21. jaanuaril ilmus Eesti Päevalehes keskkonnaaktivisti Kertu Birgit Antoni arvamus selle kohta, et kliimamuutuse lahenduseks on sündimuse piiramine. Antoni arvamus on sünkroonis paljude kliimamuutuse pärast muretsevate inimeste arvamustega mujalgi maailmas. Keskne väide on, et inimene on teinud palju paha, eriti palju paha teeb inimene tulevikus, seepärast on palju parem, kui tulevikus on vähem inimesi.

Kui kliimamuutus taandada vaid inimese probleemiks, siis on Antonil (antud näites) õigus. Mida vähem inimesi, seda vähem probleeme, millega teised inimesed tegelema peavad.

Teisest küljest on kliimamuutus (kindlasti osaliselt) inimese tekitatud probleem ja arvata, et sellele selja keeramine lihtsalt arusaamisega, et kui meid on vähem, siis see probleem laheneb, on jannalinnu moodi pea liiva alla peitmine.

Kui inimkond kaoks

Kui inimkond näiteks hetkega kaoks, kelle probleem siis kliimamuutus maakeral on? Realistlikum näide: kui eurooplasi oleks vähem, kas kliimaprobleemid kaovad? Kiviaegses lahenduses: kui midagi läks resursside jagamises viltu, siis saadeti osad asukad minema või hukati. Tänapäeval ei ole enam eriti kuhugi minna ja rändekriis näitab selgelt, millises suunas liigutakse…

Kuna praegune kliimamuutus on kindlasti vähemalt osaliselt inimkonna tekitatud, siis - oletades, et inimkond tervikuna seda tahab - kaasneb sellega ka vastutus seda probleemi lahendada.

Kui selle probleemi lahenduseks pakutakse probleemi tekitaja elimineerimist, siis võiks ju küsida, et millistel alustel sellise lahenduse pakkuja arvab, et lahenduse leidmine peaks algama järgnevatest sugupõlvedest, mitte just nüüd elavatest? Kas keegi tahab seda vastust kuulda?

Järgmine küsimus on selles, et pool maailmast on aastakümneid lagastanud selleks, et pakkuda oma elanikkonnale tarbimispidu ja nüüd on nad otsustanud dikteerida mahajäänud osale maailmast (mis tahab samu meetodeid rikastumiseks kasutada), et nemad peavad võtma selle tagajärgedega kaasneva vastutuse.

Paraku on tegemist stalinistliku lahendusega. Pole inimest, pole probleemi. Ma kujutan ette, et sarnaste arvamuste jagajad on valmis mõnusalt elama meie hävimisele määratud maailmas veel pikalt, et nad saaksid teistele rääkida, kui hävimisele määratud meie maailm ikkagi on. Erilist hukkamõistu pälvivad kindlasti need, kes on otsustanud seda hävingukursil olevat maailma järeltulevatelegi põlvedele jagada.

Usun, et kõik keskkonnaktivistid ei jaga tegelikult sellist seisukohta. Usun, et nad mõtlevad kõigi heaolu peale ja tahavad parimat. Aga kahjuks just sellise sõnumi nende suhtumised sündimuse teemadel saadavad.

Sellise arusaama järgi ei ole inimelu väärtus muud, kui just panustamine keskkonna eest võitlemise. Ja kuna see võitlus käib praegu, siis need inimesed, kes ei järgi ideoloogilisi liine just nüüd (saavad lapsi, lendavad lennukitega, kasutavalt häbitult kõiki tarbimisühiskonna hüvesid ja privileege), väärivad hukkamõistu. Stalin oleks nende mõttekäikude üle uhkust tundnud.

Stalinismist innustununa ja maoismist kantuna jätkati neid suhtumisi ressursside jagamisse Hiinas 1970. aastatel. Kes veel ei tea, siis Hiinas otsustati toona, et rahvastik kasvab liiga kiiresti ja seepärast on vaja sündimust reguleerida.

Tulemuseks oli ühe lapse poliitika. Selle tagajärjel lõpmata hulk vastsündinud lapsi tapeti, või hüljati, kuna nad oli valest soost (tüdrukud) ja inimesed otsisid surrogaat perede kaudu võimalusi kasvatada üles rohkem kui üks laps korraga. Hiinas polnud eesmärgiks keskkond vaid ressursid. Võib vaid ette kujutada, kuidas selline poliitika kõlaks keskkonnatõhususe aspektist. Kellel üldse on eluõigus?

Asi on valikutes, mitte valikute piiramises

Kui inimeste käest küsida, kas nad soovivad et maailm oleks parem paik meile kõigile ja meie lastele, siis enamik vastaks jaatavalt. Kui neilt küsida, et kas nad tahavad saada vähem lapsi selle pärast, et maakera kannatab, siis oleks vastus eitav. Mitte et enamik ei hooliks keskkonnast. Lihtsalt küsimus on ebaõiglane.

See tähendab, et lahendusi tuleb leida olemasoleva probleemistiku raames, mitte muutes küsimuse raamistikku. Kindlasti leiduks palju lahendusi keskonnaprobleemidele, kui homme oleks maailmas kaks miljardit inimest vähem või fossiilsete kütuste kasutamine lõppeks kohe. Aga see ei juhtu kohe ega isegi mitte ülehomme, sest küsimuse asetus on vale.

Ootus, et inimesed Aafrikas, Aasias või Euroopas või Ameerikas saaksid vähem lapsi keskkonna säästmiseks on lihtsalt rumal. Inimesed saavad lapsi just nii palju kui nad tahavad või arvavad, et on vaja või lihtsalt seepärast, et nad muudmoodi ei oska, saa ega taha.

Kliimamuutus ja keskkonnateemad on äärmiselt olulised ja mõjutavad meie kõigi elu. Neil teemadel tuleb kaasa rääkida ja vahetada arvamusi, aga seda keskustelu ei tohi rikkuda rumalate juttudega ebarealistlikest ootustest ja ideoloogilistest nõudmistest.

Võib-olla kunagi eksisteerib maailm, milles naabrimehe kasvatatud kartulikilo on mingi ime läbi odavam, kui kümne tuhande kilomeetri tagant toodud ananass, aga võib-olla ka mitte. Me vajame keskustelu selle üle, miks asjad on nii ja mitte teisiti, mitte naivistlikke loosungeid selle üle, kuidas asjad "peaks olema". Asi on valikutes, mitte valikute piiramises.

Maakeral on ükskõik, kui palju meid on. Küsimus on selles, kuidas me ise jagame seda pinda, mis meile jäetud on. Maakera jaoks pole suuremat vahet, kas tema pinnal tegutseb lillkapsas, jaanalind või inimene. Planeedina lahkub tema siit igal juhul viimasena. Kui inimkond peaks arvama, et tema lahkub eelviimasena, teeme seda siis selle pärast, et me muudmoodi ei saanud, mitte selle pärast, et keegi ütles.