoon seda ka aktiivselt propageerib. Kõik maailma moed jõuavad varem või hiljem ka Eestisse. Järelikult peaks ka Isamaa erakond enne järjekordse natalistliku mõtte jõustamist hoolega uurima ja arvutama, et ega võimaliku vastujõu kasvu tõttu järjekordne rahasüst sündide hulka suurenemise asemel hoopis vähendama ei hakka.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. Artikli kommentaariumist eemaldatakse autori isikut ründavad ja/või teemavälised, ropud, libainfot sisaldavad jmt kommentaarid.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: